Main Menu
Avaleht
Uudistepäevik
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Kihnukad meedias
Pildigalerii
Kontakt
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Viltimine ja vanutamine Trüki

Viltimise teemal võiks soovitada paari raamatut:

"Suur viltimise raamat" Kirjastus "Tormikiri".
Raamatus käsitletakse kolme viltimise tehnikat - märgviltimine, kuivalt viltimine, nõelviltimine, samuti rohkesti ideid käsitöövildist asjade meisterdamiseks. Kui olete töövõtted lihtsate asjade peal käe sisse harjutanud ja silm oskab hinnata, on julgust ka keerukamaid ideid käsile võtta.

"Viltimine ja Villa võlu" Kitjastus Tormikiri 2009
 Vilti on valmistatud juba tuhandeid aastaid  ning on ka lihtne mõista miks: vildi valmistamine on läbinisti lihtne ja huvitav protsess. Viltimine ja villa võlu vastab viltimisel tekkivatele küsimustele ning enam kui 500 pilti ning illustratsiooni seletavad tegevusi.
Autor Jorie Johnson juhendab sind tarvikute ja töövahendite valimisel, lihtsamate viltesemte tegemisel, ning erinevate töövõtete kombineerimisel, et tulemuseks oleksid ilusad ja unikaalsed sussid, õlakotid, mütsid, vestid, sallid ja vaibad.
Raamatust leiad ka mitmeid projekte, mis on ka lapse jaoks kerged, nagu lihtsad pallikesed, viltportree, viltloomad, kaelaehted ning lilled. Kõiki ettevõtmisi illustreerivad ja seletavad värvilised samm-sammult pildid ja juhendid – viltimine pole kunagi nii lihtne olnud.

Palju raamatuid viltimisest leiab ka  Raamatukoi kodulehelt.

Alljärgnev informatsioon viltimisest on täies mahus võetud Eesti Rahva Muuseumi kodulehelt www.erm.ee Looduslike materjalide kasutamisest Eesti rahvuskultuuris, traditsioonilised käsitöövõtted alajaotuse alt. Pildid on meie poolt lisatud.

VILTIMINE

Vilditud svamm Kihnu maalamba villast, sees on seepVilt - mis see on?
Vilt on mittekootud materjal, mis saadakse kuuma niisutatud lambavilla või karusnahka pressides. Kuumus ja niiskus avavad karvakiu pealmised osad ning seebi- või leelisvesi soodustavad kiudude kleepumist. Märja viltimise kõrval tuntakse ka nõeltehnikas viltimist.
Põhimaterjali kõrval võib viltimisel kasutada ka lisandeid nagu villast lõnga, mohäärlõnga, tekstiilijäätmeid, marlit jm. 
Pildil:Anneli vilditud pesusvammid, millle sees on seep.

Vanimad Vilditud svamm seebiga leiud
Millal inimesed hakkasid vilti valmistama, pole täpselt teada. Vanimaks näiteks peetakse Türgi seinamaalilt pärit viltkaunistuse motiivi, mille vanuseks arvatakse olevat 8000 aastat. Lõuna-Siberist Altai piirkonnast on leitud värvitud vildist seina- ja sadulakatte aplikatsioonide jäänused, mis pärinevad 5. sajandist eKr.
Ka vanad roomlased ja kreeklased on tundnud vilditegemist - Rooma sõdurid kandsid vildist rinnakatteid, tuunikaid, saapaid ja sokke. Põhjamaades ulatub vildi ajalugu rauaaega. Ühest hauast Norras Hordalandis välja kaevatud vildist surilina arvatakse pärinevat umbes aastast 500 pKr. Pildil: Vilditud seep svammiga.

VILT EESTIS

Villaheidest heegeldatud ja seejärel vanutatud käekott Vanutamine
Eestis on juba ammust ajast tuntud riidevanutamist. See tehnika on võrreldav viltimisega, ainult algmaterjaliks pole kraasitud vill, vaid valmiskootud kangas või riie. Vanutamisel asetati kuuma seebi- või leeliseveega niisutatud kangas koti sisse ning pandi vanutusrullile, kus seda kaanega edasi-tagasi hõõrudes töödeldi. Vanutati ka (vankri)redeli, karuäkke, linalõuguti, nööriga ülemähitud laua jm abil. Vanutatud kangas või riie jäi vilditaoliselt pehme ja kohev.
Pildil: Kihnu maalamba villaheidest heegeldatud ja seejärel vanutatud käekott.

Vildist kübarad
Kui riidevanutamine oli koduses majapidamises laialt levinud, siis vildi valmistamine oli spetsialistide pärusala.

Vilti tarvitati meeste kübarate tegemiseks. Lääne-Euroopas olid viltkübarad kasutusel juba 14.-15. sajandil, Eestisse jõudsid need hiljemalt 17. sajandil. Kübarad olid mustad, pruunid, Kagu-Eestis ka hallid. Kübaraid valmistasid kübarsepad, eriti kuulsad olid Haanja meistrid. Ka Karula meeste suviseks peakatteks oli kõrge tasase põhjaga viltkübar. Kübara “rummu” kõrgus oli üks jalg, alumine serv kämbli laiune, ehk mõnel veel laiem, et päike silma ei paistaks. Esialgu olid kübarad valged, pärast ahad ehk mustad. Karula kihelkonnas kübarseppi polnud, kübaraid on lastud teha Mõniste vallas, kus kübarsepp elanud. Karulast on teada, et kübar olnud nii kõva, et sellel saanud suvel lõunat süües peale istuda.

Vilditud lambavillak - libalambanahk Viltsaapad
Kõvast vildist saapad ehk lubjavildid levisid Eestisse 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ida poolt. Eesti Vabariigi ajal lasti linnas teha pehmeid viltsaapaid. Et jalad märjaks ei saaks, kanti viltide peal kalosse või nahku. 1920.-1930. aastatel korraldati mõnel pool ka vilditegemise kursusi. Ühe vildipaari tegemiseks kulus 1,5-2 kg villa. Vildid ei saavutanud Eestis siiski väga suurt levikuala, neid kasutati eelkõige talvisel ajal vankrisõidul või metsatöödel. Karulast pole viltide kandmise kohta teateid, küll aga Kanepi ja Urvaste kihelkonnast.
Pildil Kihnu maalamba "libanahk" - vilditud lambavillak puidust pingi katteks.

Kuidas vilti tehakse

Vaja läheb:
- kraasitud villa ehk villavatti
- majapidamisseepi
- pesukaussi
- kuuma ja külma vett
- kilet või roomatti

Lisaks sellele on vaja kannatust! Viltimine ei nõua palju vahendeid, kuid algajatel võib korraliku vildi tegemise õppimine aega võtta.

1. Laota villatükke kihtidena üksteise peale, iga kiht eelnevaga ristikiudu.
Villakiht peab olema lõpuks umbes 5 cm paks, et vilt tuleks ühtlane ja aukudeta. Viltimine on märg töö ja seetõttu võiks töölaud olla kaetud kilega vms.
Villale võib lisada kaunistusteks villast- või mohäärlõnga, viltida on võimalik ka varem valmisheegeldatud või -kootud alusele. Alus peab olema valmistatud villasest lõngast, et vill kindlasti sellega nakkuks.
2. Lahusta pesuseepi kuumas vees. Võid seepi käte vahel hõõruda, et rutem seebivett saada.
3. Piserda villa peale seebivett. Vett piserdatakse parasjagu nii, et vill saaks ühtlaselt niiskeks, liiga märga villa on ebamugav töödelda.
NB! Seepi ei ole mõtet lisada liiga palju, muidu ei tule see pärast loputades välja ja vilt võib minna hiljem hallitama!
4. Vajuta kohev märg vill kokkupoole ja hakka ringjate liigutustega kätega villa hõõruma. Kui ühelt poolt tundub villakiht juba natuke vildi moodi, siis pööra oma töö ümber ja hõõru vilditükki ka teiselt poolt. Kui tundub, et vill on kuiv, siis lisa seebivett. Oluline on, et vilditav pind oleks ühtlaselt niiske.
5. Viltimiseks võib kasutada ka roomatti. Sel juhul pannakse villakihid roomatile ja kui vill on vee ja seebiga märjaks tehtud, rullitakse roomatt koos villaga kokku. Sellist rulli edasi-tagasi hõõrudes läheb vill küllalt kergesti vildiks. Unustada ei tohi, et seda rulli tuleb iga natukese aja tagant lahti teha ja vilt teistpidi pöörata, muidu jäävad vildile inetud kortsud sisse.
6. Vilt on valmis, kui pealmise kihi kiud näppides ei eraldu.
7. Valmis vilti pestakse vaheldumisi kuuma ja külma veega, see teeb vildi tugevamaks ja tihedamaks. Vilt tõmbab selle menetluse käigus ka veel pisut kokku.

NB! Mida õhem on laotud villakiht, seda vähem ta kokku tõmbab, selle arvelt tuleb aga vilt sageli ebakvaliteetne ja auguline.

Kirjandus:
Manninen, Ilmari 1927. Rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat III. Tartu, 127-131.
Viires, Ants (toim) 2000. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 328.
Vaata ka
:
http://www.feltcrafts.com/history.htm
http://www.allfiberarts.com

Allikas: www.erm.ee 
Vanutamise kohta saab lugeda täpsemalt ka Kultuurilaeka kodulehelt.

Järgmine allolev viltimisõpetus on aga pärit Vormsi käsitööseltsi esinaise Kristiina Rajando koostatud Väikesest käsiraamatust. Vormsil toimusid 2002.a. traditsioonilist ja loodussõbralikku parkimist, viltimist, lõngade värvimist tutvustavad õppepäevad. Lisaks paljudele huvilistele ja oma ala asjatundjatele Eestist, Soomest, Rootsist jm., võttis sellest osa ka Rosaali Karjam, Kihnu Roosi, kelle õpetuses kajastub rannarahva vähemalt paarisaja-aastane käsitöömälu. Olulisemad momendid õppepäevadest on jäädvustatud väikesesse vihikusse. Meieni jõudis see vajalik brošüür Elle Puurmanni kaudu, kes on Vormsil MTÜ Lääneranniku, Väinamere projekti koordinaator. Tema lahkel loal lisame brošüüris avaldatud materjalid teemade kaupa ka oma kodulehe eri alajaotuste alla.
Viltimine

   Viltimine on tööviis, mis hakkas arenema peale seda, kui inimesed olid õppinud end külma eest loomanahkadega katma. Arvatavalt on vildi valmistamine saanud alguse muistsete rändrahvaste juurest, kes elasid Uurali ja Mongoolia vahelistes steppides. Mongooliast on säilinud ka umbes 300 aastat eKr pärinev viltimistehnika kirjeldus.
   Vill klopiti vitsaga kergeks ja pehmeks ning puhastati prahist. Seejärel laotati vill kihtidena laiali niinevaibale, nii et viletsam osa villast jäi kahe parema villakihi vahele. Kihtidesse laotud vill niisutati veega, millesse oli segatud vanutamise kiirendamiseks õli, piimavadakut või uriini. Niisutatud vill koos niinevaibaga rulliti kokku. Rulli veeretati jalgade all edasi-tagasi ja taoti keppidega.
Aastasadade jooksul levis viltimistehnika aasialaste kaudu ka Euroopasse. Teadaolevalt on kreeklased ja roomlased kasutanud viltimistehnikat soomusrüüde valmistamiseks.
   Eestis ei olnud vildi tegemine ja vildist esemete kandmine levinud. Kirjeldatud on vaid 18. sajandi lõpust pärit kindad, mis valmistati nõelumise teel ja seejärel vanutati vildisarnaseks. Säilinud andmete põhjal on viltimistehnikat kõige enam kasutatud meeste rahvarõivaste juurde kuuluvate kübarate valmistamisel. Kihnu Roosi kinnitab viltimist vaadates: "Ei meitel ole küll seda tahtu ning ei mina tie, et oles ennempi tehtud."

   Villa saadakse lammaste pügamisel. Kõige paremaks peetakse suve- ja sügispöe villu, sest talvise ja kevadise villakiu kvaliteet on nõrgem ja prügi rohkem. Lamba villakus eristatakse alus-, vahe- ja pealisvilla. Alusvill moodustub peenikestest, pehmetest, säbrustest udekiududest, mille katterakud paiknevad soomuskihina üksteise peal. See soodustab vildistumist, sest soomused haakuvad vanutamisel üksteise külge. Vahevillal asetsevad kattekihi soomused kõrvuti. Seliselt asetatutena peegeldavad soomused hästi valgust ja vahevill on hea läikega, kuid vanutamisvõime on väiksem. Pealisvill koosneb jämedatest ogakiududest, mis on karmid, rabedad, lühikesed, läiketa ning värvuvad halvasti ja ei vanu. Viltimiseks sobib kõige paremini vill, kus on segamini alusvill ja vahevill.
   Villa vildistumist mõjutavad erinevad tegurid samaaegselt. Pesemata vill sisaldab villarasva, mis toimib kiududes pehmendava ainena, teeb kiud paindlikumaks ja soodustab soomuste haakumist üksteise külge. Villa vanumisvõimet saab suurendada aluselises keskkonnas, näiteks pesuseebilahuses 40 C juures, kus soomuselised katterakud kerkides soodustavad soomuste omavahelist haakumist. Sellest kõrgema temperatuuriga vedeliku puhul kaotab vill oma elastsuse ja külmema temperatuuriga lahuse puhul katterakud ei paisu. Viltimiseks võib kasutada nii tööstuslikult saadud villaloori kui ka ise kraasitud villa.

Viltimise tehnoloogia võib jagada kaheks: tasapinnaline ja ruumiline viltimine:

Tasapinnaline viltimine

1.
Aseta kraasitud villakihid üksteisega risti. Kihtide arv sõltub soovitud eseme otstarbest ja villakihi paksusest ning on tavaliselt 4-8. Selleks, et saada täpselt soovitud tulemus, võid eelnevalt teha proovitöö. Kui soovid vildipinda kaunistada, siis aseta kaunistused, lõngajupid jm kõige alla ja nende peale risti laotud villakihid.
2. Tilguta villakihid sooja seebilahusega üle, kuni villakihid saab käega madalaks vajutada. Käega madalaks vajutamine peab toimuma rahulikult ja ettevaatlikult, sest vastasel korral kihid liiguvad ja valmis pind on ebaühtlane.
3. Seejärel alusta viltimisega - tee kätega ettevaatlikult ringliigutusi suunaga väljast sissepoole. Viltida on lihtsam, kui töösse on haaratud mõlema käe kogu labaosa.
4. Kui villakihid on kokku vildistunud, algab vanutamine. Mulju ja pigista tööd kas käte vahel või pesulaual. Viimane osa vanutamisest tee vaheldumisi külma ja kuuma vee all, kus ese muutub tihedamaks ja tõmbub kiiresti kokku. Villa kokkutõmbuvus on 25-30%.
5. Vanutatud ja pestud viltkangas aseta kuivama ning hiljem soovi korral auruta triikrauaga läbi märja lapi.

Ruumiline viltimine

Ruumilist viltimist kasutatakse esemete puhul, millele ei soovita ühendusõmbluseid - kindad, mütsid, kotid, sussid.
1. Kõigepealt valmista ette kiletatud papist või õhemast plastikust lõige. Lõike tegemisel tuleb arvestada villa kokkutõmbuvust ja seetõttu tuleb lõige teha soovitavast tulemusest 20-30% suurem.
2. Rebi kraasitud villast lõike järgi detailid ning jäta nn. õmblusvarudeks 3-5 cm. Valmista ette võrdses kihikoguses eseme esi-ja tagapoole välimass. Aseta villakihid risti kahte kuhja.
3. Võta esimene villamass ja pane lõige villakihtide peale. Märgi seebilahust tilgutades lõike ääred villale. Eemalda lõige ja tilguta seebilahus ettevaatlikult ainult lõike all olnud osale. Kui vill on märg, vajuta lõikealune osa madalaks ja vildi kergelt. Proovi viltida nii, et õmblusvarud jääksid kuivaks.
4. Kui villakihid on juba piisavalt üksteise külge haakunud, aseta lõige pinnale tagasi. Rebi õmblusvarud pisut õhemaks ja keera need lõike peale. Aseta teine ettevalmistatud villamass lõike peale ja märgi lõike asukoht seebilahust tilgutades. Tilguta seebilahust lõikeosale, jättes õmblusvarud kuivaks, ja vildi kergelt.
5. Kui villakiud on piisavalt haakunud üksteise külge, rebi õmblusvarud pisut õhemaks, pööra ese ümber ja keera õmblusvarud lõike peale tagasi. Vildi ettevaatlikult õmblusvarud kinni.
6. Vildi eseme mõlemad pooled veel kord üle. Vilditunise kiirendamiseks võid kasutada tülli. Kui oled välimist pinda juba piisavalt viltinud, eemalda seest lõige, keera eseme sisemine pool välimiseks ja vildi veel. Erilist tähelepanu pööra külgedele e. õmbluste kohtadele.
7. Seejärel vanuta vilditud ese pesulaual ning "ehmata" külma ja kuuma veega
8. Vilditud töö ebaühtlased ääred lõika kääridega sobivaks. Ääred võib ka sämppistega üle tikkida.

                                    ~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Viltimise teemal võiks soovitada paari raamatut:

"Suur viltimise raamat" Kirjastus "Tormikiri".
Raamatus käsitletakse kolme viltimise tehnikat - märgviltimine, kuivalt viltimine, nõelviltimine, samuti rohkesti ideid käsitöövildist asjade meisterdamiseks. Kui olete töövõtted lihtsate asjade peal käe sisse harjutanud ja silm oskab hinnata, on julgust ka keerukamaid ideid käsile võtta.

"Viltimine ja Villa võlu" Kirjastus Tormikiri 2009
 Vilti on valmistatud juba tuhandeid aastaid  ning on ka lihtne mõista miks: vildi valmistamine on läbinisti lihtne ja huvitav protsess. Viltimine ja villa võlu vastab viltimisel tekkivatele küsimustele ning enam kui 500 pilti ning illustratsiooni seletavad tegevusi.
Autor Jorie Johnson juhendab sind tarvikute ja töövahendite valimisel, lihtsamate viltesemte tegemisel, ning erinevate töövõtete kombineerimisel, et tulemuseks oleksid ilusad ja unikaalsed sussid, õlakotid, mütsid, vestid, sallid ja vaibad.
Raamatust leiad ka mitmeid projekte, mis on ka lapse jaoks kerged, nagu lihtsad pallikesed, viltportree, viltloomad, kaelaehted ning lilled. Kõiki ettevõtmisi illustreerivad ja seletavad värvilised samm-sammult pildid ja juhendid – viltimine pole kunagi nii lihtne olnud.

"Taasleitud vilt" Ajakirjade Kirjastus 2010
Liisa Kallam, Liisa Tomasberg, Liina Veskimägi
Eesti esimesse algupärasesse vildimaailma teejuhti on kogutud igale viltijale vajalik praktiline teave. Raamatust leiab mitmekülgseid märgviltimise võtteid koos fotodega. Lisaks lõputute võimalustega õhulisele nunotehnikale saab õpetust mitmekihilise paksu vaiba loomiseks ja baasteadmisi mahulisest viltimisest. Saame teada, kui lihtsalt on võimalik valmis teha efektne kübar või soojad säärised.
„Taasleitud vilt“ sobib teejuhiks neilegi, kes varem pole villa käes hoidnud. Lihtsad tööjuhised on algajale abiks. Ei tasu unustada, et iga vilditud ese, olgu kangas, rõivatükk või lihtsalt kaunistus, on unikaalne. Head proovimist!


 

 
© 2013 Lambawärk