Main Menu
Avaleht
Uudistepäevik
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Kihnukad meedias
Pildigalerii
Kontakt
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Taimedega värvimine Trüki

Alljärgnev sokilõngade värvimise õpetus on võetud Härma Roosi esimesest autoriraamatust
 "Elu mõnu - Ärmä Roosi" :

Sukalõngad ja värvid
   Taimedega värvitud lõngadega kootud sukadSukalõngadeks võetakse talvine vill, sest see on kõige valgem. Päike muudab villa kollasemaks.
   Suvine vill on päikesega kollasem ja sügisene vill uhtub. Kui tahetakse uhutõt lõnga, siis tuleb kasutada niisugust villa, mis on niidetud enne kadripäeva. Uhutõt sukki aga ei soovi keegi, niisiis tuleb sukalõngaks võtta kevadise niidu vill.
   Ka tallevilla ei taheta sukakudumiseks kasutada - see on väga pehme ja hakkab tutitama. Tallevilla ei panda teise villaga segi, sest sellele hakkab värv kehvemini peale ja lõng jääb kirjuks.
   Tallevillast kootakse ainult labakjõndu, väikeste laste kjõndu ning sukki-sokke.
   Lammast niites valitakse välja kõige parem seljapealne. Parem oleks, kui lammas oleks juba enne niitmist pestud.
   Niitmise päeval ei tehta villaga midagi. Ei pesta ega tehta ka lõngaks - muidu läheb halvasti. See on üks sedasorti kunts, mis aitab ettevõtmise kordaminekule kaasa.
   Pöialõnga tuleb kedrata kaks pooli, pöiast ülejäänud lõngast saab suka põlvepealse ehk ülemise valge osa kududa.
   Sukakirjades kasutatakse viit värvi lõnga: valget, lambamusta, madarapunast, potisinist, kollast (lehekolnõ või putkõ-õiõkolnõ)
Kollane: putkeõied, kaselehed, paakspuulehed, maarjajää. Kollast annavad ka sibulakoored.
Värvimine: Kõigepealt teeme kolletuse: kuumutame vee keema ning valame värvinõusse. Lisame maarjajää: 1 liitrile supilusikatäis maarjajääd (võib olla ka veidi vähem). Segame, lahustame.
   Paneme puhtaks pestud lõnga ööseks vedelikku likku, vahetevahel segame, et lõng oleks ühtlaselt hapu. Öeldakse, et lõng on kollotusõs.
   Hommikul keedame vees putkeõisi või paakspuulehti. Lehti korjatakse, kui need on noored (kevadepoole) siis tuleb ilusam värv. Korjan ikka keskmise korvitäie putkeõisi või puulehti, siis panen veega keema. 
   Kui vesi on kollane, pigistame lõnga maarjajää lahusest tahedamaks ning asetame lõnga vette ja keedame kuni 30 minutit. Liiga kaua ei või keeta, sest värv võib maha tulla. 
   Loputame lõnga veest läbi ja paneme kuivama.
   Kui panna lõngaviht päikese kätte, siis muutub värv pealtpoolt tumedamaks. Kõik taimedega värvitud lõngad lähevad päikese käes tumedamaks.  
Punane: punamadara (gallium boreale) juured, taar, maarjajää; putkeõied, paakspuu- või kaselehed.
Värvimine: Algus on sarnane kollasega värvimisel, kuid punasele lõngale läheb rohkem maarjajääd (1/2 teeklaasi 4-5 liitri vee peale). Öeldakse, et lõng peab olema kõva.
   Algul lõng maarjajää lajusesse, siis kollasesse lahusesse, natuke keeta. Kolllase lõnga jaoks võib lõnga panna vedelikku siis, kui punase jaoks olev lõng on välja võetud (vett pannakse siis juurde). Lõnga ei väänata välja, vaid pigistatakse peoga vedelikku vähemaks.
   Edasi läheb lõngade värvimine madarajuurtega, ennejaanised madarad pannakse lahusesse koos vartega. Arvatakse, et varred teevad siis ka värvi. Õitsemise ajal ei soovitata üldse juuri korjata, ikka enne õitsemist ehk enne jaani.
   Madarajuured raiutakse paari sentimeetri pikkusteks ja pannakse taariga keema, kuni vesi muutub punaseks. Siis pannakse lõng sisse. Kui lõng madarajuurte vedelikus keeb, tuleb seda hoolega segada ja vaadata. Kui on ilus, tuleb välja võtta. Liiga kaua keedetud puna tuleb lõngalt maha. Mina pole üle 10-15 minuti kunagi keetnud.
   Selles samas vedelikus saab paar korda veel lõnga värvida. Viimane täis aga sünnib siis ainult sukakordadele, sest sinna sünnivad kehvemad värvid.
   Kõige ilusama punasega kootakse üed.
  
Värvi ilu sõltub ka villast ja taarist. Alati ei pruugi ilusat värvi saada.
   Värvi toooni muudavad tumedamaks veel kuum vihmavesi, lehtpuutuha leelis ja taar.
   Madarajuuri on parem korjata liivaselt maalt, siiis annavad need paremat värvi. See on vana Kihnu tava käia laidudel madarul.
   Värviks sobivat madarat on kaht sorti: nelja lehega, valge õiega on värvimadar. Tuttmadar on peaaegu samasugune, kuid ühe varre all on juuretutt. Ka nende juured on erinevad. Tuttmadara juur on läbipaistev nagu marmelaad.
   Tuttmadarat kasutatakse suka, üe ning kjõnda punaseks, sest see teeb ilusamat värvi ja annab rohkem punast.
   Madarat võib koguda lausa mitmeks aastaks. Veripunast tooni annab kaktusetäi, mida tuuakse lõunamaalt, Itaaliast.
   Punast värvi saab ka vöötseentega.
   Tavaliselt arvestatakse sukakirja jaoks umbes 25 sülda punast lõnga.
Potisinine: harilik sinerõigas(lisatis tinctoria) või indigo.
   Kõige enne tehti sinist värvi sinerõike toorestest lehtedest. Harilik sinerõigas oli Euroopas kasutusel juba keskajal. See taim kasvab rannas. Värvitakse tooreste lhtede mahlaga. Euroopas kaotas sinerõigas oma tähtsuse värvainena 18. sajandil, kuid sünnib loomadele söödaks ja sobib heaks meetaimeks. 18. saj. toodi Euroopasse kallihinnalist indigo värvainet, millest sai potisinist. Kusi pandi savi- või vaskpotti hapnema ning lisati indigo. See pulbritaoline aine mässiti riidenutsaku sisse, kui ligunema pandi. Vahetevahel segati, hoiti ühtlases soojuses lambasõnniku all. Valgendaja võtab aga selle värvi maha.
   Taimedega värvimine on nüüd ära jäänud, sest 19. sajandil tulid poodidesse müügile aniliinvärvid.

Alljärgnev taimedega värvimise õpetus on aga pärit Vormsi käsitööseltsi esinaise Kristiina Rajando koostatud Väikesest käsiraamatust. Vormsil toimusid traditsioonilist ja loodussõbralikku parkimist, viltimist, lõngade värvimist tutvustavad õppepäevad. Lisaks paljudele huvilistele ja oma ala asjatundjatele Eestist, Soomest, Rootsist, võttis sellest osa ka Rosaali Karjam, Kihnu Roosi, kelle õpetuses kajastub rannarahva vähemalt paarisaja-aastane käsitöömälu. Olulisemad momendid  õppepäevadest on jäädvustatud väikesesse vihikusse. Minuni jõudis see vajalik brošüür Elle Puurmanni kaudu, kes on Vormsil MTÜ Lääneranniku, Väinamere projekti koordinaator. Tema lahkel loal lisame brošüüris avaldatud materjalid teemade kaupa ka oma kodulehe eri alajaotuste alla.

Taimedega värvimine

Taimedega värvitud lõngadInimeste varasema perioodi keha- ja kodukatted olid materjalide loomulikku värvi - hallid, pruunid, bee˛id. Praktilise kogemuse varal õppisid inimesed tundma taimede või nende osade, seente ja samblike värvitoimet. Teadaolevalt on hiinlased juba 5000 a. tagasi leidnud taimed, millega siidi punaseks ja siniseks värvida. Aastasadadega muutus rõivastus inimühiskonnas teatud kuuluvuse kandjaks. Peenemad, värvirikkamad, palju aega ja materjali nõudvad tööd ehtisid vaid valitsejaid. Egiptuse vaarao Tutanhamoni oran˛ikas-kollane surilina oli teadlaste arvates värvitud safraniga. Foiniiklased õppisid värvimisoskusi ilmselt egiptlastelt ja saavutasid 3000 a. tagasi kuulsuse purpurpunasega. 
Pildil: Taimedega värvitud lõngad. Kasutatud on sammalt, kaktuse täid, sibulakoori, kevadisi paakspuulehti, madarast jm. Foto võetud Kihnus Kuraga Elvi juures.

Eesti vanimad teadaolevad taimedega värvitud riietusesemed pärinevad Pariselja turbaraba leiust. 14. sajandi vöö ja paelte kudumisel on kasutatud punast ja kollast lõnga, mis arvatavalt on värvitud lepakoorte ja madaraga.
Kõige paremini värvuv materjal on vill, mida võib värvida kas lõngana või ketramata villana. Kihnu Roosi õpetab: "Lamba palve on see, et enne niitmist tuleb lammas pesta. Lammas pannakse toobrisse istuma ja pestakse. Vanasti pesti ka mererannas." Rasvase villa või lõnga külge ei hakka värv hästi kinni.

Taimedega värvimise põhietapid:
1.
Pesuvesi peab olema pehme: vihma-, järve- või jõevesi. Vett võib pehmendada ka soodaga. Seep, mis peab olema võimalikult neutraalne, soovitavalt kas roheline või omakeedetud seep, lahusta soojas vees. Selles seebivees liiguta lõngavihti või villa edasi-tagasi, üles-alla. Lõngavihtide vihinöörid lase lõdvemaks, muidu jääb värvitud materjal laiguline. Vill vanub muljudes ja hõõrudes. Pärast pesemist loputa vill või lõng soojas vees kuni kaks korda. Roosi õpetab: "Lõnga tuleb natukene puserdada ehk pigistada."

2. Et lõng oleks vastupidavam, tuleb lõnga peitsida. Seda võib teha enne värvimist, värvimise ajal või pärast värvimist. Tugevamini ja paremini külge jääv värvus saadakse enne peitsides. Peitsidena kasutatakse kõige sagedamini maarjajääd ja viinakivi, sest need ei muuda taimedega saadud värvust ja toonid tulevad säravamad. Mõned taimed sisaldavad peitsina toimivaid aineid - hapuoblikas, samblikud ja kortsleht. Roosi õpetab: "Kui panna rabarberi vedelikku, siis tuleb pussu ehk tuhm värv."
Peitsimisel arvesta 100 g lõnga kohta 10-25 g maarjajääd ja 5 l vett. Maarjajää lahusta soojas vees, vill või lõngaviht pane 45 C juures vette ja lase temperatuuril tõusta kuni 90 C. Sega aeg-ajalt kergelt ja hoia üks tund, keeta ei tohi. Kui temperatuur on madalam, siis pikenda peitsimise aega.

3. Taimi võid värvimiseks kasutada toorelt, siis on neis värvainet eriti rikkalikult. Lehti korja siis, kui need on täiskasvanud ja hästi mahlased. Roosi õpetab: "Kui tahta ilusat kollast, tuleb kaselehed kevadel korjata." Puukoori kogu mahlajooksmise ajal, siis on koor lahtine ja kättesaamine lihtsam. Õitsvaid taimi korja enne õienuppude lahtiminekut. Seened värvivad samaväärselt nii värsketena kui kuivatatutena. Värvimisel pead meeles pidama, et kuivatatud taimi on koguseliselt rohkem vaja kui värskeid.

4. Taimi võid värvimiseks kasutada kahel viisil:
- leota värvitimi üks ööpäev külmas vees. Järgnevalt keeda taimi samas vees paar tundi ning kurna taimejäänused;
- pane vill või lõng kihiti värvitaimega katlasse ja keeda koos.
Viimase mooduse puhul võib värv jääda ebaühtlaselt ja taimejäänuseid on hiljem villast või lõngast tülikas välja noppida.
Arvesta 100 g lõnga kohta 5 liitrit vett ning 5 liitrit taimi.

5. Kui värvileem on keetmise järel veel kuum, siis jahuta 35-40 C juurde, sest villa ei tohi panna kuuma vette. Lisa vajadusel vett ning pane kiiresti sisse lõng või vill. Värvuse ühtluse seisukohalt on esimesed 5 minutit kõige olulisemad. Nii lõng kui vill peavad alati olema enne värvileende panemist märjaks kastetud, sest muidu villakiu soomused ei paisu ega avane ja värv ei kinnitu kiu külge. Lase temperatuuril tõusta 90 C ja värvi üks tund pidevalt segades.

6. Selleks, et saada rohkem värvinüansse, võid värvileende lisada 100 g lõnga kohta 1-2 g kas raudvitrioli, tinasoola või vaskvitrioli. Raudvitriol muudab värvid tuhmimaks, tumedamaks. Tinasool muudab värvid särvamaks ja kollakamaks. Vaskvitriol muudab värvid rohekamaks, pruunikamaks. Lõnga ei ole soovitav hoida lahuses kauem kui 10 minutit.

7. Pärast värvimist tõsta lõngad värvi kinnistumiseks mõneks ajaks puhtasse vette seisma. Pese lõngad lahjas pehmetoimelises pesulahuses. Seejärel loputa hoolikalt. Märg lõng on päikesevalguse kahjulikule toimele vastuvõtlik, seepärast kuivata lõnga varjulises kohas. Kuivatamise ajal pead lõngavihti või villa aeg-ajalt pöörama, et see ei jääks laiguline.

Kihnu Roosi õpetab kollase (kaselehe, putkõie, paakspuulehe) värvimist:
"Lõng tuleb ennem hoida kollutuses öö läbi, siis välja puserdada ehk pigistada, kuid öösel tuleb ka lõnga kiigutada ehk ümber keerata, et maarjaga ühtlaselt läbi imbuks. Siis vesi patta ja kaselehed ehk teised, millest keegi kollast keedab, pajaga tulele ja lasta keeda mõnda aega, umbes 10-15 min. Seal võib siis seda lõnga segada, et mitte kirjuks ei läheks." 
Kihnu Roosi õpetab madara juurega punaseks värvimist:
"Lõnga ettevalmistus sama, mis kollase keetmisel, kuid vähem aega keedetakse kollaseks, et kollotis välja ei keeks lõngast ennem punaseks keetmist. Nüüd paneme paja tulele taariga (õllega) koos peeneks raiutud madara juurega (umbes 2cm pikkused) ja keeta kuni on vedelik punakas, gaasipliidil umbes 10 minutit. Siis panna vedelikusse punaseks keetmise lõng ja keedad samuti 10-15 minutit selles madarapudrus. Iga üks keedab oma äranägemise järele, ag kui keedad liiga kaua, tuleb punane värv lõngat ära. On selliseid juhuseid. Madara juured võivad olla kuivatatud vilus ja seisnud mitu aastat, kuid kollase lõnga materjal on palju parem, kui alles toores. 
Kui on värvi muutmise soovi, siis teha puutuhaleelist. Kallakse keev vesi tuhale peale, segatakse ja lastakse selgineda. Mitte tuhka vette kallata. Või teed palavat vihmavett ehk taari. Ükskõik, millisesse vedelikku kastad lõnga
(punast, kollast) ja oma soovile muudadvärvi."
Kihnu Roosi õpetab potisinise värvimist:
"3 liitrit kust, see peab olema mehe hommikune, ja kaks supilusikatäit indigot, vanasti oli sinerõigas, tuleb hapendada mitu päeva ühesuguses soojuses. See ei või keema minna, ega ülesjahtuda, siis ei värvi lõnga. Kui vedelik on hapnenud, tuleb lõng panna vedelikusse ja pidada mitu päeva, umbes 4 päeva, siis on lõng sinine. Kui ei ole veel sinine, siis pidada veel päevi lõnga sees. Päevas tuleb kord või paar lõnga segada." 

Järgmisena lisan siia L. Amburi artikli "Taimdega värvimine" , mille andis mulle lugemiseks ja kasutamiseks Kuraga Elvi Kihnu Saarelt, kui käisin tema juures õppematerjali kogumas:

Riide ja lõnga värvimiseks kasutati juba tuhandeid aastaid tagasi mitmesuguseid taimede ja loomade organismidest saadud värvaineid. Tänapäeval on sünteetilised värvid oma lihtsama käsitlemisviisi tõttu taimedega värvimise välja tõrjunud. Kuna taimedega värvides saadakse pehmemad ja üksteisega sobivad värvitoonid ning peitsimisega on võimalik neid pesu- ja pleekimiskindlaks muuta, värvitakse nendega koduses majapidamises ka tänapäeval. 
   Looduslikke värvaineid saadakse mitmesuguste taimede lehtedest, juurtest, vartest, õitest, viljadest ja koortest. Taimede ja nende osade kogumiseks on parim aeg: lehtedel pungade puhkemisest kuni täiskasvamiseni (mida nooremad lehed, seda tugevam värvitoon saadakse), õitel õitseajal, koortel koore lahtioleku ajal, juurtel ja viljadel sügisel.

Värvimiseks kasutatavad taimed on:

kaselehed ("hiirekõrvad")
- rohekaskollased värvitoonid;
kasekoored - kollakasroosad värvitoonid;
lepakoored - pruunikad värvitoonid (tubakapruun);
lepalehed - pruunikaskollased värvitoonid;
toomingakoored - roosakad värvitoonid;
sireli lehe pungad - kollakasrohelised värvitoonid;
kuusekoor - pruunikad värvitoonid;
kuusehabe - hallikad värvitoonid;
õitega kanarbik - kollakad ja roosad värvitoonid;
leesikalehed - rohekashallid värvitoonid;
madarajuur - pruunikaspunased värvitoonid;
kartulivarred - puhtad hallid värvitoonid;
põldosjad - hallikad värvitoonid;
kuusekäbid - hallikad värvitoonid;
kuuseokkad - rohekad värvitoonid;
kivisammal - pruunikad värvitoonid.

Tumedate värvitoonide saamiseks värvitakse mitme taimega:
pruuni tooni saamiseks näiteks lepalehtedega, hiljem lepakoortega; tumedama madarapunase värvitooni saamiseks värvitakse materjali enne kaselehtedega, hiljem madarajuurtega.

Toore taimega värvides tuleb toon kõige tugevam. Taimi säilitatakse kuivatatult õhukindlas nõus. Kuivatatakse väljas päikesevarjulises kohas. Juured pestakse enne kuivatamist.
Tugevama värvitooni jaoks kogutakse taimi võrdses koguses värvitava materjaliga. Värvaine põhjalikumaks kättesaamiseks keedetakse taimi kahes vees, võttes 100 g taimede kohta 1-2 liitrit vett. Keedetakse 15-20 minutit, seejärel kurnatakse saadud vedelik värvimisnõusse, milleks on soovitav kasutada emailnõusid (Alumiiniumnõud ei sobi, sest peitsainega koos värvides tekib neis keemiline reaktsioon, mille tõttu värvitoon muutub.) Seejärel keedetakse taimi veel kord 1-2 liitris vees 15-20 minutit ning vedelik kurnatakse eelmise lahuse juurde, milles materjali värvitakse.

Värvaine kinnitamiseks - peitsimiseks - kasutatakse maarjajääd (materjali hulgast 4%), vasevitrioli 1%, rauavitrioli 0,5% ja kroomi 1%. Maal on võimalik peitsimiseks kasutada ka loomulikku sipelghapet.
Kõige heledamad ja puhtamad värvitoonid saadakse maarjajääga peitsimisel, kraam annab punakad värvitoonid, vasevitrioliga ja rauavitrioliga peitsides saadakse kõige tumedamad ja tuhmimad toonid.
Peitsimiseks kasutatakse kolme moodust: eelpeitsimist, koospeitsimist ja järelpeitsimist.

Eelpeitsimine. Materjali keedetakse enne värvimist peitsimislahuses 15-20 minutit. Peitsimisel, nagu värvimiselgi peab materjal olema vees vabalt, vastasel korral ei värvu see ühtlaselt.  (Peitsimis- kui ka värvimislahuse arvestus 100 g materjali kohta: 2-3 liitrit vett, 4 g maarjajääd või 1 g vasevitrioli, 0,5 g rauavitrioli, 1 g kroomi)
Materjal asetetakse peitsimislahusesse umbes 40-kraadise C temperatuuri juures, kui peitsaine on sulanud, ja seda liigutatakse väheste vaheaegade järel. Pärast 15-20 minutilist keetmist tõstetaks materjal värvilahusesse ja keedetakse 3/4 - 1 tund. Pärast keetmist loputatakse lõng või riie kahes-kolmes vees. Loputamisvee temperatuur peab villase puhul olema 30-30 kraadi C.

Koospeitsimine. Peitsaine pannakse värvilahusesse enne materjali ja värvitakse siis koos; koospeitsimisega lisatakse värvilahusele vastav protsent peitsainet (näiteks 100 g materjalile 4 g maarjajääd), liigutatakse seni, kuni peitsaine on sulanud ja asetatakse pestud märg materjal värvilahusesse. Materjali liigutatakse kogu aeg - kuni keemiseni, hiljem aga väheste vaheaegade järel. Keedetakse 3/4 - 1 tund. Pärast keetmist loputatakse materjali mitmes soojas vees ja kuivatatakse soojas,
mitte kuumas kohas.

Järelpeitsimine. Materjali keedetakse enne värvilahuses ja seejärel peitsimislahuses 15-20 minutit.
Taimedelt rohkema värvaine kätttesaamiseks on soovitatav juba keemisvette lisada pisut peitsainet.
Taimedega värvides värvuvad paremini ja tugevamini villased materjalid, nõrgemini puuvillased, linased ja tehismaterjalid.

 
© 2013 Lambawärk