Main Menu
Avaleht
Uudistepäevik
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Kihnukad meedias
Pildigalerii
Kontakt
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Kraasimine Trüki
Kuidas vanasti lõnga kraasiti...
Lõnga valmistamise esimeseks tööoperatsiooniks oli kraasimine (kaarimine, karsimine, sugemine), mille puhul vill segati ja villakiud kohendati enam-vähem paralleelselt. Kraasimisvahendina olid möödunud sajandi II poolel ulatuslikumalt levinud teraspiidega käsikraasid (kaarsid, raasid, kaarid). Neid valmistas kraasitegija (karsimeister). Käsikraaside eelkäijaks olid nn. suured kraasid, mille üks pool oli kinnitatud pingi (villakraasimise pengi) külge. 

Enne kraasimisele asumist nopiti villad sõrmede vahel läbi ja segati põrandal hoolikalt läbi. Kraasimisel asetati peotäis villu ühele kraasile ja võeti see vasakusse kätte, käepidemega väljapoole. Paremas käes oleva kraasiga tõmmati nüüd kergelt üle alumise kraasi enda suunas. Aeg-ajalt keerati alumise kraasi käepide ümber ja tõmmati vill ülemisele kraasile. Kirjeldatud töövõtteid korrati ühe kraasitäiega mitu korda, kuni villatort muutus lahedaks. Üht kraasitäit villu kutsuti kraasiline, kruasiline, kraasendane, kraasendus, harjandus, krasindane, händ, kägu. Kraasitäiest sai 3-4 heiderulli (eidelont, villarull, levendäne, tort), mis kraasiselgade vahel ümaraks ja tihedaks veeretati. 

Noarootsis kaaluti hommikul taluteenijale nael villu, mis tuli õhtuks händadeks kraasida. Villad kraasiti tavaliselt kaks korda läbi. Villakraase oli kahesuguse jämedusega. 

Villu pidi kraasima vanal kuul, siis ei läinud koid riidesse. Kraasiti oma pere jõududega või korraldati villade esimeseks läbikraasimiseks (eelkraasimiseks) talgud (kraasitalgud, villatalgud, kaarimise talgud, iiltkraasimise talgud, villasugemise talgud). Selleks kutsuti naaberperedest naised kokku. Kraasimistalgud toimusid enamasti pärast jõule. 

„Villu kraasimas käidi enamasti pääle jõulupühi. Ühel õhtul oldi ühes peres, teisel õhtul teises peres villu kaarimas. Perenaine tahtis ühe õhtuga valmis saada. Neil õhtutel olid kaarijatel paremad söömad, mis jõuludest jäänud. Villad kaariti kaaridega ja visati korvi. Ketramise jaoks väikesed rullid kaarisid aga oma pere inimesed“ (Jämaja). 

„Villa kaarimise (kraasimise) talgud olid päris harilikud. Tallu, kus oli väike pere, kutsuti mõneks talvepäevaks 10-15 naist kokku, et kanga jaoks villu kaarida. Kutsuti lähemad naabrid. Talgulistele anti süüa – vorsti, liha nisuleiba jm. Selleks puhuks tehti harilikult õlut. Vahel oli lõpuks tants – nii kuidas keegi tegi“. (Vändra, Pärnu-Jaagupi). 
Vigalas on ka poisid õhtul tulnud talguperre jäärideks, pahupidi kasukas seljas. 

Kagu-Eestis oli 19. Sajandi I poolel villade ketruseks ettevalmistamisel kasutusel vatkumine (vakkumine). Villavatkujateks olid rändavad töömehed (vakkjamehe), kes käisid talust tallu. Tööriistadena kasutati semmipuud (semmepuu) ja vastavat alust (lavvat’s laut, lavat, lautis). Semmipuu oli umbes 165-180 cm pikkune puust poogen, mille otste vahele oli kinnitatud kuivatatud lamba- või kitsesoolikas. Krimpsi ehk päka abil pandi villade kohale riputatud kõõlus võnkuma, mis villad segamini vatkus. Vatkuti talvel ja kevadel aidas või kojas. Vatkujad laulsid: „Liha süvva lahe villa, putru süvva pulsti villa“. Laulu abil loodeti perenaiselt välja meelitada paremat sööki. 

Vatkutud villad keerati nuustikusse (kursti) või koonlasse (kuudslide). Vatkuda lasti ainult suuremaid villakoguseid. Vatkutud villadest valmistatud lõng oli tombuline ja jäme. Peenema ja ühtlasema villa saamiseks hakati kraasima. 19. sajandi III veerandil mindi Kagu-Eestis üle kraasimisele. 

19. Sajandi viimastel aastakümnetel hakati osaliselt villu kraasima veskite juurde loodud villatöökodades (villavabrikutes, villaveskites). Suka- ja kindalõng kraasiti aga endiselt kodus. Esimesed villaveskid rajati Eestis 1860. aastal. 
Allikas: K. Konsin „Kudumid. Eesti Rahvakunst“. Kirjastus Kunst. Tallinn 1979.
      
~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Kraasimine 

Kraaside vanus pole täpselt teada. Nii Eestis kui Skandinaavia maade arheoloogilises leiumaterjalis kraasid puuduvad. G. Troska väidab, et Lääne- Euroopas on kraase tuntud alates 12. saj. M. Hoffmanni väitel on esimene teade kraaside kasutamisest 14. saj. Euroopa kalevimeistrite tsunftimäärusest (skraa), kus nende kasutamine pikakiulise villa töötlemisel, mida hiljem lõimelõngaks kedrati, oli keelatud. Viimane teade tähendab muidugi seda, et kui juba piirati teatud töövahendi kasutamist, pidi see olema suhteliselt laialt levinud.

Skandinaavia kirjalikes allikates on kraase esimest korda nimetatud ühes 16. saj. alguse Taani mõisa raamatupidamises. Pärast seda on kraasid üha laiemalt leidnud kasutust ka sealses koduses majapidamises. Samal ajal on kammide tähtsus villa töötlemisel hääbumas.

Lääne-Euroopa käsitöönduses tulid kraasid kasutusele tsunftisisesele vastuseisule vaatamata. Esialgu oli kraaside kasutus piiratud lühikese kiu töötlemisega, mida kasutati koelõnga ketramiseks rõivakangste jaoks. Lühikese kiuga villa kedrati lõdva keeruga selleks,et kanga järeltöötluse ajal oleks võimalik kangast karvastada. Seni, kuni ketramine kedervarrega oli lõngavalmistamisel domineeriv, polnud vajadust töödelda pikka ja lühikest kiudu erinevalt. Osav ketraja sai ise lõnga keeru tihedust reguleerida. Kui 13. saj. võeti Euroopas kasutusele ratas- e. pikkvokk, tekkis ka vajadus senisest erineva lühemakiulise villa eeltöötlemise järgi. Tihti võib leida pikkvokki keskaegsetel ja ka hilisematel piltidel koos kraasidega- mõlemaid töövahendeid kasutati lühikese kiuga villa töötlemiseks.

Kraasid on kaks nelinurkset käepidemega puuplaati, mis on ühelt poolt kaetud nahaga, millest omakorda on läbi pandud traadist nurgelised nõelad. Vill pandi ühe kraasi peale ja kraasiti seni kahe kraasi vahel, kuni see oli lahedaks muutunud. Seejärel rulliti vill heidelondiks ja pandi ketramise ootel kõrvale. Paljudes kohtades kasutati hõredamaid kraase enne selleks, et segada erinevat villa ja eemaldada villas pulstunud osad. Eestisse jõudsid kraasid 17. saj.
Allikas: Ave Matsin "Tekstiiltehnilised vahendid Eestis muinas- ja keskajal" 2002

 
© 2013 Lambawärk