Main Menu
Avaleht
Uudistepäevik
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Kihnukad meedias
Pildigalerii
Kontakt
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Lambapiim ja juust Trüki

   Lambapiima koostis erineb teiste põllumajandusloomade piima koostisest. Lambapiimas on kuivainet 18-20%. Laktatsiooni algul on kuivainesisaldus ning ühes sellega ka rasva - ja valgusisaldus kõrge, laktatsiooni kestel see langeb ja lõpul tõuseb uuesti. 
  Keskmise lambapiima rasvasisaldus varieerub 7-8% ja valgusisaldus 6-7% piires. Lambapiima rasvasisaldus varieerub tõuti ja sõltub laktatsiooni ajast.
   Lamba ternespiim on eriti kuivainerikas (28-30%). Esimesel ja teisel imetamispäeval sisaldab ternespiim keskmiselt 10% rasva, 12% valku ja 6% piimasuhkrut. Suure kuivainesisalduse tõttu on lambapiima kalorsus lehmapiima omast märksa kõrgem. Lambapiima tihedus sõltub laktatsiooni kestusest.
   Lambapiima rasvakuulikesed on märksa väiksemad kui lehmapiimal, mistõttu koor tõuseb aeglaselt piima pinnale. Seetõttu on lambapiimast koort võrdlemisi raske eraldada. Lambapiima valk sisaldab rohkem asendamatuid aminohappeid kui lehmapiim. Lambapiima valku omastab inimese organism hästi, kuni 92%. Lehmapiimaga võrreldes on lambapiimas rohkem lüsiini, tsüstiini, arginiini, metioniini, glutamiinhapet ja treoniini.
   Lambapiimas on rohkem B1- ja B2- vitamiini, karotiini on vähem, kuid A-vitamiini jällegi rohkem. Sellest tulenevalt on lambapiim valge värvusega. Lambapiimal on ka spetsiifiline lõhn, mis on tingitud erinevatest rasvhapetest (kapron-, kaprüül- ja kapriinhape), mida lambapiim sisaldab rohkem kui lehmapiim. Lambapiim hapneb lehmapiimast kiiremini.
(Allikas: K. Jaama "Lambakasvataja käsiraamat")

Eit ja lammas Lambapiimast valmistatud juust sobib gurmaanide toidulauale. Lambapiim on tahkem ning annab sama piimakoguse pealt kaks korda rohkem juustu kui näiteks lehmapiim. 45 kg lambapiimast saab valmistada 9 kg juustu, samast kitsepiima kogusest 6,4kg ning lehmapiimast 4,5kg juustu.
Uttedel lastakse oma talle imetada umbes 30 päeva ning seejärel hakatakse neid lüpsma kaks korda päevas. Teine võimalus on utte lüpsta vaid hommikul ning õhtul teevad seda talled. Korraliku piimakoguse saamiseks peab utel olema kõrge proteiinisisaldusega toit. Foto: G. Ränk 1940. ERM kogud - Lamba lüpsmine Hinders talus Pakri saarel.

Erinevalt lehmapiimast on lambapiimal hea omadus sügavkülmas säilitada kõik oma kõrged kvaliteediomadused. Lambapiima võib seega ette koguda, pakendatult sügavkülmas hoida ning kasutada alles hiljem juustu valmistamiseks.
Umbes 1/3 maailmas valmistatud juustudest on lambapiima juustud. Maailma kõige kuulsamad juustusordid nagu Ricotta, Pecorina Romano,  Roquefort, Feta on algselt valmistatud just lambapiimast. Lambapiimast valmistatakse ka jogurtit, võid ja jäätist.

Otsides lambapiimaga seonduvat ajalugu Eestis, leidsin Eesti Rahva Muuseumi kodulehelt http://www.erm.ee/ alljärgneva lõigu Pakri saare rootslaste toidutavadest:

Pakri saarte toitudest oli eripäraseim lambapiimajuust. Seda tehti nii: õhtul eraldati talled lammastest, et hommikul oleks piima lüpsta. Piim kurnati läbi kadakate kohe patta, kus seda kuumutati peaaegu keemiseni. Kalgendamiseks lisati piima hulka mõni tilk vedelikku, mis saadi ööpäev puunõus õlles leotatud tükikesest kuivatatud vasikamaost. Siis tõsteti katel kohe tulelt ära, lisati soola, pressiti juustumass kätega kokku ja pandi vormi. Seal hoiti seda ööpäev, keerati ümber ja raputati soola peale. Seejärel võeti juust vormist välja ja pandi suitsukööki nõgese- ja lepasuitsu kätte kuivama. Kuivatamine käis 2-3 päeva, mille jooksul juustu sagedasti ringi keerati, et see lössi ei vajuks. Juustusid tuli ka pesta, et need liiga mustaks ei läheks. Kuivatatud juustud viidi vilja sisse, kus need võisid säilida aastaid. Juustu kingiti külalistele ja see oli nõutud turistide poolt.
Allikas:
http://www.erm.ee/

Järgmine lõik on artiklist "Ühe pisirahva kurbmäng", mis ilmus ajalehes "Eesti sõna" 4. aprillil 1942.a. Lisaks muule kirjeldatakse ka Pakri saare lambalüpsmist:

Nägime seal ka elus esimest korda lambalüpsmist, nii nagu ainult Pakri naised seda oskavad teha: lambale asuti kaksiratsi selga, nii et looma pea tagant lüpsja jalgade vahelt välja vahtis:
lüpsmine toimus kahe käega väikese piimakibu sisse. Üldse on lammas saarerahva juures kasulik loom. Selle lihast oskavad pakrilased oma vanaaegseis köögikorstnais suitsetada suurepärast sinki, ja nahast, sellest tulevad muidugi omaõmmeldud kasukad, mida talveajal näed niihästi nii vanade kui ka laste seljas. Võhikuna ei usalda väita, kas see oleneb lambatõust või niiskest mereilmastikust aga Pakri lammaste vill on haruldaselt peen ja pehme, nii et sellest villast valmistatud kindad ja sukad on väärtuselt klass omaette. Muidugi mängib seejuures tähtsat osa ka hoolas käsitöö, esiteks kudumine ja siis vanutamine erilisel hambulise põhjaga vanutuslaual. Vanad kindakirjad, tõmmukaslambamustad valgel põhjal, on saartel veel täiesti igapäevaseks nähtuseks.  
Allikas: http://www.erm.ee/pakrirootslased/Main.htm

 
© 2013 Lambawärk