Main Menu
Avaleht
Uudistepäevik
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Kihnukad meedias
Pildigalerii
Kontakt
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Toornaha käitlemine Trüki

KARUSNAHKADE  ESMANE  TÖÖTLEMINE

Peale naha võtmist tuleb nahk jahutada, seejärel korralikult soolata jämesoolaga - horisontaalasendis ja laiali laotatult, mitte kokku rullitult. 30.10.2010Karusnahkade esmase töötlemise protsessi alla kuuluvad: 
 
- naha eemaldamine korjusest;
 - naha mälvapoole puhastus nahaalustest rasva ja lihaskoe kihtidest.

Esmase töötlemise eesmärgiks on kindlustada naha karvkatte ja mälvapoole kvaliteedi säilimine ja naha kaubanduslik välimus.

Iga karusnahaliigi jaoks on maailmas kehtivates standardites fikseeritud kindlad nõuded esmase töötluse tegemiseks. Eestis ei ole neid standardeid kehtestatud. Oskamatu nahastus, hooletus või standardi nõuetest kõrvale kaldumine põhjustavad nahale vigastuste tekitamise ja naha välise ilme rikkumise, mis vähendavad naha hinda ja rikuvad tema kaubanduslikku välimust. Suuremate kahjustuste korral muutub nahk väärtusetuks.

Kogu esmase töötlemise protsess hõlmab järgmisi astmeid: naha mahavõtmine, rasvatustamine (rasva kraapimine) ja konserveerimine.

Naha mahavõtmisel on kolm viisi:

 toru- või sukana (alustatakse korjuse tagumisest osast)
 sukana(alustades pea piirkonnast)
 pinnalaotusena.

Rasvakraapimine seisneb naha mälvapoole puhastamises rasvast ja lihaskihist, mis on sinna jäänud naha mahavõtmisel.

Rasv on vaja eemaldada järgmistel põhjustel:

nahalune rasvkude takistab nahkade kuivatamisel niiskuse auramist naha pinnalt, see võib põhjustada roisubakterite arengut ja mälvapoole  haudumist;

rasvane mälvapool ja rasvane karvkate raskendavad nahkade sorteerimist;
mälvapoole rasv põhjustab karvkatte muutumist rasvaseks, põhjustades heledama karvkattega nahkade kollakaks muutumist;
puhastamata nahkade pikemaaegsel säilitamisel toimub rasva oksüdeerumine, mistõttu halveneb mälvapoole kaubanduslik väärtus langeb, väheneb naha tugevus ja nahk hakkab lagunema.

Rasvast puhastamine seisneb rasva kraapimises või selle väljasurumises mälva poolelt. Selleks kasutatakse nüridaid instrumente – nürid noad, lusikad, vikatid. Ettevaalikult võib kasutada ka teravaid esemeid mälvapoolelt rasva ja nahaaluste kudede eemaldamiseks. Kraapimiseks kasutatakse ka spetsiaalseid kraapimispinke.

Rasvast puhastatud nahad tuleb peale kraapimise lõppu paigutada spetsiaalsetele laudadele. Laudadele paigutamine peab toimuma vastavalt maailmas kehtivatele standarditele.

NAHKADE KUIVATAMINE JA KONSERVEERIMINE

Nahkade konserveerimise all mõistetakse naha viimist sellisesse seisundisse, mis kindlustab naha pikemaaegse säilimise kvaliteeti kaotamata.

Konserveerimise käigus luuakse naha kudedes keskkond, mis välistab roisubakterite arengu.

On olemas neli konserveerimise viisi: 
- õhuga kuivatamine;
- märgsoolamine;
- kuivsoolamine;
- happega soolamine.

Õhuga kuivatamine

Nahkade kuivatamisel ei kasutata konservante. Kuivatamisruumis peab niiskuse tase olema alla16%, sest siis ei toimu nahas mikroorganismide arengut. Kuivamisprotsessi käigus kindlustatakse ja jälgitakse õhu tsirkulatsiooni.

Kuivatamine toimub temperatuuril 25 - 35º C, õhu suhteline niiskuse juures 35 – 50%. Kuivatamise temperatuur ei tohi olla üle 40° C, siis võib toimuda naha kollageenkiudude þelatinatsioon, mille tulemusena võib esineda mälvapoole sarvestumist.

Märgsoolamine

See meetod põhineb soola omadusel veetustada osaliselt nahka. Tungides naha sisemusse, takistab ta roisubakterite arengut.

Nahk hõõrutakse soolaga kokku, soola kogus on 30 – 50% naha kaalust.

Kuivsoolamine

Nahk hõõrutakse esmalt soolaga kokku ja siis kuivatatakse. Seda meetodit kasutatakse väiksemate nahkade puhul.

Happega soolamine

Selle meetodi puhul toimub naha töötlemine seguga, mis koosneb 90% keedusoolast, 5% alumiiniummaarjasest ja 5% ammooniumkloriidist.

Sool veetustab naha mälvapoole, alumiiniummaarjas toimib kinnitina, soolhape, mis tekib ammooniumkloriidi lagunemisel avaldab pikeldavat toimet.

Segu kogus on 30 – 50% toornaha kaalust.

Koostanud E. Rimmel
(Allikas: http://www.parkal.ee/ )

Kodus ise oma lambanahku parkida on väga põnev ja huvitav ettevõtmine. Kui aga nahku kogunenud juba hulgi, siis see võib olla päris keeruline ja aeganõudev tegevus. Saab ka lihtsamalt. Toornahad on vaja eelnevalt õieti käidelda ning nad tuleb viia parkimistöökotta. Oleme oma nahkade käitlemisel juhindunud parkali poolt antud alljärgvnevatest nõuannetest:

Toornaha käitlemisõpetus enne parkali juurde viimist:

Esimese tegevusena tuleb toornahk sisse soolata. Kõige paremini sobib selleks jäme sool. Kui soola panna vähe, kipub toornahk riknema. Viga on ka see, kui nahk kohe pärast soolamist kokku murtakse ning sellisena seisma jäetakse – sool võib siis murdekohtadest välja nõrguda ja karv tuleb sealt lahti. Samuti vajub sool alla ning ülemine nahapool ei sooldu korralikult läbi. Õigem on nahk mõneks ajaks tasasele pinnale soolduma jätta. Sooldunud nahad võib ka virna laduda, aga üle kahe-kolme kuu ei tasuks neid sellisel viisil hoida. Tasub silmas pidada, et suvise kuumusega võivad virna keskel asuvad nahad soojaks minna ja punaseks tõmbuda. Et seda ei juhtuks, tuleb neid aeg-ajalt ringi tõsta. Jälgida tuleb ka seda, et sool naha äärtest maha ei valguks, muidu jäävad ääred sooldumata ja karv tuleb nendest kohtadest lahti. Lambaid tuleb kevadel kolm-neli kuud enne tapmist pügada, siis on nende vill korralik ja tihe. Villakiht võiks olla 4 kuni 5cm paksune. Pikemat aega pügamata lamba vill on pulstunud ning siis ei tule ka peale parkimist nahk korralik.

Kuidas Põhja-Ameerikas soovitatakse Islandi lammaste nahku enne parkali juurde viimist töödelda, saab huvi korral lugeda siit.

 
© 2013 Lambawärk