Main Menu
Avaleht
Uudistepäevik
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Kihnukad meedias
Pildigalerii
Kontakt
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Kihnu käsitööst

Kihnu naise tanuEesti kultuuris on Kihnu tänaseni üks väheseid paiku, kus tegeletakse veel traditsioonilise rahvapärase käsitööga. Kihnu kultuuri ainulaadsust on tunnistatud ülemaailmselt. 2003. aastal kanti Kihnu kultuuriruum UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. Kihnu kultuur on säilinud tänu sellele, et uued nähtused ja erinevad ajaloolised kultuurikihistused on siin püsinud kõrvuti, tõrjumata välja vana. Piltidel Lohu Anneli tanu ja Ella Laese Kihnu tited

Kihnu titedKäsitöö on ajast-aega olnud Kihnu naiste elu lahutamatu osa. Tüdrukud õppisid juba maast madalast emalt-vanaemalt käsitöövõtteid. Kihnus oli kombeks käia ühiselt käsitööd tegemas. Koos käidi neljapäeva või pühapäeva õhtuti. Seda nimetati üläljõstmiseks. Kördikangaid, sukki ning kindaid on iga kihnu naine kudunud, kuid peenemat käsitööd nagu pitside heegeldamist, niplamist, tikkimist ja vöökudumist lasti teha ikka osavamatel. Läbi aegade on kihnu naised olnud väga leidlikud, luues vähese materjaliga suurepäraseid käsitööesemeid. Seetõttu ongi igal riidetükil ja -ribal oma otstarve.
Tänapäeval on käsitöö tegemist vähemaks jäänud, sest kõike on võimalik osta. Tasapisi hakkavad kaduma ka seni põlvest põlve edasikantud käsitööalased teadmised ja oskused.

Kihnu naine koob sukkaKihnu naised on läbi aegade osanud väga paljusid erinevaid käsitöötehnikaid, tehti ju kõik vajalikud rõivad ja nende kaunistamiseks mõeldud detailid ise - kedrati lõnga, kooti kangast, õmmeldi, heegeldati pitse, põimiti paelu, kooti vöid, sukki, kindaid, kapõtaid.
Üks tuntum ja tunnustatum Kihnu käsitöömeister on Rosaali Karjam, keda saarel ja ka väljaspool teatakse Roosina. Roosi teab ja oskab kõiki traditsioonilisi käsitöötehnikaid. Tema aitades ja kirstudes olev esemekogu on väga rikkalik, seda nii arvukuselt kui erinevate tehnikate poolest. Roosi ei ole ainult meister vaid ka suurepärane õpetaja, kes oskab ja tahab oma teadmisi teistega jagada.
Roosi on ka kihnlaste jaoks käsitöötraditsioonide tundja ning hoidja, kelle käest tullakse küsima ning Käistega pluusi selgõppima. Roosi tööd on väljas olnud näitustel nii Eestis kui väljaspool, samuti on ta rahvakultuurialast koostööd teinud mitmete muuseumidega. Pildil paremal: Lohu Anneli demonstreerib käistega pluusi. Vasakul - Kihnu naisel on alati vardakott kaasas ja igal võimalikul hetkel ta koob midagi.

Kogu eelnev tekst on täies mahus võetud raamatust Ingrid Uus "Mõned nopped Kihnu näputööst. Mõnõd noppõd Kihnu njäputüest" Viljandi Kultuuriakadeemia Rahvusliku tekstiili õppetool. Viljandi 2005.
Kõik fotod sellel lehel on lisatud meie poolt.

Kihnu troi

Järgnev materjal on võetud Riina Tombergi koostatud ja 2007.a. Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia väljaantud raamatust "Vatid, troid, vamsad - silmkoelisi kampsuneid Lääne-Eesti saartelt"

Naerusuised Kihnu lapsed Heikeli järgi on kootud kampsunite lähtevormiks keskajast pärinev rõivaese, lühike villane umbkuub (Heikel 1909:9). Kihnu kootud kampsunit nimetatakse troi. Nimetus tuleneb arvatavasti rootsi sõnast tröja, mis tähistab nii silmkoelisi kui riidest õmmeldud jakke.
Kihnu mehed hakkasid troisid kandma 19. sajandi lõpukümnenditel. Nimetus troi viitab välismõjudele, mida kohalikud kudujad on olnud osavad kasutama ja ümber töötama. Esialgu olid troid ühevärvilised. Alates 19. sajandi lõpust kooti nad sinise ja valge tiheda mustriga. Troisid kui igapäevaseid töökampsuneid on muuseumides küllaltki vähe. Arhiiviandmete põhjal oli troi pidu- ja töörõivaiks.
Foto tegime suvel 2007 Kihnu saarel. Kihnu poiss kannab troid.

Kihnu meremehed kandsid troid - foto: Kihnu koduloomuuseum"Troid (kampsonid) olid varemalt hallid, hiljem valge-sinise kirjalised. Neid hakati umbes 60 aasta eest (1880. a. paiku) tarvitama. Troi koetakse käsitsi, varrastega. Praegu kannavad kõik mehed ja poisid igapäev troid. Suvel töö juures kuube pääle ei panda." E 1:457, 1921

"Villased, särgi peale tõmmatavad troid (kampsunid) on ikka kuulunud kaluri rõivastuse juurde. Jahedama ilmaga kantakse 2-3 troid otsakuti seljas.Troid olid enne hallid, vahepeal hakati mustrilisi tegema, nüüd tehakse hoopis valgeid värvipuuduse tõttu." (M. Niit) Troi peal kannavad kalurid pintsakut." E 47:115, 1948
Foto paremal: Kihnu Koduloomuuseum

Kihnu meeste meresõidud on neid viinud kaugetesse sadamatesse, enne Esimest maailmasõda oli Kihnus laevaehituse õitseaeg. Kihnu laevameistrite osavust olevat andnud võrrelda vaid vormsilastega. T. Saare hinnangul tõstis laevandus rahva iseteadvust ja uhkust. "Meremehest kihnlane ei pidanud maameest, põllumeest, enese vääriliseks ega põlluharimist meeste tööks. Isegi teisi randlasi, saarlasi, ei peetud meremeestena täisväärtuslikeks." (Saar 1998:143)

Peetud Kihnu mehe troi - fotol olev troi pärineb Kihnu KoduloomuuseumistMajandusliku tõusulaine harjal tulid kasutusele troid, mille mustrilõngad värviti ostetud sinikiviga. Kaeluses ja varrukasuus lisati tihti pisut punast, eelistatult madarapunast. Sel usuti olevat maagiline, haigusi ja kurje jõude tõrjuv toime (Vunder 1998:521). Mustritena kasutati väikesi, tihedaid diagonaalvõrguna paigutatud kirju, S. Saare järgi sobisid nendeks kindasõrmede kirjad (Raud 2002)

Varasemate troide mustrid olid väiksemad, vitstest ja pakkudest äärekirjad erinesid omavahel. Uuemad troid tehti suurema mustriga ja ühesuguste äärekirjadega. Troisid on kootud ka kahe-kolmekesi ringselt üht kampsunit. Sellist kudumisviisi on tuntud ka mujal, näiteks Soome rannikul. Foto tehtud Kihnu Koduloomuuseumis sept. 2009

Hiljem jäid kampsunid meenutama häid aegu, oma saarel ehitatud tublisid laevu ja kaugeid meresõite. Võõrastes sadamates toimis ühesugune rõivastus ühtsustunnet hoidvana. Troi oli universaalne rõivaese. Uuena sobis ta pidudele ja väljaskäimiseks, vanana peeti ta ära töö juures.

Kihnu mehe troi tänapäeval Kihnu troi elukaar on Eestis kasutusel olnud kootud kampsunitest kõige pikem. Tema elulugu jätkub tänapäevani. Troisid kootakse praegugi ja nad on jäänud muutumatuks ning kujunenud väikese Kihnu rahvakillu identiteedi sümboliks. See joon on temast teinud üldrahvusliku sümboli väärtusega eseme, milles kandja tunneb end kaitstuna ja kuuluvana "omade" sekka. Troi on saanud kaasajal nimetuse "kihnu kuulikindel" ja muutunud kestvust märkivaks talismaniks.

Palju huvitavat Kihnu kultuuri, traditsioonide ja rahvariiete kohta saab lugeda Kihnu saare kodulehelt, kust on pärit alljärgnev lühike lõik:
Mehed kandsid Kihnus kuni 1880-ndateni, so üleminekuni linnatüüpi rõivastusele, valgest linasest või takusest riidest särki ja poolpikki valgeid värvli külge kroogitud või pikki halle pükse (uusad). Ülerõivad olid valged või helehallid. Kihnu mehe põlvini ulatuvale umbkuuele (vammusele) tõmmati peale lai vaskpandlaga nahkvöö, mille küljes rippus nahktupes nuga. XIX sajandi teisel poolel tulid Kihnu meestel kasutusele varrastel kootud üle pea selga tõmmatavad kampsunid - troid.

Kihnu Kultuuri Instituut on 2009. aastal välja andnud Rosaali Karjami esimese autoriraamatu:  "Elumõnu,  Ärma Roosi"
Alljärgnev Roosi poolt kirja pandud troi kirjeldus pärineb just sellest raamatust:
Viledaks kulunud. Fotol olev troi on pärit Kihnu Koduloomuuseumist   Kihnu troid olen mina vähe kudunud. Meie peres pole ju kunagi kuigi palju mehi olnud. Mammaga kudusime kahepeale ühe lambamusta ja -valget kirja troi. Sest head sinist värvi polnud enam saada. Troikiri peab ikka olema potisinine valgega - siis on kõige ilusamat värvi.
   Nüüd kootakse troisi rohkem masinaga, aga minu ajal kooti ikka varrastel. Mitte kahel, hoopis viieteistkümnel vardal ja ringiratast. Kui oli jämedam inimene, siis läks rohkemgi vardaid vaja.
   Troikirjad on samad kui sõrmkjõnda sõrmekirjad.    Neid on viie erineva ringis. Sageli on troikirjas kaheksakanda, mis on kaitsev märk. Ilusamaks peetakse väikse kaheksakannaga ehk tärnilist kirja. Nüüd kootakse palju ka suurema kirjaga troisi. 
   Alumine serv ja varrukate otsad kootakse sini-valge-madarapunakirjalised. Seda teeb igaüks nagu talle meeldib. Neid võib kududa nagu näiteks vanamoelisi kjõndavarsi.
Elvi kootud Kihnu troi - Kihnu maalamba lõngadest    Mammaga kahekesi kudusime ka kaks halli troid. Need olid ühevärvilised. Aga halli troid kooti ka kahe lõngaga, et oleks paksem ja soojem. Pidi vaatama, et lõngavahetamine ühes ja samas kohas ei oleks, muidu ei jää kude sile. Alläär, varrukaotsad ning krae olid nelja sentimeetri kõrguses soonikkoes: üks pahem-, kaks parempidi silma. Ja needki kooti kahe lõngaga vaheldumisi.
   Nukkudele olen kudunud üsna mitu troid, aga need on muidugi väikesed.
Vasakul olev foto vanast troist pärineb Kihnu Koduloomuuseumist sept. 2009. Foto paremal on meie karja Kihnu maalammaste lõngadest kootud troi, Kalju Elvi käsitöö.  
Kihnu troist võib Reet Piiri kirjutisest lisa lugeda ja vaadata lühikest videoklippi siit. 

Silmuskudumine

Madara, kaselehe jm. taimedega värvitud sukalõngAlljärgnev tekst on võetud
raamatust Ingrid Uus "Mõned nopped Kihnu näputööst. Mõnõd noppõd Kihnu njäputüest" Viljandi Kultuuriakadeemia Rahvusliku tekstiili õppetool. Viljandi 2005.

Varem kasutati kudumiseks kodus kedratud lõnga. Kinnaste ja sukkade kudumiseks hoiti paremaid villu ja siis saadi ka ketramisel ilus peenike ühtlase keeruga lõng. Kihnu suka- ja kindakirjades on palju silmuseid ning need on just loodud peenikese lõnga ja varrastega kudumiseks. Valmiskootud esemed on mustrikirevad ja tiheda koega. Pildil vasakul: Lohu Anneli demonstreerib Kihnu pastlaga kantavaid sukki, mustrilõngad on naturaalselt värvitud.

Kihnu kindakirjadVanasti kasutati kudumiseks looduslikke värvitoone, valgele lisaks saadi ka musta ja pruuni lambavillast. Kollast värviti putkeõite või kaselehtedega, punast aga madarajuurega. Selle taime järgi on ka pruunikaspunast lõnga hakatud Kihnus nimetama madaraseks. Praegu enam taimedega ei värvita kuid lõnga ostes vaadatakse ikka selliseid toone nagu saadi looduslike värvidega.
Kihnus kootakse kirjatud laba- ja sõrmkindaid. Labakinnastele kootakse randmeks valge lõngaga soonik - ühtpidi-pahupidi vars või vanematel kinnastel kasutatud mustriline ehk endine ranne - vanamuõdi vars. Sõrmkinnastele kootakse ka endist rannet ja sakilise servaga kasvatõt ja kahandõt vart.
Foto paremal on võetud Kihnu rahvamajas suvel 2007.
Sukalõngadest ja nende värvimisest loe täpsemalt siit

Kihnu sukki kantakse pasteldega, mis kuuluvad Kihnu naise "lisavarustuse" hulka. Alljärgnev Roosi poolt kirja pandud seletus pärineb Kihnu Kultuuri Instituudi poolt 2009. a. väljaantud Kihnu Roosi autoriraamatust "Elumõnu. Ärmä Roosi": 

Pastlad - Kengäd

*Mõesta, mõesta, msasi sie ond - üks iir, kaks saba?
 Vanal pastlal paelad taga.
*Kihnlasõ kengäd ond massaka pastlad.
 
   Mina teen kengi vasikanahast, sellest kõige parem vanuda. Vanumine on pastla tippude kokkuõmblemine nii kannast kui nukist (varbaotsast). 
   Kihnu pastladLambanahast olen ka pastlaid teinud, kuid see materjal pole nii tugev kui vasikanahk. Pastlapaelad on samuti naaritsõt kui kördipael. Naaritsõminõ on pastlapaela punumine.
   Pastlapõhja pannakse riie, et mitte sukki ära rikkuda. Pika käimisega kipub riie pastlast välja tikkuma.
   Kandsin pastlaid kuni kaheteistkümnenda eluaastani. Jalad olid alatasa märjad, eriti sügisel. 1948. aastal tõi isa Lätist mulle esimesed kalossid. Peagi kandis kogu Kihnu kalosse.
   Kihnu sukk sobib siiski paremini pastlaga. Sellist jalga on silmal kõige ilusam vaadata. Pildil: Põhjapõdra nahast valmistatud Kihnu pastlad, need leiad Kihnu käsitöö alt.

 
© 2013 Lambawärk