Main Menu
Avaleht
Uudistepäevik
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Kihnukad meedias
Pildigalerii
Kontakt
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Lambanahkadest, karusnaha ehitus Trüki

Lambanahkadest

Nahk omab lammastel erilist tähtsust, temast sõltub villa kasv. Nahk kaitseb keha mehhaaniliste ja keemiliste vigastuste eest ning takistab mikroobide pääsemist organismi. Naha kaudu säilitatakse stabiilne kehatemperatuur, ühtlasi on nahk ekskretsiooniorganiks, lambal rasuhigi eritajaks ja deponeerimispaigaks. Nahka peetakse lambal tervisliku seisundi ja villatoodangu peegliks.
   Villkattega nahka, mis saadakse tapetud lammastelt, nimetatakse toornahaks. Toornahas eristatakse kolme kihti: 1. õhukest nahaepiteeli kihti, mida nimetatakse epidermiseks ehk marrasknahaks, 2. paksemat, sidekoelist, villkarvajuuri sisaldavat kihti nimetatakse pärisnahaks ehk dermiseks (ka kuutiseks). 3. kohevalt seostunud, rasvarakke sisaldavat sidekoelist kihti nimetatakse alusnahaks ehk subkuutiseks.
(allikas: K. Jaama "Lambakasvataja käsiraamat" Kirjastus "Valgus" 1984)

                                     
KARUSNAHA  EHITUS  JA KEEMILINE KOOSTIS

Nahk on organismi pealmine  kate, mis kaitseb organismi keskkonna väliste tegurite eest. Kõikide elusorganismide nahk koosneb nahakoest ja karvkattest.

Karusnaha kvaliteedi hindamisel pööratakse tähelepanu karvkattele ja naha mälvapoolele.

Nahk jaotatakse mõtteliselt osadeks, millest tähtsamad on pea- ja seljaosa, vähemtähtsad on pea, kael, puusade piirkond, käpad ja saba.

EPIDERMIS
on naha kõige pealmine, välimine kiht. See kujutab endast mitmekihilist lameepiteelkihti. Epiteelkiht kaitseb organismi vee, keemiliste ainete ja bakterite eest. Seetõttu tuleb nahkade kuivatamist ja soolamist teha naha alumiste kudede poolt. Nendel karusnahkadel, milledel on rikkalik karvkate, on epidermis väga õhuke. Epidermis on väga hästi arenenud välja väikestel keha piirkondadel, kus karvkate ei ole hästi välja arenenud – pea, käppade padjandid, ninapeegel. Epidermise paksus varieerub erinevatel karusloomade liikidel kuid enamasti ei ületa 3 – 5% kogu nahakihi paksusest.

DERMA e. pärisnahk koosneb tihedast sidekoest.  Dermas asuvad karvajuure sibulad, näärmete lõpmed, lihased, närvilõpmed ja tihe vere- ning lümfisoonte võrk. Derma on epidermisest eraldatud  peenete poolläbipaistvate kollageenkiududega.

99 % dermast koosneb kollageenkiududest. See koostis määrab ka derma  peamised omadused. Kollageenkiud on kokkusurutud, lindikujulise välimusega, paksusega 1 - 10µ. Kollageenkiud omakorda koosnevad peenikestest fibrilliniitidest paksusega 0,1 – 0,5µ, mis omakorda moodustuvad väiksematest osakestest – protofibrillidest.

RASVKUDE tekib derma alla kogunenud rasvarakkudest. Erinevatel karuslooma liikidel on see erineva paksusega, mõnedel vaevu märgatav, mõnedel puudub hoopis. Rasvkoe hulgaline esinemine tingib nahkade esmase töötlemise käigus suuremat töö mahtu.

NAHAALUNE  LIHASKUDE asetseb vahetult rasvkoe all või selle puudumisel derma all. See kiletaoline kiht on moodustunud vöötlihasrakkudest. Nahaalune lihaskiht on tugevamalt arenenud turja, kaela, rinna ja pea piirkonnas ning abaluude kohal ja väheneb paksuselt puusade, külgede ja esijalgade suunas. Lihaskiht kinnitab naha keha külge. Kohtades, kus ta on hästi välja arenenud on naha eemaldamine raskem.

Koostanud E. Rimmel
(Allikas: http://www.parkal.ee/ )

 
© 2013 Lambawärk