Main Menu
Avaleht
Uudistepäevik
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Kihnukad meedias
Pildigalerii
Kontakt
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Pügamine ja villa eeltöötlus Trüki

Kui lambaid pestaks, siis kui nad veest välja lastas, visatse veel vett järele, siis tooved lammas paar talleksid. Esi üteltse kah: "Paar poigi perra, paar poigi perra!" . Halliste pärimus. Allikas: Lõuna-Eesti pärimuse portaal E 8656 (51) Halliste khk., Uue-Kariste - Otto Sapas (1893)

Olli, Aidi ja Olev suvitasid Läänemaal värkskel karjamaal. Suvel 2010. * Kui lammas pügamise ajal situb, siis sigineb, kui kuseb, siis kahaneb
* Kus lammas niidetakse, seal karv kariseb

* Lammas pidand ütlema, et "Kui minu jalad niidu ajal villase paelaga siuta, siis ma ikka villa annan, aga kui kõva ja valju paelaga siuta, siis annan karmi villa"
* Ei nälgenud lammas villa kasvata
* Kadripäevas es ole lammas ennast pügäde käsken, ütelnu, et temä taht kirikus minna, kasukat-särki selga panna
(Eesti vanasõnad
www.folklore.ee)

Kuidas ma kodus villa pesen, sellest saab koos pildimaterjaliga lugeda lehekülje lõpus.

LAMBA PÜGAMINE JA VILL.

Aisakella pügamine 20. aug. 2010Tüüpiline lambavillak on umbes 10% lamba kogukaalust. Hämmastav aspekt lambapügamise juures on aga see, et villak on 50% lamba mahust. Kui vill on maha niidetud, siis lammas on kogult poole väiksem, kui mõned minutid tagasi, enne pügamist. Kui pügaja lõpetab oma töö ning kõik lisaprotseduurid on tehtud, siis lammas hüppab rõõmsalt üles ja jookseb ülejäänud karja juurde. Pügatud lambad on tundmatuseni muutunud ja tekitavad teiste hulgas alguses veidi segadust. Talled ei tunne vahel isegi emasid ära, see aga möödub õnneks kiirelt.

Millal pügada
Kui sul on tiined uted, siis parim aeg pügamiseks on 2-4 nädalat enne esimest võimalikku poegimise kuupäeva. Hiljuti pügatud utte on poegides lihtsam jälgida.
Kevad ja sügis on pügamiseks parim aeg, pügada võib aga igal ajal, mil selleks tekib vajadus. Lambale kindlasti ei meeldi pügamine näiteks jaanuari keskel meie külmas kliimas aga kui on tegemist sooja laudaga, siis miks mitte. Lambad peaks kindlasti pügama enne, kui algab suvekuum periood.
Kui sul on pikavillaline tõug ja soovid oma lammaste villa lasta vabrikus lõngaks kedrata, siis peab lambaid kindlasti pügama kaks korda aastas. Suurtel ketrusmasinatel võib tekkida probleeme, kui villa pikkus ületab 10cm, nii et pügamine kaks korda aastas lahendab selle probleemi. Käsiketrajad, vastupidiselt, armastavad töötada pika villaga. Kuna pügamine maksab raha, siis tuleb teha kompromisse ja leppida vahel ka ühe korraga. Meie pügame oma lambad kaks korda aastas.

6 päeva tagasi pügatud lambad söövad viljaterasid 8. aprillil 2010Villa tähtsus ja tulu
Mõned kasvatavad lambaid eksklusiivselt vaid nende villa pärast. Teised kasvatavad lambaid liha või maade hoolduse pärast või siis kombinatsioonina mõlemast. Sellest otsusest sõltub, kui palju tähelepanu ja hoolt sa peaksid oma lambavillale enne pügamispäeva pöörama.

Kõige väärtuslikum vill on puhas, korralik ja ilus, vaba kõikvõimalikest okastest, ohakatest, takjatest, heinapepredest, kõrtest või pabulatest. Kuna lambad elavad maailmas, mis koosneb just eelnimetatud asjadest, on seda kõike lihtsam öelda kui teha. Kevadest hilissügiseni on lambad tavaliselt karjamaal, kus nende villak jääb peaaegu ideaalselt puhtaks ning seda võib peale pügamist müüa ka pesemata kujul kas siis villana, lõngana vm. Sügisel pügatud vill on ka kõige kergem käsitleda. Peale talvist laudaperioodi on kõik vastupidi. Kuigi meie lambad viibivad ka talvel enamuse ajast õues, lähevad nad õhtu saabudes lauta, kuhu jäävad hommikuni. Paratamatult hakkab villa külge nii heina kui mustust. Puhta villa saamiseks peab proovima lambale pakkuda võimalikult sarnaseid pidamistingimusi nagu neil on suvel.

Kõige tähtsam – proovi neid heinaga toita nii, et nad kummardavad allapoole sööma. Meie näiteks lõhkusime oma laudast püstised sõimed välja ja asendasime madalatega, hein on peaaegu maas. Samas asendis nad söövad suvel karjamaal. Mida lahedamad on pidamistingimused ja mida rohkem on lambal söömiseks vaba ruumi, seda vähem on tal võimalusi näiteks teise lamba selja kohal suutäit heina mäluda ja seda puhtamaks jääb vill. Kuna meie lambad söövad talvel õues olles otse heinarullidest, siis kogu heina vältimine villakasukast on täiesti võimatu ja kevadel peale pügamist tuleb villaku puhastamisel lihtsalt veidi enam vaeva näha.

Lambad on pügamiseks lauta kogutud 20. aug. 2010Väga palju oleneb õigest allapanust, selleks tasub kasutada õlgi või põhku. Pikad, jämedad kõrred ei haaku nii kergesti villa külge kui hein, saepuru või puitlaastud ning neid on ka palju kergem villast eemaldada. Hein ja saepuru on kerge imavuse tõttu allapanuks väga hea materjal, kuid pealmiseks kihiks tasub kindlasti kasutada põhku.
Lõpuks on võimalik lammastele ka mantlid selga osta, et villakut kaitsta. See hoiab villa puhtana ning muudab ta tihedamaks. Kui sulle on lamba puhul kõige olulisem kõrgekvaliteetne villatoodang, siis see on kindlasti efektiivseim viis hoida vill rikkumata. Enamusele on lamba riietamine tülikas töö ja liigne kulu ning kogu ettevõtmine pole seda väärt.

Võibolla sa kasvatad oma lambaid mitte villa, vaid liha eesmärgil või ainult maahoolduse tõttu või lihtsalt seltsi mõttes. Sel juhul ei maksa pöörata villa puhtusele üleliigselt rõhku. Pügaja saab hakkama igasuguse villaga, kui linnud ei ole sinna veel lausa pesa pununud. Ilmselt inetuim aga vahel ehk kõige efektiivsem meetod äärmiselt rikutud ja määrdunud villast lahti saada , on ta peale pügamist minema visata. Paljud lambapidajad omistavad villale suurt väärtust, samal ajal villa edukale turustamisele rõhku pööramata ja laiemat või isegi väiksemat turgu omamata. Sel juhul tundub isegi mõistlikum vill loodusesse jätta, kus linnud ja närilised usuvad, et võitsid loteriiga peavõidu - pesapunumismaterjali.

Ettevalmistused lamba pügamiseks. 
 
Paar kuud enne plaanitud aega, helista ja lepi pügajaga sobilik aeg kokku. Selleks tee natuke eeltööd, otsi oma ala professionaal. Meie kasutasime viimati Adamit Sireli talust. Oleme ka ise selle tööga hakkama saanud, kuid oma ala tundva spetsialisti abi on osutunud parimaks variandiks. Töö saab kiiresti tehtud ja pügamise eest makstav tasu on seda kindlasti väärt. Enamus Kihnu maalambaid vajavad pügamist 2 korda aastas, vanasti pügati lambaid isegi 3-4 korda.

Lambad võrestiku taga koos, sealt on neid mugav pügamislauale tuua. 20. aug. 2010Pügamise päeval kutsu appi kas mõned sugulased või tuttavad, sest pügamine koosneb ka paljudest pisitöödest ja abi on väga teretulnud. Tuleb avada ja sulgeda väravaid, villa kokku koguda jne.
Mõtle läbi, kuhu paned villa, kui see on lamba seljast maha niidetud. Meie pakime villa lamba kaupa suurematesse paberkottidesse, mille peale kirjutame lamba nime, pügamise kuupäeva ja muud vajalikud andmed. Plastikust kotid ehk suured prügikotid selleks ei sobi, kuna vill eraldab niiskust ja hakkab kilekottides hallitama. Vill tuleb peale pügamist pakkida kiiresti, seejärel tuleb pügamisalus puhtaks pühkida ning valmistada ette järgmise lamba villakott.

Pügaja tahab seista puhta ja kuiva koha peal, see detail tasuks logistiliselt enne läbi mõelda. Selle asemel, et lambaid laudast välja tirida, on mõistlik luua pügamispaik lauta, näiteks lammaste aediku kõrvale, tehes selleks üks ala spetsiaalselt puhtaks. Kõige paremini sobib maha asetada suur, vineerist alus. Osa pügajaid toob selle ise kaasa aga selline laud võiks lambapidajal ka endal olemas olla.
Pügamise päeval peavad lambad olema kuivad (48 tundi enne pügamist ei tohiks nad vihma ega udu käes olla) ja eelmisel õhtul ega pügamispäeva hommikul ei ole neid soovitav ülemäära toita ega joota. Kui pügada niisket villa, siis seda ei ole kuidagi võimalik kuivatada ja ta kipub ka paberkottides hallitama minema. Pügamiseks sobib kuiv ja soe päev.

Kui juba lammaste kinnipüüdmine ja pügamine on ette võetud, siis on samal ajal mõistlik teha ka kõik muud protseduurid, nagu sõrgade värkimine ning sise- ja välisparasiitide tõrje. Sõrgade värkimiseks müüakse spetsiaalseid kääre e. tange, mis meenutavad oksakääre (saab ka viimaseid kasutada). Värkimise suhtes peaks eelnevalt pügajaga kokku leppima ja ta ilmselt teeb selle töö väikese lisatasu eest ära. See töö on lammaste tervishoidu silmas pidades väga oluline.
Mina teen alati kohe peale pügamist, kui loom veel pügaja käes istub, alati ka ussikuuri ning välisparasiitide tõrje. Aastatepikkune kogemus näitab, et tehes seda regulaarselt 2 korda aastas, hoiab see lambad nii sise- kui välisparasiitidest vabad, nende vill ja nahad on ilusad ning loomad terved. Olen kuulnud palju arvamusi, nagu parasiitide tõrjet võiks teha harvem või üldse mitte – pean seda väga julgeks sammuks ja lausa valeks. Lammas on loom, kes vajab ilmtingimata parasiitide vastast profülaktikat. Palju oleneb maade suurusest, kus lambad söövad. Mida väiksem maalapp, seda tihemini tuleb ka parasiitide tõrjet teostada. Lamba pügamise ajal tuleb vaadata üle ka lamba üldseisukord, visata pilk peale hammastele, udarale jne. NB! Kihnu maalammastel asetsevad kaelal TILBAD (kaks nisakujulist moodustist), mida pügajad ei pruugi teada ega sellega arvestada, kindlasti tuleb sellele enne pügama hakkamist tähelepanu pöörata. Kaela juurest peab pügama ettevaatlikult, et tilbasid kogemata maha ei niidaks! Tilbad on üks olulisi maalamba aborigeensuse tunnuseid.

Pügamispäev. Adam Sireli talust pügab Ellat 15. aug. 2010Pügamise juures on kõige olulisem see, kuidas lambaid kinni püüda. Sa ei soovi mingil juhul lambaid mööda karjamaad või lauta taga ajada ega sellega kõigile stressi tekitada ning pügaja ei taha oma kallist aega kaotada, oodates lammaste kinnivõtmist. Pane juba enne pügaja saabumist oma lambad väiksemasse aedikusse kokku, kus neil ei ole palju ruumi ringi joosta. Selleks võid eelnevalt valmistada näiteks puidust võrestikud, mis omavahel kinni sidudes annab pikaks aedikuks kokku monteerida. Kui lambaid on umbes 10 ringis, siis peaks iga üksiku lamba viima peale pügamist samasse aedikusse tagasi, sõpradega koos on neil turvalisem ja mugavam olemine. Kui lambaid on rohkem, võib nad peale pügamist lasta kas otse karjamaale või teise aedikusse.

Kui eesmärgiks on kvaliteetne vill, siis tuleb pügamist alustada valgetest lammastest, lõpetades mustadega. Kui paar heledat villakarva satub musta villa sisse, siis see ei riku musta villa kvaliteeti. Kuid paar musta kiudu valge villa sees rikub valge villa ära. Iga pügatud lamba järel pühi kiiresti kõik mustus ja villajäänused vineeraluselt maha, et see ei satuks järgmise lamba villa sisse. Hoia selle kõige jaoks prügiämber lähedal, kuhu paned ka kõhualused jm. kõlbmatu villa.

Ideaalne olukord pügamispäeval on see, kui saad koos pügajaga appi 4 inimest. 1. Lambavedaja, kes toob lamba pügamisalusele ja viib sealt ära. 2. Villainimene, kelle töö on vill kokku koguda ja pügamisalus harjaga puhtaks pühkida. 3. Väravainimene, kes avab ja sulgeb väravaid ning tegeleb ootamatute olukordadega ning 4. Pügaja.
Järgnevalt veel paar olulist nõuannet.
Lammast ei tohi mitte kunagi tõsta või kinni hoida villast! See on loomale valus, rikub villa ning tekitab nahale verevalumid. Selle asemel manööverda oma lambaid, hoides neid kas sarvedest (kui need on olemas) või hoia ühe käega ümber kaela ja teisega saba juurest toetades.

Poisid peale pügamist 3. okt. 2008 Teiseks, vaata üle iga villak, mis tuleb pügaja poolt ilusti ühes tervikus lambalt maha. Vaata, kas vill on ilus, ühtlase pikkusega jne. Kui on nii, siis on su lammas olnud heas konditsioonis ja alates viimasest pügamisest terve. Või kas on äkki mõni nõrgem koht või katkenud vill? Võta villaviht kätte ja venita seda. Kui vill katkeb, siis võib tegemist olla suurema probleemiga. Kui lammas on haige või stressis, siis ta ei kasuta oma villa kasvatamisele piisavalt energiat. Kui kogu ülejäänud karja vill on hea, peale ühe, kes vajas näiteks põletiku puhul antibiootikume, siis arusaadavalt selle looma villas on nõrgad kohad. Kui aga tervel karjal on sama probleem, siis on juba mõistlik kogu karjakasvatamise strateegia ümber mõelda. Võibolla ei oleks pidanud neid suvel hoidma liiga kaua ilma veeta või said loomad kas suve- või talveperioodil vähe süüa, mineraale vms.
Kasutatud kirjandus: "Living with sheep"
Charles Wooster 2005.
 

                                -----------------------------------------------------------------------

Villa pesemine kodus

   Pöetud vill sisaldab rasuhigi, niiskust, taimeosi, tolmu, liiva ja sõnnikut kuni 35-55%. Normaalseks võib pidada seda, kui 10 kg pöetud villast saab 5-6 kg puhasvilla.
   Väga määrdunud villaga lambaid tuleb enne pügamist või lihakombinaati realiseerimist pesta. Pesemiseks võib kasutada ka tavalist pesu- või rohelist seepi, mis loputatakse välja rohke veega.
   Enne villa pesemist eraldatakse sellest kõik sõnnikused tükid. Tugevasti määrdunud vill pestakse eraldi. Enne pesemist leotatakse villa 35-40C vees vannis, toobris või künas. Leotusvette pole tarvis lisada seepi ega soodat, sest vill sisaldab küllalt leeliselisis aineid. Leotatakse 6-8 tundi, villa kepi või mõlaga paar korda läbi segades. Leotamise lõpul tõstetakse vill teise nõusse, kus see külma veega üle valatakse.
   Villa eelpesemise vee temperatuur peab olema 40-45C. Eelpesemine seisneb selles, et villa ujutatakse vees edasi-tagasi (tugev muljumine ja hõõrumine käte vahel pole soovitatav). Sel viisil pestes langeb kogu mineraalne mustus (liiv, muld, savi) villast välja ning vajub nõu põhja. Eelpesemise aeg oleneb villa hulgast ja kestab 20-40 minutit. Pärast seda tõstetakse vill ettevaatlikult pesuveest välja, et põhja sadestunud mustus ei tuleks villaga kaasa. Villa nõrutatakse, loputatakse pesunõu puhtaks ja valatakse sellesse kuum vesi. 
   Villa peseminel on soovitatav kasutada pehmet vett. Eriti hea on vihmavesi, kuid ka jõe- ja järvevesi ning puhas tiigivesi on selleks sobiv. Pesemisainetest kasutatakse kodumajapistes kõige rohkem harilikku seppi ja pesusoodat. Neid aineid võetakse võrdsetes kogustes, nimelt 25-30g 10 liitri vee kohta. Pesuvalgendajat ei tohi kasutada. Sooda lisatakse vanni esimesena, sest see kõrvaldab karedast veest osa lubjasoolasid. Seep lõigatakse helvesteks ning lahustatakse kuumas vees eraldi nõus. Valmistatud seebilahus valatakse pesuvette.
   Seebi- ja soodavee pesulahuse temperatuur ei tohi olla üle 45-50C. Seebivee pesemisel eraldub rasuhigi, mis moodustab emulsiooni. Pesemisel on tähtis, et teatud osa rasva jääks villakiule alles, kuna ülemäära puhas vill muutub karmiks. Pesta tuleb kaunis kiiresti, et lahuses ujuv mustus ei langeks villakiule tagasi. Pesemise lõpul on otstarbekas lisada pesulahusele 35-40C sooja vett nii palju, et osa pesulahusest saaks üle nõu serva maha voolata.
   Pärast loputamist asetatakse läbipigistatud vill kuivama. Kuivatada võib välisõhus (mitte päikese käes) või hea õhuvahetusega ruumis. Kuivatamise ajal ei tohi temperatuur tõusta üle 50C. Villa segamine kiirendab kuivamist. Kuivatatud vill sisaldab harilikult 15-16% niiskust. 
   Pesemisvead võivad olla villa jäänud rasuhigi, mis teeb villa kleepuvaks. Villa kleepuvus võib olla tingitud ka karedas vees tekkinud lubjaseebist. Veaks tuleb pidada ka liigset pesemist, mille tagajärjel eraldub villakiult kogu rasv. See tekib sel korral, kui pesulahusesse lisatakse liiga palju pesemisvahendeid. Rasvavaene vill on karm, kare ja habras. On tähtis, et rasvasisaldus ei langeks alla 0,5-0,8%. Pesemise veaks on ka villa vanumine, mille tulemusena vill vildistub. Vill vanub kergesti siis, kui teda kuumas seebivees tugevasti muljutakse ja hõõrutakse. Vill tuleb pesta võimalikult kiiresti pärast pügamist. Kolm kuud seisnud pesemata vill on muutunud kollaseks ega muutu ka pestes valgeks.
   Allikas: "Väikeloomad - abiks lambakasvatajale". Tallinn 1989. 

                               ~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Pügamisest ja villa praktilisest käsitlemisest lisan järgmisena lugemismaterjali K. Jaama raamatust "Lambakasvatuse käsiraamat" , mis ilmus kirjastuse "Valgus" poolt 1984.a. õitsval nõuka ajal, mil lambapidamine oli suunatud suurtootmisele kolhoosides ja sovhoosides. See raamat on aga kahjuks tänaseni üldse viimane ilmunud lambakasvatusraamat eesti keeles. Osa teavet on seega kindlasti aegunud, mida ei ole mõtet kirja panna ja lugema peab ridade vahelt kuid lambapidamise põhitõed on suures osas ajast aega ikka samaks jäänud ja vajalikku infot saab siit palju.
Palju lambakasvatusraamatuid on ilmunud inglise, soome ja paljudes muudes keeltes, neid tasub kindlasti võimaluse piires muretseda ja lugeda, end tänapäevase lambakasvatusega kurssi viia. Lisan peatselt meie koduka kasuliku kirjanduse alla raamatute nimetusi, mida olen ise aja jooksul tellinud, lugenud ja oskan seetõttu ka soovitada. Suureks abiks on aga jätkuvalt eelpoolmainitud K. Jaama raamat: 

LAMMASTE PÜGAMINE JA VILLA ESMANE KÄSITLEMINE

Lambaniitja Uus-Meremaalt Pügamisajad: Peen- ja poolpeenvillalambaid pügatakse üks kord aastas - kevadel aprillis-mais, sõltuvalt ilmastikust ja villakasvust. Jäme- ja pooljämevillalambaid pügatakse kaks korda aastas, kevadel aprillis-mais ja sügisel oktoobris-novembris, kui lambad jäetakse talveks lauta.
(minu märkus: Kihnu maalamba villa peaks pügama kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Ta on kahekihilise villaga- aluskarv peen ja pealiskarv sitke, selle kohta loe täpsemalt Kihnu maalamba kirjeldusest ja villa alt)
Väidetakse et talvel, imetamisperioodil tekivad uttede villas nn. põlved, peenendid, mis talvel pügamisel uue, suvise villa kasvamisel jäävad säukude tippudesse. Praktika on näidanud et hilissügisel ja talvisel pügamisel võivad tiined uted jääda külmetuma ning haigestuvad kergemini neeru-ja kopsuhaigustesse.
Suvel aga peavad lambad pika ja paksu villa tõttu kannatama liigset palavust.
   Lammaste pügamisaja valikul tuleb arvestada ilmastikku. Lambaid ei pöeta külmadel või vihmastel päevadel, sest villata lambad võivad külmetuda. Vahetult enne pügamist lambaid ei pesta, vill kuivab aeglaselt, ka vill kistakse pesemisel lahtiseks ning villakutena pügamine on raskendatud.
(Lambaid pestes peab jälgima et vill oleks enne seljas täiesti kuivanud ning seda saab teha soojal suvisel ajal)
Lihaks realiseeritavaid lambaid pügatakse 1-2 kuud enne realiseerimist.
   Pügamisruum peaks olema avar ja valge, kaetud katuse ja laega. Pügamisajaks on hea selle juurde moodustada pügamisele tulevate lammaste sulud või aedikud ühes väravate ja lahutitega, mis võimaldab pügajal või tema abilisel lambaid kergesti kinni püüda ja pügamisplatsile tuua.
   Pügamisruumis peaks pügajal olema kindel põrandapindala (1,5x2,0m) või pügamislaua ase (1,0x1,2m) ja lisaks sellele veel pügamis- ja seisuruum. Pügamisruumi peab mahtuma ka vajalik inventar: pügamismasinad, villasorteerimislaud, kaalud, villa pakkimise vahendid.
   Villasorteerimislaua pikkus oleneb sorteerijate arvust, tavaliselt on selle pikkus 2,5, laius 1,5 ja kõrgus 0,7-0,8m. Sorteerimislaud kaetakse traatvõrguga, mille silmade suurus on 2x2cm või puuliistudega, mille vahed on 2cm.
   Ruumi on vaja veel soojaveekatla paigutamiseks, kuuma vett vajatakse pügamismasinate puhastamiseks ja käte pesemiseks. Lisaks pügamise jaoks mõeldud väikeinventar (pügamismasinanoad, kammide teritamiseks, villakorvid, ämbrid jne.
   Niita saab käsitsi või masinaga. Käsitsi pügamine on aeganõudev ja vaevalisem. Ühe lamba käsitsi pügamiseks kulub umbes 20-40 minutit. Masinaga pügamiseks läheb professionaalil 3-5 minutit, väiksemate kogemustega pügajal 10-15 minutit.
   Lammaste villakus leidub alati liiva, sõnnikut ja rasuhigi, mis moodustab raskesti kõrvaldatava kõntsa ja nürib ning ummistab masinate kammid ja noad. Tavaliselt leotatakse kammidesse ja nugade ümber kogunenud kõnts lahti kuuma veega. Pügaja juures on soojaveenõu. Kuumale veele lisatakse pisut soodat ja mõnd desinfitseerivat ainet. Kammide ja nugade kiirpuhastamiseks pistetakse pügamismasina ots aegajalt kuumavee nõusse ja lastakse mõned sekundid vees käia.
   Pügaja peab teadma pügamise põhinõudeid, tundma pügamismasinaid ja oskama lambaga rahulikult ümber käia ning asetada teda pügamise ajaks vajalikku asendisse. Vill tuleb pügada villakuna ja võimalikult naha pinna lähedalt, kogu keha pinnal ühtlase kõrgusega. Pügatud villak peab jääma pügamisel kokku ja moodustama tervikliku villaku. Pügamisel peab vältima haavade ja sisselõigete tekkimist. Lambaid ei või kohelda toorelt, asetada neid ebamugavasse asendisse ega väänata nende kehaosi. 
Pügamisele määratud lambaid ei ole soovitav sööta ega joota enne pügamist u. 10 tundi.
   Pügamisviisid. Laialdasemalt kasutatakse kahte pügamisviisi: lammaste pügamist laual, kus lammas on lamavas asendis, ja lammaste pügamist põrandal isteasendis. Viimast nimetatakse kiirpügamiseks.
   Laual pügamiseks asetatakse lammas algul pügamislaual vasakule küljele. Jalad seotakse või fikseeritakse selleks ettenähtud seadmetega. Villak puhastatakse suuremast prahist (õlekõrred, ohaka- ja takjanutid, suuremad sõnnikutükid). Pügamist alustatakse esijalgadest, järgnevad tagajalad ja kõht. Seejärel pöetakse pea, kael ning rind. Nüüd pööratakse lammas paremale küljele nii, et lamba jalad ja kõht jääksid pügaja poole, ning pöetakse küljed ja selg  (minu lisamärkus: lammast ei keerata kunagi üle selja vaid üle kõhu!). Vill pöetakse ühtlase rindena, ruttamata kohati kaugele ette. Kui vasaku külje pügamine on lõpetatud, pööratakse lammas küljele lahtise villaku peale, millega välditakse villaku katkirebimist või lamba jalgadega katkilöömist.
   Kiirpügamisel asetatakse lammas põrandale isteasendisse, lamba jalgu sidumata. Isteasendis väheneb lamba peas verevarustus ja rõhk, mille tulemusena lammas jääb pisut uimaseks ja rahulikumaks. Lisaks sellele on vilunud pügajal veel teada rida teisi võtteid lamba rahustamiseks. Kui vajutada lambal teatud närvisõlmedele, sirgub või lõdvestub vastav lihas ja ühes sellega ka jalg.
  Kiirpügamisel tuntakse kuni 20 asendit ja pügamisvõtet, mida vilunud pügajad ka kindlas järjekorras kasutavad.
   Lamba kinnivõtt ja pügamisplatsile toomine toimub järgmiselt: pügaja või tema abiline haarab parema käega või lamburikepiga lamba tagumisest jalast kanna kohalt ja vasaku käega lamba kaela alt, tõmmates lamba pea tugevasti üles ja surudes seda veidi selja poole, pidurdades nii lamba liikumist. Nüüd tõstab pügaja lamba püsti tagumistele jalgadele ja viib ta tagandades pügamisplatsile, kus asetab lamba isteasendisse. Pügaja ise jääb seisma lamba taha, hoides end pisut lamba parema külje poole, lülitab elektripügamismasina tööle ning alustab lamba kõhualuse pügamist. 
   Lammaste hooldamine pärast pügamist on tähtis lammaste tervise seisukohalt. Esimestel päevadel pärast pügamist on lambad välistegurite, eriti temperatuuri muutuste suhtes tundlikud. Pärast pügamist ei aeta lambaid kaugetele karjamaadele ning ei jäeta tõmbetuulte kätte. Väikeste talledega pöetud uttesid ei aeta varahommikuse kastega karjamaale. Talledega uted ei saa karjamaal kiiresti liikuda ja vihma eest varju pugeda. Vihmasadude ajal või kuumadel päikesepaistelistel päevadel tuleks lambad ajada lauta. Parim on neid sel ajal karjatada laudaesisel alal.
   Villakute käsitsemine. Pärast pügamist kaalutakse lamba villak lamba kaupa. Seejärel asetatakse villak laiali sorteerimislauale, välimine pool ülespoole ja lõikepind allapoole, ning eraldatakse villakust alamad sordid (äärevill, otsmikuvill, jalgade- ja sabavill ning liigselt sõnnikuga määrdunud villatükid, klokk ja klunker). Villakust nopitakse välja pikemad õle- ja heinakõrred, takja- ja ohakanutid, oksaprügi, puulehed ja muu praht.
   Laialilaotatud villakut ei rebita katki ega sorteerita, vaid liigitatakse seisundi, peenuse, tõu ja värvuse järgi. Seisundi järgi jagatakse ja pakitakse need järgmiselt: 1. normaalsed villakud, 2. prügistunud villakud, 3. poolvillakud, 4. tükivill, 5. defektne vill ja 6. alamsordid. Kui villakud on saadud erinevatelt lambasortidelt, siis liigitatakse ja pakitakse need tõugude ja peenuse järgi. Villakud liigitatakse ka villaku värvuse järgi (valge, hall, helehall, must, pruun vill). Defektseks villaks peetakse sellist villa, mis lammaste halva hooldamise ja pidamise või haiguste (kärntõbi) tõttu on kaotanud elastsuse, tugevuse, loomuliku värvuse ja läike. Ka liigselt virtsa ja sõnnikuga saastunud villa peetakse defektseks.
   Villakute kokkupanek ja pakkimine. Villakud tuleks nõuetekohaselt kokku panna ja kottidesse või pallidesse pakkida. Kokkupanekul keeratakse kõigepealt mõlemad villaku küljed kahekorra nii, et villaku väliskülg jääks sissepoole ja villakust moodustuks umbes 35cm laiune villakuvöö, ning seejärel rullitakse villakuvöö kokku. Kokkurullimist alustatakse sabapoolsest villakuvööst ja lõpetatakse peapoolse villakuvöö otsa kahekorra keeramisega. Vajadusel seotakse villakuvöö kinni villaku otsast venitatud ja keeratud villakeermega. Linast, paberist või kunstkiust nööre pole hea villakute sidumisel kasutada. Tavaliselt villakuid ei seotagi vaid laotatakse hoolsasti kottidesse või pressitakse pallidesse.
   Villapallid- või kotid (minu märkus: parimad on paberkotid, mitte mingil juhul kilekotid) tuleb asetada kuiva, hästi ventileeritavasse ja valgesse ruumi aluste peale, mille kõrgus põrandapinnast on vähemalt 30cm. Tsementpõrandal suureneb kiiresti villa niiskus, areneb hallitus ning bakterite tegevus, mille tagajärjel villa epiteelkiht muutub kollaseks ja villa elastsus ning tugevus vähenevad. Et säilitada villa kvaliteeti ja hoida teda hallituse ning koide eest, tuleb villalaoruume sageli ventileerida ja kasutada koivastast aerosooli. Villa tuleb transportida kuiva ilmaga kinnistes autodes.
(minu märkus: Villad võib panna võrkkottidesse, millest õhk läbi käib ja need riputada aida lakke nagu tehti ka vanadel aegadel. Või paberkottidesse aga need asetada kindlasti maapinnast kõrgele) 

Allikas: K. Jaama "Lambakasvataja käsiraamat" Kirjastus "Valgus" 1984   

                   ~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

200L vihmavee koguja, viinapuuväät kasvab ümber tünni. KUIDAS PESEN OMA LAMMASTE VILLAD 

Kõige kergem viis puhta villa saamiseks on mitte villapesu vaid lambapesu paar päeva enne pügamist. Nii säilitab vill kõik oma naturaalsed omadused. Lamba pesuks sobib soe, päikeseline suvepäev. Vanasti pesti lambaid kas suures veeanumas, jões, järves või meres. Kogu suuremasse nõusse vihmavett, lase päikese käes soojaks ning lamba vannivesi ongi valmis. Maalamba vill vahutab juba iseenesest ning pesuvahendeid kasutada ei ole vaja.  Lambale pesemine meeldib ja neid tasuks sellega harjutada. Enne pügamist peab lamba vill korralikult ära kuivama, see võtab 1-2 päeva. Lambapesu sobib hästi just väiksema karja pidajale. Kui see tundub liiga keeruline, siis tuleb villad pesta peale pügamist ning selleks sobib kõige paremini pehme vihmavesi.
Vasakul pildil on 200L vihmavee tünn, mille muretsesin spetsiaalselt villapesu silmas pidades. Taaskasutusplastikust nõu seisab räästa all ja kogub kevadest sügiseni vihmavett.  Et plastmassi natuke tasandada, istutasin talle seltsiks viinapuu, mis sügisel oma kärtspunaste lehtedega ta täielikult ära katab. Suvine päike soojandab vee parajalt leigeks ja villapesu saab alata. Paremal pildil on must ja pehme tallevill, mis on sorteeritud ning ootab pesemist. Siidisest pehmest tallevillast kooti vanasti lastele sokid ja käpikud kuna tallevill "ei torgi".

Süsimust tallevilk, puhastatud ja sorteeritud. Valged villad välja nopitud. Kui sul on plaanis villad saata villavabrikusse kas vati, heie või lõnga tegemiseks, siis tuleb lambavill peale pügamist pesta ja kuivatada. Minu teada Eestis ei ole praegu ühtegi villavabrikut, kes võtaks vastu pesemata villa. Enne villade saatmist võta kindlasti villavabrikuga ühendust ja küsi täpselt järele, kuidas nad soovitavad pesta. Eri vabrikutel on eri nõuded. Palju oleneb villa kvaliteedist ja kas ta on väga rasvane või mitte. Näiteks Süvahavva villavabrik soovis kunagi, et pesus ei kasutataks mitte mingisugust pesuvahendit vaid soovitati pesta ainult külma veega ja vahetada 2-3 vett. Et säiliksid villas olevad naturaalsed ained. Sangaste villaveskis aga taheti korralikult puhtakspestud villa. Olen mõlemat meetodit kasutanud ja nüüd kasutan kindlasti pesuvahendeid kuna ainult külma veega loputades jääb tulemus liiga must.

Hea villapesu abiline eriti sügisel - väike tsentrifuug Pügamisel kasutan professionaali abi, kes oskab lammast hästi niita ja vill tuleb seljast maha ühtse villakuna. Pügamise ajal korjan eraldi iga lamba kaupa villad kokku ja panen suurtesse paberkottidesse või võrkudesse, kuhu kirjutan peale lamba nime, pügamise kuupäeva ning muu info, mida pean oluliseks. Villa ei tohiks kunagi pakkida umbsesse kilekotti. Kotte ei ole mõistlik väga pikaks ajaks seisma jätta vaid mida kiiremini saab vill edasi töödeldud (pestud ja kuivatatud), seda parem. Kui neid siiski peab näiteks üle talve säilitama, siis võib nad riputada võrkudega näiteks aida lakke, kus on jahe ja õhk käib läbi. On hea teada, et pesemata vill seisab paremini kui pestud vill. Koid ega närilised ei lähe kergesti pesemata villa sisse, muidugi eeldusel, et villakotte ei jäeta aida lakke aastateks rippuma vaid ikka võimalikult lühikese aja jooksul nad ära pestakse.  Ka palkmajade soojustamisel kasutatakse palkide vahel just pesemata villa. 

Pestud vill kuivab hästi ka sõime katuse alla riputatud peenekoelisel varjukangal/võrgulPeale pügamist järgmine etapp on villa puhastamine suuremast prahist. Selleks valin tuulevaikse sooja päeva. Kõigepealt asetan villaku spetsiaalselt meisterdatud lauale laiali, kus on mugav töötada. Puhastan ta suuremast prahist ja mustusest ning sorteerin värvide kaupa eraldi. Seejärel tuleb villa pesu. Selleks võtan suurema veega täidetud nõu ja panen villad vette. Kui vill on vees olnud umbes 15 minutit, tõstan ta välja nõrguma (näiteks pesukorvi), vahetan vee ning asetan villa uude, puhtasse vette, millele olen lisanud veidi pesuainet.  Sama protseduuri kordan 3-4 korda. Viimane vesi on juba pelgalt loputusvesi. Kõige esimene vesi tuleks ruttu ära vahetada, eriti kui tegemist on valge villaga. Vill vanub kergesti (eriti tallevill) ning mida vähem teda vees liigutada, seda parem. Villa ei tohi vees väänata ega loksutada. Kuna vihmavett alati ei ole, siis olen kasutanud ka tavalist kaevuvett. Väga oluline on, et vill asetatakse vette, mitte vett ei valata suure joana villale peale. See võib asjatult villa vanutada.

Aidi vill kuivab peale pesu toas, õues on juba liiga niiske. Pildil: Aidi kaunis helehall vill, mille pesu jäi liialt sügise peale. Tänu vananaiste suvele sai aga septembri lõpus veel õues peaaegu ära kuivatatud. Siin on näha köögis toimuv õhtune järelkuivatus. Hommikul võiks juba kraasida ning seejärel lõngaks kedrata.
Kui vill on pesemisprotseduuri läbi teinud, siis nõrutan suurema vee välja, tõstes villa pesukorvi. Olen hakanud kasutama ka tsentrigfuugi. Peale seda laotan villa puude vahele ülesriputatud peenemakoelistele kalavõrkudele laiali. Õhk pääseb alt ja pealt ligi ning tuul kuivatab. Kui tugevama tuulega kipub vill lendu laskma, siis võib teise kalavõrgu villadele peale asetada. Et ta kiiremini kuivaks, peaks aegajalt villa segama ja ümber keerama. Kuivatada tasub mitte lõõmava päikese käes vaid poolvarjus. Talvisel ajal võib kuivatada toas näiteks puuküttega ahju ees maas suuremate paberite peal või siis lakke riputatud võrgul laiali laotades.
Kuivanud villa pakin uuesti paberkottidesse, kaalun, märgistan ja saadan villavabrikusse. Meie lõngad on pärit ainult oma lammastelt ja on käsitöömeistrite poolt olnud kõrgelt hinnatud. Nad on 100% ökoloogilised, kus kogu protsess lamba kasvatusest lõngani on otsast lõpuni mahe. Meie lõngu ei ole vahetatud või segatud teiste, tundmatust allikast pärit lõngadega, tegemist on eheda Kihnu maalamba villaga.

                         ~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

VILLA EELTÖÖTLUSE JA KETRAMISE AJALOOST   

Alljärgnev materjal villa eeltöötluse ja ketramise ajaloost pärineb täies mahus Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsini magistritööst, mille pealkiri on "Tekstiiltehnilised vahendid Eestis muinas- ja keskjal".  Uurimustöö valmis 2002. aastal Eesti Kunstiakadeemias. Autori loal lisame sellest huvipakkuvamad peatükid oma kodulehele. Ketramisest loe palun vastava alajaotuse alt. 

VILLA KOGUMINE JA TÖÖTLUS ENNE KETRAMIST

Villa kitkumine

Kangas saab alguse materjali kogumisest ja eeltöötlusest. Selle protsessi käigus saab kujundada valmiskanga omadusi. Hoolikas eeltöötlus tagab kanga kvaliteedi. Villa kogumiseks on kaks väga erinevat võimalust. Kõige algelisem villa kogumise meetod on käsitsi kitkumine lammastelt. Seda tehti tavaliselt kevadel, kui lammastel toimub looduslik villavahetus. Metsikute loomade puhul (näiteks angoora kitsed), tuli vill ise ära ning takerdus põõsaste okste külge, kust inimestel oli seda võimalik koguda. Sarnane teade pärineb 19. saj taani karjaste kohta, kes pidid mõnel pool lammaste seljast langenud või põõsaste otsa jäänud villa kokku koguma, selle kanarbikust tehtud nöörikonksuga lõngaks ketrama ning peremehele andma. Teistes kohtades võis karjane sel viisil kogutud villa ja lõnga endale sokkide tarbeks jätta.

Põhjamaades elab villa kitkumise traditsioon siiani. Etnograafilise ainese järgi on Islandil ja tänaseni ka Fääri saartel villa kitkutud karvavahetamise ajal – tavaliselt juunis. Hilisemal ajal on lambaid sügiseti pügatud kas kääridega või lõigatud noaga. Kevadeti vill kitkuti käsitsi või kasutati selleks kammi.

Kevadisel villakakkumisel on mitmeid eeliseid: lammas vabaneb sellel ajal peenest ja tihedast aluskarvast. Selle ühtlus on suurem raudadega pügatud villa omast, kuhu satub rohkem harjaskarvu (Peets 1992, 35). Kitkutud villa teiseks eeliseks on selle kiu täispikkus. Samuti on kitkutud villa lihtsam kedrata, sest need kiud on säilitanud oma loomuliku ehituse nii kiu alguses kui lõpus. Samal põhjusel on kitkutud villast tehtud tekstiilid katsudes pehmemad ja vähem torkivamad kui pügatud villast. Eestist lammastelt villa kitkumise kohta teated puuduvad.

Pügamine

Teine villa kogumise võimalus on lammaste pügamine – villa lõikamine noa või kääridega. See meetod on noorem, kuid siiski väga vana. Millal täpselt on põhjapoolses Euroopas hakatud lambaid pügama kääridega, pole teada. Pole aga põhjust kahtluseks, et nii villa pügamine kui ka kitkumine püsisid paralleelselt kasutusel kuni mehaaniliste   pügamismasinate ilmumiseni. A. Geijeri arvates pole Põhjamaades lambaid kääridega pügatud enne 12. sajandit. Samas väidab A. M. Rosenqvist, kes on uurinud osade Osebergi tekstiilileidude villa, et see vill on kogutud pügamisega. Kahtlemata hakkas villa pügamine loomadelt levima alles koos kääride kasutuseletulekuga, mistõttu on see üksikutes piirkondades juurdunud eri aegadel.

Pügamiseks kasutati muinas- ja keskajal nii tänapäevalgi kasutuses olevaid vedrukääre (lambarauad) kui ka tänapäevaste rätsepakääridega sarnanevaid pikki šarniirkääre. Lääne- ja Kesk-Euroopas tulid lambarauataolised vedrukäärid kasutusele hiljemalt 3. saj. e.Kr., esialgu kosmeetilise vahendina. Eesti vanimad vedrukäärid leiti Lehmja- Loo 5.–6. saj. p.Kr. dateeritavast tarandkalmest. Alates esimese aastatuhande lõpus olid need tavalised nii Eestis kui naaberaladel.

Ketramine ilma eeltöötluseta

Otsustades säilinud tekstiilide järgi, on villa sorteeritud ka esiajaloolisel ajal. Leidude analüüs näitab, et teatud peenusega villa oli võimalik saada ainult noore lamba teatud villaku osadest. Elavast traditsioonist on teada, et sügisene vill on pikem ja parem - seda kasutati lõimeks. Kude ei pidanud olema nii vastupidav ja selleks võidi kasutada halvemat villa. Mõnel pool Norras kutsuti kevadvilla koevillaks. Villa sorteeriti ka kasvukoha järgi: reievill ja kõhualused villad olid kehvemad. Novgorodi tekstiilide kvaliteeti uurinud A. Nahlik arvab, et nõeltehnikas kasutatud lõnga halb kvaliteet on tingitud sellest, et lõnga tegemiseks on kasutatud madalamakvaliteedilist villa, mis on enne ketrust välja sorteeritud. Ka Eesti etnograafilisest materjalist on teada, et kõhualust halvemat villa on kasutatud kinda- ja sokilõngaks. Pärast sorteerimist on villad läbi näpitud selleks, et eemaldada mustust, lahutada pulstunud ja segada erineva kvaliteediga villad.

Nii Taanist kui teistest maaadest on teateid, et villa on kedratud ka ilma eelneva töötlemiseta. Näiteks on teateid Põhja-Saksamaalt, kus lõnga on kedratud otse villakust. Loomulikus säugus pole kiudude suund segamini aetud ja sellist villa on lihtne kedrata. Siia peab lisama, et selleks sai kasutada ainult pikka seljavilla. Tulemuseks oli tugev lõng, mida kasutati lõimeks.

Teine teade eeltöötlemata villa ketrmise kohta pärineb ühest Taani reisikirjast, kus J.A.Dyssel lirjeldab 1763. a väikese saare Aro naiste ketramist järgmiselt: "Kohalikud naised on lihtsad ja töökad. Mitmes kohas nägin ma neid ketramas villa ja imetlesin korduvalt lõnga peenust. Samas oli kedratav vill määrdunud ja kole. Lõpuks küsisin selle kohta seletust ja nad ütlesid, et nende juures ei pesta lambaid kunagi enne pügamist. Selle asemel pandi tarasse, kus lambaid pügati, paks põhuvooderdus. Pesemata pügatud lambavill sisaldas rohkelt looduslikku rasva, mis võimldas seda kedrata palju paremini ja peenemalt kui pestud villa". 

Kõigis Eesti piirkondades on tuntud villa pesemist lamba seljas. See on olnud varasem moodus - hiljem on hakatud villa pesema ka pärast pügamist. Tihti väidetakse, et seljas pestud villa omadused on ketramise jaoks paremad. Mõnede teadete kohaselt pesti lambaid nädal kuni kaks enne pügamist - selle aja jooksul jõudis villa loomulik rasvasus taastuda ja sellisest villast oli kergem kedrata tugevamat ja peenemat lõnga. Praktiliselt on sellise villa ketramine otse villakust ilma eeltöötluseta võimalik. Siiani ei ole õnnestunud leida etnograafilisest materjalis ühtegi viidet sellele. 1947. a. ilmunud põhjalikus kangakudumise käsiraamatus, mis paistab silma oma etnograafiliste võtete tutvustamise poolest, soovitatakse läikivama lõnga saamiseks kasutada villa ketramist ilma eelneva kraasimiseta. Kas see soovitus põhineb etnograafilistel andmetel, raamatust ei selgu

Eesti Ajaloo Instituudis J. Peetsi poolt koostatud arheoloogiliste tekstiilide passidest on näha, et paljude tekstiilide juures on lõnga valmistamiseks kasutatud eelnevalt värvitud villa. Samuti on omavahel segatud erinevat looduslikku värvi või mitmetelt loomadelt (põdrakarvad) pärit kiude. Selliste villade ketramine ilma kraasimata ehk kammimata pole võimalik. Seega peab olema ka Eestis eelajaloolisel ajal tuntud mingit villa ühtlustavat töövõtet ehk vahendit. Mida nimelt, on praegu raske öelda. Vaatleme järgnevalt erinevaid võimalusi villa eeltöötlemiseks.

Piitsutamine 

Üheks villa ketramise ettevalmistavaks protsessiks on olnud villa piitsutamine keppidega. See aitab segada erinevid villsorte ja muuta villad kohevamaks. Piitsutamise käigus murduvad ebakvaliteetsed rabedad pealisvillakarvad ja pudenevad teiste kiudude vahelt välja. Villa piitsutamine on kindlasti väga vana töövõte, aga kuna see ei nõua erilisi tööriistu, on seda ajas keeruline jälgida. Taanis kasutati villa piitsutamist villa ettevalmistamisel ketramiseks veel lähemas minevikus. Ida-Jüütimaal kirjeldati seda järgmiselt: Tühja ruumi pandi keset põrandat suur kuhi villu, mis põhjalikult läbi piitsutati. Peale piitsutamist olid villad lahedad ja kerged ning mustus oli sealt välja pudenenud. Villade segamine oli hea kvaliteetse kanga saamiseks hädavajalik, eriti kui kangast hiljem vanutati. Villade piitsutamine on levinud laialt üle kogu Skandinaavia; seda on kirjeldatud mitmetes Rootsi paikades, U.T.Sirelius on seda näinud vogulite ja ostjakkide juures ning Lõuna-Karjalas tuntakse seda tänini.

Eestis ei ole villa piitsutamist üldiselt tuntud. Huvitav teade on P. Ariste artiklis villa vatkumise kohta, kus kirjeldatakse vabrikust üle jäänud lühikestest villakiududest tolmu väljapiitsutamist pajuvitstega. Piitsutajad ise nimetsid oma tegevust vatkumiseks. Hiljem kraasiti jäägid segi vähese lambavillaga. Ka teine üleskirjutis piitsutamise kohta on seotud villa vatkumisega. Nimelt on Kanepist teada, et villad on enne vatkumist keppidega läbi pekstud. Kas kirjeldatud piitsutamine oli lihtsalt juhuslik abinõu villa puhastamiseks ja kas seda on ajalooliselt kasutatud iseseisva villa töötlemise vahendina, pole kahjuks võimalik öelda.

Kammimine
 

Etnograafias tuntakse villade ettevalmistamise juures ketruseks lisaks piitsutamisele veel kolme võimalust: kammimist, kraasimist ja vatkumist. Millist neist võidi kasutada muinastekstiilide juures? Esimene neist on arvatavasti vanim viis kiudude korrastamiseks. M. Hald arvab, et selleks on kasutatud teatud sorti lihtsamaid kamme, mida arheoloogilises leiumaterjalis eristada pole võimalik. Tänapäeval kasutatakse kamme ainult pikema kiuga villa korrastamiseks. Siiski võib oletada, et varasem villa kammimise tehnoloogia võimaldas kammida ka lühemat villa. On võimalik, et seda on kasutatud ka Eestis. 

Kamme on kasutatud erinevatel eesmärkidel. Näiteks on nendega kogutud lammastelt villa. A. Geijeri andmetel on kammimist kasutatud ka villa sorteerimiseks, mille käigus eraldati krussis kiud sirgetest. Viimaseid kasutati pärast kvaliteetsema lõnga ketramiseks, halvemakvaliteedilisi kiude aga kangaste juures, mida hiljem vanutati. Kammid on väga vanad  villa töötlemise vahendid. Neid on leitud viikingiaegsetes haudadest nii Norrast kui Islandilt. Kamme on nimetatud mitmes saagas, nt. Grettiri saagas, mis on kirja pandud Islandil u. 1300. Kamme on ka kujutatud paljudel keskaegsetel raamatuillustratsioonidel- miniatuuridel, maalidel ja gravüüridel. 11. sajandi lõpust pärineval nn. Paderborni altari Püha Blasiuse  martüüriumil on kujutatud pühakut koos kahe mehega,  kes rebivad teda villakammidega tükkideks. Püha Blasius oli tekstiilikäsitööliste kaitsepühak.

Etnograafilisi üleskirjutisi villa kammimisest on erinevatest Euroopa piirkondadest kogutud rohkesti.  Põhja-Saksamaal  on villa kammimise ja peente kammvillaste kangaste valmistamise kohta teateid veel 20. saj. alguses. Rootsis olid kammid kasutusel veel hilisel keskajal.  Norras kadusid kammid enne 18. sajandit. Euroopa arenenud kalevivalmistamispiirkondades kasutati villa töötlemisel kamme spetsiaalselt pikakiulise villa jaoks, mida siiani tuntakse kammvillana. Islandil ja Fääri saartel püsis villa kammimise traditsioon elavana 19.sajandil. Islndil sorteeriti vill kõigepealt väga korrlikult, mille järel pikemad kiud kammiti ja tehti nendest ketrusheie. 

Kammimiseks kasutati kahte kammi ja neid hoiti käes sarnaselt kraasidele. Vanimatel kammidel on üks rida piisid kinnitatud puidust alusesse, millele kinnitub täisnurga all käepide. 

Kraasimine 

Kraaside vanus pole täpselt teada. Nii Eestis kui Skandinaavia maade arheoloogilises leiumaterjalis kraasid puuduvad. G. Troska väidab, et Lääne- Euroopas on kraase tuntud alates 12. saj. M. Hoffmanni väitel on esimene teade kraaside kasutamisest 14. saj. Euroopa kalevimeistrite tsunftimäärusest (skraa), kus nende kasutamine pikakiulise villa töötlemisel, mida hiljem lõimelõngaks kedrati, oli keelatud. Viimane teade tähendab muidugi seda, et kui juba piirati teatud töövahendi kasutamist, pidi see olema suhteliselt laialt levinud.

Skandinaavia kirjalikes allikates on kraase esimest korda nimetatud ühes 16. saj. alguse Taani mõisa raamatupidamises. Pärast seda on kraasid üha laiemalt leidnud kasutust ka sealses koduses majapidamises. Samal ajal on kammide tähtsus villa töötlemisel hääbumas.

Lääne-Euroopa käsitöönduses tulid kraasid kasutusele tsunftisisesele vastuseisule vaatamata. Esialgu oli kraaside kasutus piiratud lühikese kiu töötlemisega, mida kasutati koelõnga ketramiseks rõivakangste jaoks. Lühikese kiuga villa kedrati lõdva keeruga selleks,et kanga järeltöötluse ajal oleks võimalik kangast karvastada. Seni, kuni ketramine kedervarrega oli lõngavalmistamisel domineeriv, polnud vajadust töödelda pikka ja lühikest kiudu erinevalt. Osav ketraja sai ise lõnga keeru tihedust reguleerida. Kui 13. saj. võeti Euroopas kasutusele ratas- e. pikkvokk, tekkis ka vajadus senisest erineva lühemakiulise villa eeltöötlemise järgi. Tihti võib leida pikkvokki keskaegsetel ja ka hilisematel piltidel koos kraasidega- mõlemaid töövahendeid kasutati lühikese kiuga villa töötlemiseks.

Kraasid on kaks nelinurkset käepidemega puuplaati, mis on ühelt poolt kaetud nahaga, millest omakorda on läbi pandud traadist nurgelised nõelad. Vill pandi ühe kraasi peale ja kraasiti seni kahe kraasi vahel, kuni see oli lahedaks muutunud. Seejärel rulliti vill heidelondiks ja pandi ketramise ootel kõrvale. Paljudes kohtades kasutati hõredamaid kraase enne selleks, et segada erinevat villa ja eemaldada villas pulstunud osad. Eestisse jõudsid kraasid 17. saj.

Vatkumine

Lisaks kammidele ja kraasidele kasutati villa ketrmisele eelnenud töötlemiseks semmipuud. See vahend oli tuntud kogu Euraasias. Näib, et see on algselt olnud puuvilla töötlemise vahend, mis tuli koos puuvilla levikuga. Esmalt kasutati seda lühikese kiuga villa töötlemisel, kuid hiljem tõrjusid kraasid semmipuu välja. Keskaegsest villatööstusest ja ka hilisemast ajast on villa vatkumine hästi tuntud. Norras on semmipuid kasutanud kübrategijad 20. saj. alguseni.

Semmipuu hilisest kasutamisest on teateid ka Karjalast, Vadjast ja Eestist. Kui Norra semmipuud on lihtsad, vibukujulised, siis Eestis ja Karjalas kasutusel olnud semmipuud meenutavad rohkem professionaalseid tööriistu.  Rymättylä kirikus on seinamaal 16. saj. keskpaigast, kus kujutatud apostleid Jaagupeid semmipuudega seljas. Seega pidid semmipuud olema Soomes sel ajal tuntud. Seoses semmipuude hilise ilmumisega Euroopa villatööstusesse võib arvata, et see on suhteliselt hiline nähtus ka siin. 

Põhjaliku artikli semmipuudest ja vatkumisest on 1939. a avaldanud P. Ariste. ERM-i kogudes säilitatakse 8 semmipuud, mis on kõik pärit Setu ja Võrumaalt, kust on mitmeid teateid villa vatkumise kohta 19. saj. Semmipuu on viiulipoognakujuline ja selle keel on keerutatud kitse või lambasoolikast. Semmipuu juurde kuulub veel puust päkk, alusraam, mis võis olla tehtud nii puust kui õhukestest puupindudest ja punutud võrk, kuhu pandi villad peale vatkumist. Semmipuu riputati kas parte külge või seinale nii, et soolikast kõõlus ulatus alusraamile pandud villade sisse. Vasaku käega hoiti semmipuud ja paremaga tõmmati päka abil kõõlus villade sees võnkuma, mis lahutas villad lahedaks. Vatkutud villad lükati alusraami külge kinnitatud võrku. Tavaliselt on vatkumiseks kasutatud külma ruumi- siis pidid villad lahedamad saama. Üldiselt peeti vatkutud villa kraasitud villadest ebakvaliteetsemaks.  

Mõned üksikud teated ütlevad, et lisaks semmipuule on vatkumisel kasutatud mitut kas seina või teatud raami külge pingutatud kuivatatud kõõlust. Horisontaalselt kolmelt või neljalt realt seinale kinnitatud kõõlused on käe või keppidega võnkuma löödud ja siis sinna vahele villu visatud. Villad on läbi võnkuvate soolikate maha asetatud korvi langenud. Protsesse korrati, kuni villad lahedaks muutusid. Rõngust on teada järgmist: "Räägitakse veel vatkumislaudadest. Puurami külge olid kinnitatud soolikribad- ja kuivatatud, venitatud. Raam oli ühest otsst kõrgem, kuhu asetati villad. Peksti puukeppidega, kuni villad jooksid välja madalamast otsast. Korrati peksmist, kuni kõne all olevad olid lahedad" (ibid., 64). Kas antud töövahend on kohalik edasiarendus semmipuust või on seegi siia sarnaselt semmipuuga sisse toodud, ei ole võimalik praegu öelda. 

Eestis on villa vatkumist tuntud vaid Kagu-Eestis. Kuna meie idanaabrite juures on vatkumine rohkem levinud kui läänes, arvab Ariste seda Eestisse tulnud idast. Otsides sõnale vatkuma keelelisi vasteid, jõuab ta järeldusele, et algselt on lõuna-eesti "vakma" tähenduseks olnud "lööma, peksma". Hiljem on tähendus muutunud ja sõna tähistab villade peksmist. Seega arvab Ariste olevat semmipuu siin kasutusele tulnud siis, kui sõna "vatkuma" tähistas üldiselt "löömist, peksmist". Kuna sõna sellist tähendust siin enam ei teata, peab vatkumine olema tuntud juba pikemat aega. Võib oletada, et enne vatkumist on villa töötlemiseks kasutatud piitsutamist, mis hiljem uue tehnoloogia ksutuseletulekuga on taandunud. Protsessi nimetus on kandunud uuele võttele.

Allikas: Ave Matsin "Tekstiiltehnilised vahendid Eestis muinas- ja keskajal" 2002

 
© 2013 Lambawärk