Main Menu
Avaleht
Uudistepäevik
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Kihnukad meedias
Pildigalerii
Kontakt
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Sarved, luud, trofeed

* Igal sõnnil omad sarved
* Saab hull sarved seina jooksnud, siis jäeb targemaks
* Kõigepäält oleks ikka pead tarvis, muidu ei seisa ju lõõgki sarvis
* Mida vanem sokk seda kõvem sarv
* Õigus om õige kui oina sarv
(Eesti vanasõnad www.folklore.ee)


Kihnu maalamba jäära trofee. Luud ja sarve on inimene kasutanud tööriistade ja muude esemete valmistamiseks juba kiviajast alates. Kiviajal oli luul ja sarvel kahtlemata eriti suur tähtsus, sest neist sai valmistada niisuguseid esemeid, milleks kivi ja puu ei kõlvanud. Seetõttu on luuesemeid kasutatud ka pronksi- ja rauaajal ning kesk- ja uusajalgi. Alles uusimal ajal on sünteetilised materjalid luu ja sarve lõplikult kõrvale tõrjunud.
Piltidel u. aasta vanuste sarviliste Kihnu maalamba jäärade trofeed.


 Eesti muinasaja lõpu ja keskaja aheoloogilises materjalis leidub küllaltki arvukalt mitmesuguseid luu- ja sarvesemeid, samuti luu- ja sarvetöötlemisjääke. Osa esemeid on valmistatud Eestis kohapeal, teised on arvatavasti imporditud. Luust on tehtud tarbeasju ja tööriistu või nende osi, näiteks kamme, käepidemeid, nõelu ja Kihnu maalamba jäära trofee veebr. 2012 naaskleid, värtnaketrasid. Rohkesti on luust valmistatud mitmesuguseid meelelahutuseks mõeldud asju, nagu uiske, vilepille, täringuidja mängunuppe. Rohkem on selliseid leide keskaegsetes muististes. Näiteks Lihula keskaegse aleviku luuesemete hulgas moodustavad meelelahutusesemed koguni viiendiku. Arheoloogilistel kaevamistel leitud töötlemisjäägid ja lõpetamata esemed annavad tunnistust kohapeal toimunud luu- ja sarvetöötlemisest.
Pildil all paremal: Lamba jalaluud, mida saab edukalt kasutada näiteks pööradena lambanahkse vesti kinnituseks, nööpide või luunõelte valmistamiseks, vurriluudeks jpm. Peale naha eemaldamist on luud keedetud.

 Paljudelt Eesti muinasaja lõpu ja keskaja muististelt on leitud vurriluid. Neid on teada teisteski Põhja- ja Kesk-Euroopa piirkondadest, enamasti 10. - 15. sajandi kihtidest. Vurre on tavaliselt valmistatud sea kämbla- või pöialuudest, kuid mõnikord on kasutatud ka lambaluid. Oletatud on, et niisugustel luudel võis algul olla mingi teistsugune otstarve ja vurridena Lamba jalaluud kasutati neid veel peale selle. Neid on peetud näiteks nööpideks või lõngapoolideks. Sellised oletused on mõistagi tekkinud seal, kus vurriluude kasutamise traditsioon pole säilinud. Eestis, nagu mõnel pool mujalgi Ida-Euroopas ja Skandinaavias, on luust vurre lastele mänguasjadeks valmistatud ja ajaloolisel ajal, koguni tänapäevalgi. Teada on terve hulk vurriluu rahvapäraseid nimetusi, näiteks uurisluu, vurestekont, vuriskont, vuristis, hurr, hunn, luuvurres, habemelõks jt.Võimalik, et kunagi on vurriluudel olnud kultuseseme tähendus, näiteks kurjade vaimude peletamisel, ning alles hiljem on neist saanud laste mänguasjad. Kõige sagedamini tehti vurre vastlapäeval, kui söödi seajalgu. Sellele, et vurriluud saadi toiduks tarvitatud loomadelt, viitab ka asjaolu, et enamasti on kasutatud noorte isendite luid. Luusse puuriti auk või kaks auku, millest nöör kaks korda läbi aeti. Nööri otsad seoti vahel pulkade külge, et oleks parem hoida. Hoo andmiseks keerutati nöör kahe käe vahel pingule, seda vaheldumisi pingutades ja lõdvemaks lastes pandi vurr edasi-tagasi keerlema. Vahel tõmmati vurri ka kahekesi, sel viisil oli võimalik tugevamat häält tekitada.
Pildi kodus valmistatud väikesest vurriluust lisan peagi.

Teksti allikas: Raamat "Eesti aastal 1200" , koostaja ja toimetaja Marika Mägi. Kirjastus Argo 2003.

Anneli eksponeerib Skalbi sarvilist skalpi Kihnu maalammaste jääradel esinevad sarved, mis võivad kasvada võimsaks ja uhkeks pea ehteks. Sarvi esineb ka uttedel. Sarvilised jäärad tunnetavad füüsiliselt oma ülemvõimu ning on juba noores eas üldjuhul jõulisemad ja domineerivamad kui sarvitud. Sarved on ka üks olulisi Kihnu maalamba aborigeensuse tunnuseid, nad meenutavad tema algupärast, ürgset põlvnemist uluklambast. Arheoloogilised leiud Eestis on tõestanud sarvede olemasolu enamusel vana aja lammastel. Kahju oleks sellist materjali tänapäeval raisata ning proovime nad säilitada ja eksponeerida. Pealuu koos sarvedega sobib näiteks trofeena kaminasimsile või sarveotstest meisterdatud nööbid, pöörad, võtmehoidjaid jm. leiavad edukalt igapäevaelus praktilist kasutust.
Pildil: Anneli Ä.Idvand eksponeerib oma Kihnu maalamba jäära - Skalbi trofeed.

Lihvitud sarvede otsad Kuigi enamus Kihnu maalamba jäärasid on korrapärase sarvekasvuga ja probleeme ei esine, võib vahel juhtuda, et sarved hakkavad kasvades keerduma valesti ning sel juhul tuleb nad sissekasvamise vältimiseks lühemaks saagida. Paremal pildil on näha kahelt sarvikult mahavõetud sarvede otsad, millest peale lihvimist ja poleerimist meisterdame pöörad. Need sobivad väga hästi näiteks Kihnu maalambanahkadest õmmeldud vesti kinnituseks. Valmistada annaks ka palju muud põnevat nagu kaelakeed, nööbid jne.
Pildil paremal: Oskari ja Urti sarveotsad, mille mahasaagimisega sai ideaalselt hakkama naabrimees Jaak. Lammas ei tunne valu, tegu on tema jaoks lihtsalt ebamugava toiminguga, mis õnneks ei kesta kaua. Tuleb siiski jälgida, et sarve ei saetaks liiga kaugelt, kus esinevad juba veresooned. Sissekasvanud sarvi jääb järjest vähemaks, enamusel kasvavad tugevad ja korrapärased.

sarviku pealuu Meie kunagine päris esimene katsetus sarvede säilitamisel õnnestus (vasakul pildil). Pannile läinud jäära pead tuli paar tundi suuremas potis keeta kuni liha hakkas kerge vaevaga eemalduma. Seejärel sai luu külge jäänud lihajäänused teravama eseme või noa otsaga korralikult eemaldatud. Mustad sarvede Oina sarved Kairi juureskestad tulid keemise käigus lahti. Nad on seest tühjad ning saab hiljem sarve otsa tagasi lükata. Kui kinnitada nad veel niiskes olekus, ei ole vaja kasutada liimi. Pealuud võib valgendada, lakkida või jätta naturaalseks. Mina eelistan naturaalselt varianti ja ei ole valgendanud. Kui see teema tekitab külmavärinaid, siis vabandame.
Loomade sellesse staadiumisse jõudmine ei ole ühelegi kasvatajale meeldiv. See on aga kahjuks lambapidamise juures paratamatus - igal oinal oma mihklipäev ...
Siit lingilt leiad müügisolevad sarved
Pildil paremal: Meie seltsi juhatuse liikmele, Kairi Leerimaale kuuluv Kihnu maalamba jäära trofee spetsiaalsel alusel, mis on eksponeeritud tema toa selinal.

 
© 2013 Lambawärk