Main Menu
Avaleht
Uudistepäevik
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Kihnukad meedias
Pildigalerii
Kontakt
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Naha parkimine Trüki

Käsitsi mineraalpargitud kihnu maalamba nahk *Pargi nahka parajal kohal*
*Paks nahk tahab kibet hoopi*
*Sureb hobu, maksab nahk*
*Kes kaht nahka korraga nülgida tahab, ei saa ühtegi head*

*Parem vana kasukas kui uus kuub*
*Nülgi nahka säält, kus paks on*
*Noore nahk venib*
*Vene külm ei mõista nalla, / küsib jääranahka selga*
*Ühe härja seljast ei saa kaht nahka*

(eesti vanasõnad)

Eesti nahatöötlemise ja -kasutamise traditsioonid pärinevad ajast, mil meie esivanemate peamiseks elatusaladeks olid küttimine ja kalapüük. Muistsed kütid, kelle elu sõltus saagi suurusest, pöördusid oma uskumustes ja tavades loodushingede poole. Kaitseloomakultuse kohaselt sidus iga sugukond oma päritolu teatud loomaga. Eestlased on erinevatel ajajärkudel kaitseloomaks pidanud karu, hunti, põtra.
Ülemisel pildil madalavillaline dalmaatsia- ja alumisel pildil keskmise villaga Kihnu maalamba nahad, mis on käsitsi pargitud. Parkimisel on kasutatud soola, äädikat ja maarjajääd. Alumise pildi nahad kaunistavad Tallinnas Solarise keskuses asuvat Koalabi salongi, kus neid kasutati sisekujunduses.
  Arheoloogiliste nahaleidude hulk on kasin, põhjuseks muistne põletustraditsioon, aga ka naha kerge kõdunemine. Küll on eesti keeles säilinud sõnu ja väljendeid, mis viitavad iidsetele tavadele. Näiteks väljend "pani käpad pea alla" pärineb ajast, mil oli kombeks asetada koolnu pea alla karu käpad. Nahkesemete nimetused sarnanevad looma kehaosade nimetustega: käpp - käpik ja jalg - jalats. Tänapäeval kasutatakse sõna "värv", vanim värvust märkiv sõna on aga "karv", "karva". Selle abil on võrreldud loomade värvivarjundeid: hiirekarva, rebasekarva jne.
   Kihnu maalamba käsitsipargitud nahad Koalabi salongis Solarise keskuses Tallinnas Erk loodustunnetus, puhtusenõue ja kõigi loodusolendite endaga võrdseks pidamine väljendusid loodusmaterjalide kasutamises. Leidlikult ja kokkuhoidlikult kasutati ära kõik looma nahksed osad:jäära munandikott rahakukru, haavli- või tubakakotina; hülge loivad pasteldena; seapõis palli, väikelapse kõristi, põispilli või aknaavade kattena; looma magu torupillikotina; sooled pastlapaelte, rõivamaterjali, vorstikesta, pilli- või vibukeeltena; lehmasõrgadega tagajalanahk pasteldena.
   Mõned nahkesemete valmistus- ja kaunistuspõhimõtted ning nendega seotud kombestik viitavad aegadele, mil inimene kasutas kehakatteks loomanahku. Näiteks matkivad narmad naturaalset karusnahka, rõhutades nahkkatte seost kultusloomaga.
   Nahast esemete tegemisel oli oluline materjali ettevalmistus. Paistus näiteks saadi hea kasukanahk mitmeaastaselt lambalt, kelle villal lasti pikaks kasvada ning keda toideti korraliku jahu, ainult lehelise heina ja puhta joogiveega.
   Vastavalt naha omadustele, kasutuseesmärgile ning tegija oskustele-võimalustele nahamaterjal kas pargiti taimede ja jahuhapendiga või jäeti parkimata (raagnahk Põhja-Eestis, tõpranahk Mulgimaal, öötnahk Muhus) ning kuivatati, suitsutati ja rasvatati. Parkimata või viletsalt töödeldud nahast esemed kuivasidenamasti kõvaks. Seega olid hinnas vastupidavamad pargitud nahast asjad. Parkimisprotsess nõudis aga aega ja võis kesta nädalast paari aastani.
   Nahka kulus ühe pere tarbeks väga palju ja kogu töödeldud materjalile tuli leida kasutus. Sageli oma majapidamisest saadavast materjalist ei jagunud ning näiteks Tartumaal valmistati jalanõusid udaranahast. Räpinas õmblesid aga leidlikud rätsepad kasukatele taskuid isegi oina munakotist.
   Nahast valmistatud tooted olid kallid. Järva-Peetri kihelkonnast on teada selline lugu."ostnud kaks venda endile ühe paari saapaid. Jõulu esimesel pühal sõidetud kiriku ja et õige toredad olla, pannud kumbki vend ühe saapa jalga,üks paremasse, teine vasakusse, ja hoidnud siis saabastatud jala saanist väljas. Küll inimesed imetlenud. Enne kirikusse minekut pannud kõrtsis pastlad jalga."
Eelnev tekst on pärit raamatust "Lihtne pärimus", Kristiina Rajando ja Mari Viik , 2007 AS Ajakirjade Kirjastus

                            ~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

 Lambanahku on ka tänapäeval võimalik kodus ise parkida. Selleks on mitmeid erinevaid võimalusi ja vahendeid. Konkreetse parkimisjuhendi leiad allpool (Parkimine).
  Alljärgnev materjal on aga pärit raamatust "Puukoor ja taimparkained" Agr. K. Sõmermaa. Tallinn 1942. Põllumajand. Kirjastusühistu "Agronoom" Kirjastus. Tegemist on sõja ajal ilmunud raamatuga, mis pöörab tähelepanu kodumaistele taimparkainetele ja meil esinevate puude koore majanduslikule tähtsusele, mis võimaldas toota väärtuslikku toormaterjali. Sõja ajal pöörati erilist tähelepanu kodumaiste toorainete kasutamisele kuna import oli piiratud või hoopis võimatu. Lisan siia  huvipakkuvamaid katkendid sellest raamatust: 

NAHAPARKIMISE LIIGID

Taimpark 

   Taimpark oli ja on veelgi kõige enam levinud parkimismenetlus. Taimpargi tarvitamise alguseks võiks pidada tähelepanekut, et mahamurdunud puu alla kogunenud loigus, kus ligunes puukoor, ei läinud sinna juhuslikult sattunud nahk mädanema ega kuivanud enam kõvaks. Sellest võidi järeldada, et taime koore leotusvees leidub aineid, mis muudavad naha omadusi soovitud sihis. Siit areneski taimparkimine, mis jõudis juba eelajaloolisel ajal kõrgele tasemele. 3-4 tuhat aastat tagasi Hiinas ja Egiptuses pargitud nahkadest on hulk säilinud tänini. Keskajal näitas parkimiskunst tagasiminekut. i osatud nahku valmistada enam endises headuses. Ka vältas parkimismenetlus tol ajal väga kaua, näit. kestis tallanaha parkimine 2 aastat. Alles möödunud sajandi keskpaiku hakkas parkimine jälle arenema, sajandi lõpul võeti tarvitusele pöörlevad parktõrred, mis võimaldasid tallanaha mõne nädalaga endise 2 aasta asemel läbi parkida.
   Taimpargi puhul prisseldatud või prisseldamata nahad pannakse taimedest saadud parkaine veelahusesse ning nad ligunevad seal kuni läbiparkimiseni. Vanasti leotati nahad ja parkaine (puukoor) vaheldumisi laudadega vooderdatud auku ning täideti auk veega. Augu põhja puistati jahvatatud või peenestatud puukoore kiht, sellele asetati nahk, mahale puistati uuesti koori ning järgnes jälle nahk, kuni auk oli täis. Vees lahustuv parkaine ligunes aja jooksul koortest välja ning imbus nahasse. Oli parkaine koorest väljaligunenud, vahetati koori. Parkimine kestis seni, kuni nahad olid täiesti läbiparkunud. Läbiparkumist tuntakse naha läbilõikest, kui vaadelda seda vastu valgust. Valge või hele riba (sõõv) lõikes osutab läbiparkimise puudulikkust. Sõõviga nahad on küll sitkemad, kuid märjaks saades kuivavad taas kõvaks. Sel teel saadud pargitud naha tugevus ja vastupidavus on hea, kuid parkimine kestis väga kaua, nõudes seega parkalilt väga suuri kapitale. Aja jooksul aga töökäik kiirenes. Koorte asemel hakati tarvitama parkmaterjalidest leotatud parkekstrakte ja tõsteti temperatuuri parkimise ajal. Kanged parkräidid (räid on vedelik, millega nahku käsitletakse, ning milles on lahustunud parkimiseks tarvilikud ained) ning soojus kiirendasid tunduvalt pöörlevas tõrres parkimist. Tõrs on seestpoolt varustatud pulkadega, mis tõstavad nahku poole tõrre kõrguseni, lastes neid seal kukkuda alumisile. Sel kombel nahad muljuti kokku ning nahkades leiduv lahjenenud parkräid pigistati välja. Muljumise lõppedes emasid aga nahad uuesti endasse värsket parkräidi.
   Nimetatud võtted võimaldavad lühendada parkimise ketvust tarbekorral mõne päevani. kahjuks on kiiresti pargitud naha vastupidavus väiksem. Praegu on järgmine parkimismenetlus tavalisim: eelpark teostatakse vooderdatud aukudes järjest kangeneva parkräidiga ning nn. väljaparkimine toimub pöörlevas tõrres.
   Kõiki nahku, mis pargitud taimedest saadud parkainetega, nimetatakse  t a i m p a r k n a h k a d e k s. Taimparknahkade üldomaduseks on enamvähem pruunikas värvus ja vähene soojuse kannatavus. 

Mineraalpark.

  
Mineraalidest saadud parkainetega pargitud nahka nimetatakse   m i n e r a a l p a r k n a h a k s.  Pargitakse mineraalidest saadud keemiliste ühenditega, sel teel saadakse näiteks maarjas., kroom- ja raudpark. Maarjaspark oli kõrgel järjel vanade araablaste juures, sest Araabia kõrbe kuivanud järvedes leidus parkivat ainet - maarjast. Umbes 1900. a. leiutati kroomparkimine - kroommetalli sooladega, mida toodetakse kroomraua maagist. See on tähtsaim mineraalpark. Naha värvus on kroompargil sinirohekas ning maarjaspargil valge. Raudpark on arenenud Saksamaal, ta tuleb taimpargist kallim. Naha värvus on roostepruun ja omadustelt sarnane taimpargiga. Rauasoolasid toodab Saksamaa ise.
   Peale eelpoolnimetatud parkimisviiside tarvitatakse veel 1) rasvparki - rasvadest tarvitatakse meriloomade rasvu. Pargitud naha värvus kergelt kollane. 2) mitmesugused keemilised parkimisviisid, näiteks formaliiniga, väävliga jne. Need pargid on vähe levinud. 3) sünteetiliste (kunstlikkude parkainetega) park. Maailmasõja ajal, mil Saksamaal valitses parkainete puudus, arenes seal kunstlikkude parkainete tootmine kivisöetõrvast keemilisel teel. Naha värvus on enamvähem valge.

Kombineeritud parkimine

  
Nahale soovitavate omaduste andmiseks peab sageli ühendama kaht või enam parkimisviisi. Saadud nahal on siis kõigi tarvituselolevate parkide omadusi. Mida enam on naha kius mõnd parki, seda enam lähenevad kombineeritult pargitud naha omadused selle pargiga pargitud naha omadustele. Eranditult kõiki parke on võimalik kombineerida. Seda teostatakse kas eri parkainete samaaegse või üksteisele järgneva tarvitamisega. hele lambanahkne vooder on sageli kunstliku ja taimpargi kombinatsioon, valge pealisnahk kroon- ja kunstlikkude parkide kombinatsioon, kuna enamik kindanahku on maarjaspargi ja kroom- või taimpargi kombinatsioonid.

   Materjal jahvatatakse ja seda käsitsetakse kuuma veega, kuni kõik parkaine on eraldatud. Saadud vedelik aurutatakse kas kuivaineks või siirupiseks ning saadetakse müügile parkekstraktina. Kõik parkained, võõrkeeles tanniinid (tannidid), on nõrkade happeliste omadustega digallushappe ja suhkruliikide esterlikud ühendid, ning neid nimetatakse seepärast parkhapeteks. Peale parkhapete sisaldavad ekstraktid veel taimedes leiduvaid ja vees lahustuvaid mitte parkuvaid aineid (näit. suhkruid), mis parkimisel hakkavad käärima, sünnitades nahkatursutavaid happeid. Eeltoodud põhjusel ei põhjusta iga kord rohke parkainesisaldus taimes veel sugugi seda taime kasutama kui kõrgeväärtuselist parkematerjali. Väga sageli tanniinisisaldavus taimes on seotud veel suurema teiste ainete hulgaga, mis teevad ta nahaparkimiseks kõlbmatuks, mida on näiteks tähele pandud mõnede pajuliikide juures (suhkrusisaldavus).

   Tegelikus naha parkimises on senini leidnud kasutamist kõigist taimeriigi taimedest ca 200, millest on võimalik toota kõrgeväärtuselist parkekstrakti. Parkaineid rohkesti sisaldavaid taimi kasvab peamiselt troopilises vöös, kus temperatuur on kõrge, nagu Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Indias, Austraalias. Selline parkaineid sisaldavate taimede jaotus maakeral andis põhjust arvata, et tanniinisisaldus ripub täiesti kliimast, ja et meie põhjamaade parkmaterjalid etendavad teise- ja kolmandajärgu materjali osa võrreldes troopika taimede omaga.
   Ehk küll meie põhjamaade taimeriigi esindajate parkainetesisaldus nendes on madalam võrreldes lõunamaa puudega, siiski on nende sisaldus küllaldane ja omadused vastuvõetavad, et arendada nende tööstuslikku kasutamist.
   Kuigi parkaineid sisaldub ka puidus, lehtedes, viljas ja viljakestades, taimede haiguslikkudes kudedes ja juurtes, toimub nende saamine siiski peaasjalikult puukoorest, kus neid on palju enam kui teistes taimeosades.
   Taimpargiks tarvitatavaid parkaineid on väga paljusid liike. Liigitamise aluseks võetakse parkainet sisaldav taime osa.
   1. Koorparkained leiduvad taimede koores. Siia kuuluvad ka kodumaised parkained, nimelt paju, kuuse jt. sobivate puuliikide koor.
   Parimana tuntud parkaine annab  t a m m e  koor, milles parkainet leidub 5-15% (okste koores on parkainet enam, jämeda tüve krobelises koores kõige vähem). Eestis kahjuks ei kasva tammi sel määral, et tamme koor võiks parkainena omada tähtsust. Saksas on selleks erilised noored kooretammikud - Eichenschälwälder, mis annavad aastas umbes 50 000 tonni koort. 10-20 aastased tammed langetatakse suvel ja kooritakse kuiva ilmaga, et hoida vee mõjul parkainete kadu ja muutumist, ja koor kuivatatakse. Järgnevalt eraldatakse mitmesugustel viisidel, aurutamisel jne. parkained koorest, need tulevad ekstraktina kasutamisele.
   T a m m e-  ja  k v e b r a h o e k s t r a k t i d  sisaldavad palju külmas vees lahustumatuid aineid, mis jahedates parkräidides sadestuvad nahale ja võivad ummistada poore. nendele lahustamatuile ainetele on antud nimeks flobafeenid.
   Palju kasutatakse Euroopas parkainete valmistamiseks ka kuuse, lehise, kastani, paju, kase, lepa ja troopiliselt aladelt päritolevate mangroovi, akaatsia ja eukalüptuse liikide koort.   
   Eriti parkaineterikkad neist on troopiliste puude koored: mangroovil on 9-47%, akaatsial 20-51% ja aukalüptuse liikidel 28-54% parkainet.
   Tähtsaim troopikaline koorparkaine on mimoos, mille koor sisaldab 30% parkainet.
   2. Puidus sisalduvad parkained. Ka tamme puidus on palju parkainet, kuid tamm on liiga kallis parkaine saamiseks lähteainena kasutada. Ainult muuks otstarbeks kõlbmatust tammepuust võetakse parkainet. Vana tamme must värvus on tingitud seal leiduvast parkaine ühendist rauaga.
   Tähtsamaid parkaineid on kvebraho (sageli loetakse kvebatšo). Seda saadakse Argentiinas ja Paraguais kasvavast samanimelisest kivikõvast puust, mille puit sisaldab kuni 20% parkaineid. Kuni viimase ajani toodeti maailmas kõige enam nimetatud parkainet, mida peamiselt tallanaha valmistamiseks kasutati. Kastani- ja mangrooviekstraktid on ka puitparkained. Ka meie kodumaa puude puidus leidub parkaineid, kuid nii vähesel määral, et ei tasu tootmist. Kuuse ja männi parkaineid toodetakse tselluloositööstustes kõrvalsaadusena, ehkki juba muudetud kujul. Eesti tselluloosivabrikud ei olnud veel asunud oma kõrvalsaadusi ses sihis kasutama.
   3. Lehtedes leiduvaist parkainetest mainime Vahemeremaadel ja USA-s kasvava  s u m a k i p õ õ s a   lehti, milledes sisalduv parkaine annab heleda pehme naha. Ka on tehtud katseid kasutada Siberis kasvava  b a d a n i  lehtede parkainet. Badanit võiksime Eestiski kasvatada, kuna kliima seks sobivalt jahe ja niiske.
   4. Vilja ja viljakestade parkained   v a l o n e a  ja m ü r a b o l a a n  ei oma Eesti turul erilist tähtsust. Valonead sadaakse palavvöös kasvavate tammede viljakausikestest, mürobolaani Indias ja mujal kasvavate viljade kestadest.
   5. Taimede haiguslikud koed sisaldavad ka sageli parkaineid. Sapiõunad ja tindipähklid ehk gallid tekivad putukate nõelamise tõttu tamme lehtedel ja noortel okstel ning neis leiduv parkaine annab rauasooladega koos ilusa sinakasmusta värvi, mistõttu neist valmistatakse tinti. Tinti saame rauavitriooli lahuse ja sapiõunte keedise kokkusegamisel. Tekkiv tumesinine parkhapuraud pärast kirjutamist hapendub õhuhapniku mõjul, sinine kiri musteneb ning muutub vees lahustumatuks. Seetõttu on vananenud tindiplekid raskestikõrvaldatavad. Sidrun-, viin- ja oblikhapped lahustavad tekkinud rauaühendid ning nende abil kõrvaldatakse tindiplekke. Ka teised taimparkained annavad rauasooladega ühenduses tunedaid värve.    

TÄHTSAMAD KODUMAA PUUKOORED

   Paljude kodumaa puude koor on osutunud heaks parkainet sisaldavaks parkimismaterjaliks. Niisugusteks on kuusk, paju, tamm.
Parkimismaterjaliks nimetatakse taimi, mis sisaldavad parkaineid. Taimedes leiduvate parkainetega pargitud nahk on osutunud vastupidavamaks kandmisel ja säilib kauem kui mineraalsooladega pargitud nahk.
   Üks esimesi ja vanemaid parkimismaterjale on tamm, ka paju koor on juba vana tuntud parkaine ja ka meie nahatööstuses kasutamist leidnud, samuti nagu kuuse koor viimasel ajal.
   Uuemad uurimised on näidanud, et ka lehise (Larix) koor esineb suurepärase parkmaterjalina, kuid tema kasutamine suuremal hulgal, samuti nagu tamme ja paju koore, ei ole võimalik puude vähesuse tõttu meie metsades.
   Palju suuremal hulgal esineb meie metsades kaski, mille koor on samuti hea parkmaterjal pärast tohu eraldamist, mis aga senini on päris tähelepanemata jäänud. Kase ja lehise koored peaksid juba lähemas tulevikus saama meie parkimistööstuses sama õiguslikuks nagu seda on kuuse, paju ja tamme koored. 
 

                                                           ________________________
   
   Kihnu maalamba nahk - pargitud maarjajää, soola ja äädikagaVormsi saarel toimusid traditsioonilist ja loodussõbralikku parkimist, viltimist, lõngade värvimist tutvustavad õppepäevad. Lisaks paljudele huvilistele ja oma ala asjatundjatele Eestist, Soomest, Rootsist jm., võttis sellest osa ka Rosaali Karjam, Kihnu Roosi, kelle õpetuses kajastub rannarahva vähemalt paarisaja-aastane käsitöömälu. Olulisemad momendid õppepäevadest on jäädvustatud Vormsi käsitööseltsi esinaise Kristiina Rajando koostatud vihikusse "Väike Käsiraamat". Meieni jõudis see vajalik brošüür Elle Puurmanni kaudu, kes on Vormsil MTÜ Lääneranniku, Väinamere projekti koordinaator. Tema lahkel loal lisame brošüüris avaldatud materjalid teemade kaupa ka oma kodulehe eri alajaotuste alla. Alljärgnev parkimisõpetus on kogu mahus pärit sellest brošüürist.

Parkimine

   Kodus minerallpargitud Kihnu maalamba nahk maarjajää, soola ja äädikagaNaha kasutamine ulatub inimkonna algusaegadesse. Eelajaloolised inimesed kasutasid loomanahku kaitsvate rõivaesemetena. Aja möödudes õppis inimene kasutama paremaid tööriistu ja meetodeid naha vastupidavuse suurendamiseks. Naha kasutusiga pikenes tänu parkimise leiutamisele. Esimeseks parkimismeetodiks peetakse rasvparkimist. Meie esivanemad avastasid, et nahk püsis pehmena, kui seda oli leotatud rasvasisaldusega aines. Ka suitsparkimine oli üks varaseid tehnikaid meie esivanematel, kes panid tähele, et suitsuga tuleaseme juures säilis nahk hästi. Arvatavalt Egiptusest enam kui 5000 a. tagasi saanud alguse taimparkimine. Egiptlased avastasid, et mõned taimed sisldavad nii tugevaid värvaineid kui ka parkimisaineid. Nahkadele taimedega erinevaid mustreid värvides pandi tähele, et need nahad olid pehmemad ja vastupidavamad kui need, mida ei värvitud. Samm edasi oli naha värvimine soola- ja alumiiniumisisaldusega muldadega, mille toimel nahk sidus niiskust ja ei roiskunud.
   Eestis ulatub naha kasutamine inimasustuse algusaega, keskmisesse kiviaega. Esimesed säilinud nahaleiud pärinevad nooremast rauaajast ja piirduvad väheste tükkidega, mis on säilinud metallesemete leidude küljes või vahetus läheduses.

Nahkade töötlemisel eristatakse kahte parkimismeetodit:
   mineraalpark - karusnahka pargitakse mineraalsooladega;
   taimpark - karvata nahka pargitakse tavalise puukooreleotisega

Mineraalpark

ParkimiskaabitsadÜhe naha töötlemiseks kulub umbes kaks nädalat.
1. Naha nülgimine võiks toimuda sügisel, kui villa kvaliteet on parim ja nahk ei ole muutunud paksuks. Hoidu vere sattumisest villale ja naha lihapoolele. Kõige kergem on lambal nahka nülgida kohe peale tapmist, kuni see on veel soe. Sisselõiked peavad olema sirged ja korrektsed. Rasva- ja lihajäägid eemalda hoolikalt, vastasel korral võib soolatud nahal karv lahti tulla.
2. Soola nahk kuiva soolaga. Sool hävitab mikroobid, seob niiskust ja takistab roiskumist. Nahk võiks soolas seista ühe nädala. Soolatud nahkade talviseks säilitamiseks tuleb neid hoida kuni töötlemiseni kuivas ja jahedas. Sügisel tapetud loomade nahad pargi enne juunikuud. Häti soolatud nahale on iseloomulik värske lõhn. Pruunid või oran˛id laigud naha lihapoolsel küljel annavad tunnitust, et on alnud hapnemisprotsess - lõhn muutub haisuks ja nahal tulevad parkimise käigus karvad lahti. Sellist nahka saab edasi töödelda ainult karvadeta nahaks ning seda protsessi nimetatakse hapendamiseks. Hapendamiseks on vaja panna nahk kilekotti päikese kätte hauduma nii kauaks, kuni karv täielikult lahti tuleb.
3. Kinnita nahk tööpingile otse, saba allpool. Nahk peab olema prasjagu niiske, et kaabitsaga saaks sümmeetriliselt nii vertikaalis kui horisontaalis kaapida. Sellisel kaapimisel venib nahk ühtlaselt. Oluline on sidekude täielikult ära kaapida.
4. Et nahk saaks tagasi oma esialgse elastsuse, leota külmas vees sool nahast välja. Nahk võiks olla leos ühe ööpäeva.
200a vana käsitsi pargitud lambanahkne vest Kihnust5. Järgnevalt pese kaks korda naha lihapoolt. Iga pesemise ja loputamise järel vaheta vesi ja tsentrifuugi nahka. Naha villapoole pesemiseks kasuta 40 C vees tugevatoimelist rasva lahustavat nõudepesuvahendit. Soojas vees avaneb karva soomuseline pind ning mustus ja rasv eralduvad. Kui vill jahtub, sulgub soomuseline välispind uuesti ning seepärast ära kunagi jäta nahka jahtunud musta pesuvette. Kui vee temperatuur on liiga kõrge, võib nahk muutuda jäigaks ja kõvaks. Villapoolt pese samuti mitu korda ja loputa nii kaua, kui nahk on pesuainetest puhas.
6. Konserveerimiseks e. parkimiseks valmista lahus, milles nahk peab seisma kaks ööpäeva. Lahus ühe lühikarvalise lambanaha jaoks:
   10 liitrit 35 C vett
   300 g maarjajääd
   600 g keedusoola
   1 dl 85% sipelghapet
Kõgepealt sega ämbris maarjajää ja sool ning kalla ainete peale kuum vesi. Sega, et sool paremini lahustuks. Seejärel vala ämbrisse ülejäänud kogus jahedamat vett ning lõpuks lisa sipelghape. Sipelghappe asemel võib kasutada ka äädikhapet.
7. Nüüd tuleb rasvatada liha nahapool. Sega valmis emulsioon:
   1 dl taimset õli
   1 dl 35 C vett
   1 (cl) spl seepi.
Pintselda emulsioon nahale. Seep vähendab naha pindpinevust ja aitab rasval kergemini nahka imenduda.
200-aastane lambanahast vest8. Pärast õlitamist kuivata nahk mõõduka päikese käes. Kuivamisele kulub üks nädal. Nahka tuleb 2-3 korda päevas venitada, sest muidu kuivab see liiga ruttu.
9. Viimistlemiseks valmista segu:
   1,5 dl soola
   2 dl nisujahu.
Sool lihvib, jahu seob soola ja eraldab nahast üleliigse niiskuse.
Kinnita nahk jällegi tööpingi külge otse, saba allpool. Vala segu nahale ja kaabi uure kaabitsaga sümmeetriliselt ning venita kergelt. Kui kogu pind on jahu-soola seguga üle käidud, järgneb liivapaberiga nühkimine. Liivapaber kinnita puuklotsi külge ja lihvi sümmeetriliselt. Pööra tähelepanu ka äärtele. Pärast liivapaberiga nühkimist peab nahk olema ilus, valge ja pehme. Lõpuks pühi kõvema harjaga nahalt jahu ja sool. Klopi villapool. Naha ääred korrasta noaga lõigates.
Piltidel: Nahakaabitsad ning 200a vanune Kihnu maalamba nahkadest käsitsi linasega õmmeldud vest, siiani hästi säilinud. Fotod võetud Kihnus Kuraga Elvi juures.

Taimparkimist õpetab Kihnu Roosi:
"Värske nahk tuleks esiteks soolata, umbes 5 päeva, siis pannakse kustutatud lubja purusse, mis on veega veidi vedeldatud, ning pestakse seni, kuni kogu karv on täiesti lahti. Vägisi mitte kiskuda. Karva lükatakse lauast tehtud esemega, mis sarnaneb kaabitsaga. Nüüd on selleks keedetud pajukoored ja jahutatud, siis loputatakse karvadeta nahk selles vedelikus paar-kolm korda, et lubi on nahast väljas. Nahk pannakse pajukoortest keedetud vedelikusse, milles on ka koored, puunõusse, mis on selleks hea, et ei muuda värvi. Nahka tuleb paari päeva tagant segada selles vedelikus koos koortega, nii et nahk oleks kaetud. Koori on hea hoida ka naha peal, et nahk ei oleks vedelikust väljas. Park-vedelik lõhnab hästi. Kui on park halb, siis haiseb ja tuleb keeta uus park. On veel, et nahk paks, siis ei aita üks park, tuleb keeta teine park, et nahast sarv kaoks. Park peab olema parajas soojuses, mitte kuumas ega külmetada. Parkimise lõpupoole, umbes 3 nädala pärast lisada pargile soola, ühele lamba nahale suur peotäis, siis lasta olla veel mõni päev pargis, oleneb sellest, kas sarv on nahalt kadunud. Nahka üles tõstes tõmbub kohe kuivaks, nagu keedetud muna kuivaks tõmbub, siis on nahk valmis. Pargist läheb kohe nahk kuivama öökülmadega ja päeval sulatab, seda saab kevadel. Mitte lasta kõvaks kuivada, selleks tuleb hoolega venitada parajalt kuivanud nahka." 
                                                            _______________________

Eesti Enstüklopeediakirjastuse poolt välja antud mahukas raamat "Eesti Rahvakultuur" kirjeldab lk. 152 meeste tööde hulka kuuluvat nahaparkimist:

Nahku töödeldi koduseks tarbeks kõikjal Eesti külas 19. sajandi lõpuni ja hiljemgi. Vanas koduses nahatöötluses leidub seejuures ühisjooni ida-Euroopa rahvaste nahatöötlustehnikaga. Eriti on lambanahkade töötlemine, alates nende hapendamisest rukki- või kaerajahust rokas ja lõpetades pehmitamisega iseloomuliku konksutaolise tööriista, nahakooguga, olulises osas samasugune nagu venelastel. Ka peamise lambanahatoote, kasuka nimetus on Eestis (ja Lätis) venepärane. Pastlaid ja kingi valmistati veisenahast, mida pargiti tamme-, paju- või kuusekooreleotises. Nahkade sisekülg on puhtaks kaabitud enamasti liimeistritaolise noaga. Eesti koduses nahatöötluses oli omapärane toornahast rakendirihmade töötlemine (vinnamine, väljapekstud nahk). Tökati ja rasvaga määritud naharibad, mille otsa oli raskuseks kinnitatud vankriratas, riputati tala külge ning muljuti pehmeks sel moel, et neid lasti joosta kord ühte-, kord teistpidi keerdu, vinnates üles-alla nende vahelt läbitorgatud kangast. 19. sajandil õpiti nahku tööötlema ka keemiliselt (uriinis, puu-tuhaleelises ja lubjalahuses leotades). Pärast kroompargi leiutamist tõrjuti kodune nahaparkimine 19. ja 20. sajandi vahetusest peale kiiresti kõrvale. 
                                                      ___________________________

A. Kogermani raamat “999 nõuannet” (Tallinn, Valgus, 1989) kirjeldab aga nahaparkimist järgmiselt:

Parkimiseks valmistati taigen, mis koosneb 20 osast odrajahust, 1 osast nisujahust ja 5 osast keedusoolast. See kõik segatakse 300 osa kuuma veega. Kui segu on jahtunud, lisatakse 10-15 osa kaljapära. Selle taignaga määritakse naha lihapooled ja nahad pannakse kokku nii, et lihapooled jäävad vastamisi. Nii hapneb nahk kaks ööpäeva, siis riputatakse need sooja kohta kuivama, taigen eemaldatakse ja nahad pargitakse pajukooreekstraktiga.
Selleks võetakse kevadel kooritud ja kuivatatud pajukoori, mis peenestatakse (arvestusega 500 grammi koort ühe (lamba)naha kohta ja valatakse üle keeva veega. Nahad pannakse jahtunud ektrakti nii, et oleksid üleni veega kaetud (vajadusel lisatakse vett). Anum suletakse kaanega. Paari päeva pärast laotakse nahad ümber ja lisatakse kangemat pajukooreekstrakti (800 g koori ühe naha kohta). Nõust võetakse ära niipalju vett, kuipalju ekstrakti lisati. Sellist parkaine lisamist korratakse iga kolme päeva tagant, kuni nahad on pargitud. Seda saab vaadata naha ristlõike järgi – see peab olema ühtlaselt pruun, keskel ei tohi olla enam klaasjat kihti.
Pargitud nahal lastakse veidi taheneda ja siis kraabitakse nahk veelkord üle, et vabaneda ülearustest kilekihtidest. Enne lõplikku kuivamist tuleb ka nahka venitada, kas siis toolileenil või lauaserval. 
                                                            ________________________

Nahkade parkimisest leiab huvitavat lugemist ka Wikipedia lingilt.
Lambanahksetest kasukatest www.greengate.ee lingilt:
Vanal ajal, kui sügis veel sügise ning talv talve nägu, oli lambanahkne kasukas hädavajalik kehakate, mida kanti mihklipäevast jüripäevani.
   Mihklipäeval (29. septembril) talutas karjapoiss valget oinast vastupäeva ümber kivi, et lund tuleks ja pääseks karjaskäimisest. Siis toodi ka aidast välja lambanahksed kasukad – klopiti karv kohevaks, koirohust puhtaks, ning nühiti nahk leivapuru ja kriidiga valgeks.
   Et kasukat saada, viidi kuivatatud või soolatud lambanahad parkalile. Parkaliks ei saadud üleöö ega ka mitte kolme kuuga. Liidia Nahkur Võrumaalt kõneleb, et ta nahaparkalist onu Albert Kordemets õppis ametit Otepää meistri juures terve talve.
   «Kuis sa nahka pessät? Kas sa tiit vägipesstüt?» Nõnda küsiti parkalilt, sest teati – rukkijahuga parkimisel (vägipestül) tulid lambanahad õhukesed, lumivalged ning siidpehmed. Nädal aega hapnesid nahad toasoojas puukasti pakitult, kokku murtud ning rukkijahukört koos soolaga vahele määritud.
   Punakaspruuniks sai peitsida pajukoorega, viimane lihv anti seapekiga. Naturaalset ivaga (odra- ja nisujahu segu) parkimist kirjeldab Aili Kogermann oma raamatus «999 nõuannet».
   Külarätsep istus peretoas laual, jalad istumise all, vibutas tollipulka ning piidles nahku. Neid oli terve põrand täis laotatud. Külarätsepaid peeti sageli veidrateks, nende üle visati nalja, kuid nahkade valimise juures ei tohtinud iitsatada – kasukas pidi hea saama ning kestma mitu põlve. Kasuka järgi hinnati ka peremehe jõukust.
   Rätsepmeister sasis karvapinda vastukarva ja paitas pärikarva. Ennevanasti käis kasuka õmblemine käsitsi, kolmnurkne nahanõel pidi hoolsalt vilkuma, tugev vahatatud linane niit silmas. Singeri masin tegi hiljem töö kergemaks. Naiste kasukad kaunistati mitmevärviliste naharibade, siksakpaeltega. Viimaks veel vöökohale nööp või naharibast põimitud nupp. Näputöö juures oli mahti külajutte rääkida ning edasist kaupa teha. «Vahest on sulasel pihtkasukas kulunud?» päris rätsep peremehelt. «Või on vaja vesti, kõrvikmütsi või kindaid?»
   Tartu rätsepmeister Mihkel Lättemägi on ülikondade ja muu õmblemise kõrvalt teinud ka mõne lambanahkse kasuka. «See on kerge ja soe. Villa pikkus ei tohiks ületada kaht sentimeetrit, pikem karv teeb kasuka raskeks.»
   Kasuka õmblemiseks kulub Mihkel Lättemägil nädal hoolsat tööd. Võrumaa talunik Jaan Liiv, kellele meister Lättemägi kümne aasta eest kasuka tegi, ütleb, et lambanahkse ürbi tõmbab ta selga siis, kui aiateibad praksuvad – ehk siis, kui pügal ulatub 20 miinuskraadini. Soojemate ilmadega peab talumees kasukat raskeks kanda.
(allikas:www.greengate.ee)
                                                                ____________________

Marokos asuv linn Fes on tuntud tänu oma üle 1000 aasta kestnud nahatootmisele, kasutusel olev tehnoloogia ei ole sajandite jooksul muutunud ning oskusi antakse edasi põlvest põlve. Täpsemalt loe Maroko aukonsulaadi lehelt.







 

 
© 2013 Lambawärk