Main Menu
Avaleht
Uudistepäevik
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Kihnukad meedias
Pildigalerii
Kontakt
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Meie talu lugu

*Haukuv kuer oues, suitsev saun ja tatsav perenaine on hüä talu tundemerk
*Talupoja sugu ja paju sugu ei kaota keegi ära
*Talumies seitse kuud tieb tüöd, viis sülgeb lakke
*Talupojad toitvad saksad ja sandid
*Igas talus ise viis
*Kes säitse aastat teenib, saab talu omale
(Eesti vanasõnad www.folklore.ee)


Tallinna kärast ja stressist ning reisimistest tüdinuna otsustasime 2004. aastal, et otsime elamiseks rahulikuma paiga kuskil Eestimaa nurgakeses, kus oleks ilus loodus, vaikus ja rahu. Koha, mis ei ole turistide poolt läbikäiguhooviks muudetud ja saaks tsivilisatsiooni eest metsatuka taha peitu pugeda. Pika otsimise tulemusena hakkas internetis silma väike talumaja Tõstamaa vallas. Me ei olnud kunagi selles kandis käinud ja sõitsime huvi pärast vaatama. Esimest korda taluaiast sisse sõites avanes unustamatu pilt. Lummavate, sügisvärvides põliste kastanipuude varjus olev vana maakividest rehielamu tundus nagu muinasjutus, mitte tõene. Seletamatu positiivne aura... Hetkega tunnetasime, et sellest saabki meie uus kodu. Maja on ehitatud umbes 100 aastat tagasi, kuid talukoht ise on üle 300 aasta vana. Vana talumaja lumesPraegune elamu on sellel kohal juba kolmas. Karjaaru ajalugu pakub suurt huvi ja sellega on plaanis kunagi põhjalikumalt tegeleda, arhiividest leida vanu materjale ning need ka talletada. Maja oli enne meid vahetanud mitmeid omanikke, igal ajutisel peremehel on olnud talu arengust oma nägemus. Kahjuks on iseseisvusaastate keerulisel algusajal lageraie näol hävitatud põline kuusemets, maha on lammutatud vana suitsusaun ning mitmed algsed kõrvalhooned. Vaatamata nendele ilmselt ainukestele hädadele, olime kohaga väga rahul. Karjaarus  oli tunda erilist väge, mida sõnadesse panna ei oskagi.

Kuldsed vanad kastanipuud Otsustasime linnas pillid lõplikult kotti panna ja kolida maale elama. Nii saidki meist hobitalunikud. Esimesi emotsioone on keeruline seletada. Oli tunne, nagu oleks pikalt reisilt koduväravasse naasnud ja jõudnud tõeliselt ehedasse Eestisse. Maja ümbrus oli rinnuni rohtu kasvanud ja mõte liikus vaikselt lammaste suunas, kes aitaks maad korrastada. Sellest jõudsime kihnu maalambani, ostes oma esimesed 6 lammast.

Päris oma metsamesi Meid on alati paelunud mõte, et ka väike talu võiks ja ehk peakski end ise kuidagi ära elatama, andma piisava sissetuleku, et linnas tööl käimata kuidagi hakkama saaks. Selle kõige korraldamine võtab muidugi aega, kuid sinna jõudmise protsess pakub omapärast rõõmu ja meelerahu. Lisaks lammastele on meil ka üks mesitaru, mis kingiti seemneks. Esimesel suvel korjasime oma tarust 10 liitrit puhast päikesesooja mett, mis oli elamus omaette. Oma perele jätkus sellest kogu talveks ja sai sõpradele ja sugulastele kingitud.  Suveti oleme pidanud ka kanu, kelle värsketest munadest küpsetatud pühapäevahommikused pannkoogid on võrratud.

Sügisene seenesaak kodumetsast Karja-arus on palju vanu õunapuid, mis üle aasta annavad suure saagi. 1939-1941. aastal rajatud õunapuuaed on osaliselt veel elujõus. Siin leidub kuldset renetti, valget klaari ja martsipani, rääkimata antonovkatest ja sibulõuntest. Maja juures sirguvad  kaks vana pirnipuud, millest üks oli iga paari aasta järel eriti saagikas. Lisaks neile on marjapõõsaste näol mustad ja punased sõstrad, tikrid ja kevadeti üllatab peenral nii mõnigi vana taluaia lilleõis. Meie lähimetsades käib vilgas elutegevus, kus võib kohata põtra, metskitse, metssiga, ilvest, hunti ja isegi karu. Sügisel on metsaalused marja- ja seenerohked.

Vana suitsusauna aken NautsisPositiivse üllatusena kaugemalt tulnule pakkus kohalike elanike sõbralikkus ja abivalmidus igas olukorras aidata. Kunagi ei ole siin vaja karta suuremat hättajäämist, kuna naaber on alati käeulatuses, asugu ta siis kõrvaltalus või eemal mitme kilomeetri kaugusel, piisab vaid telefonikõnest. Paljud mured, mis algusajal tekkisid, said lahenduse just tänu meid ümbritsevatele inimestele, kes vajadusel alati oma abikäe ulatavad. Ühe kauni eesti laulu sõnad oskavad seda taluromantika sisu ehk kõige paremini kokku võtta: "Kuni su küla veel elab, elad sina ka..." Eestimaa külad on olnud meie rahva püsimajäämise alustalaks, külad aga saavad alguse üksikutest taludest. Proovime ühte tagasihoidlikku metsatalu väljasuremisest päästa ja oma jõuetekohaselt talle aegamööda elu sisse puhuda, et seeläbi end tunda küll pisikeskese, kuid olulise killuna suuremast tervikust. Karja-aru talu ei ole ega muutu kunagi turismi- või esindustaluks, see on lihtsalt kodu. Hindame omaette olemist ja vaikset elurütmi looduse keskel oma lammaste seltsis.
Kui sa soovid teada rohkem või sul tekkis küsimusi, palun võta ühendust Karja-aru talu perenaise Ingaga aadressil E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud , tel. 53363948

 
© 2013 Lambawärk