Main Menu
Avaleht
Uudistepäevik
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Kihnukad meedias
Pildigalerii
Kontakt
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Ketramine Trüki
* Muud asja saab kõik metsast, aga isekasvand vokiratast saa mette
* Igaüks peab oma voki peal ketrama

(Eesti vanasõnad www.folklore.ee)

Vokk. Mardi- või kadripäevaga algas sügisel tubaste tööde periood. Naispere asus ketrama. Kõigepealt kedrati takud, seejärel linad, villad jäid kõige viimaseks.

"Oli üldine pruuk, et mardipäevaks pidi ketrama saama, siis oli lootus küünlapäevaks valmis saada" (Rõuge).
Suurtes taludes vuras sügis- ja talveõhtutel mitu vokki korraga. Kogu pere rõivasteks vajalike lõngade ketramine jättis naistele vähe uneaega. Sauna- ja popsinaised aitasid samuti teha talu ketrustöid. Neile kui vilunud ketrajaile loovutatipeenemad lõimelõngad.
Kedrati tavaliselt õhtul ja hommikul, kuid ka päeval istuti igal vabal silmapilgul voki taha. Õhtul kedrati kella 3-4 ajal. Ainult virk ketraja jõudis päevas naela linast lõnga kedrata. "See pidi agar ketraja olema kes nael linu päevas ära kehras" (Hageri). 

Taluteenijatele anti teatud ajaks kätte teatud linakogus. Viljandimaal määrati nädalaks 5 naela linu, mis tuli muude toimetuste kõrval valmis kedrata. Karulas jäeti teenijatüdrukule talveperioodiks 10 naela linu, "ketra kona taht". Suure-Jaanis pidi teenija talve jooksul ketrama ja kangaks kuduma leisika linu. Linu ketrasid kogenud täiskasvanud naisterahvad, kuna takud jäeti tütarlastele. Ketrama õpetati 8-15 aasta vanuselt. Enne leeriskäimist pidi tütarlapsel ketramine ja õmblemine selge olema. Vastavaid oskusi nõuti ka sellelt, kes läks tallu teenima. 

Paljudest kohtadest on teateid, et neiud korraldasid ühiseid ketrusõhtuid. "Vanasti käisid nooremad tüdrukud talveõhtuti kuskil peres koos ketramas. Kui õhtune talitus ära, võttis igaüks oma voki selga ja läks nn. ehale. Seal aeti juttu, lauldi ja kedrati kuni hommikuni. Vahel tulid ka küla noormehed tüdrukutele seltsi" (Simuna).
Mõnikord korraldati ketramise talgud, kuhu kutsuti ümbruskonna nooremad ja osavamad ketrajad. Õhtul tulid poisid talguliste juurde juttu ajama. Üheskoos mängiti ringmänge ja tantsiti. Laialdasemalt olid ketrustalgud tuntud siiski vaid Läänemaal ja Muhu saarel.

Talvel kedrati talus kõigil argipäevadel, välja arvatud neljapäeva õhtul. Neljapäevaõhtuse talutöö-keelu kohta on andmeid üle kogu maa, sest vanas rahvausundis peeti neljapäeva pühaks. Teenijatüdrukud võisid seda õhtut mõnel pool kasutada oma palgalinade ketramiseks. Võis juhtuda aga nii, et et taluteenija sai palgalinu ja -villu kedrata alles kevadel enne lihavõttepühi. Ketrustööd ei võetud teatud uskumuste alusel laiemas või kitsamas ulatuses ette veel teatud kalendripäevadel nagu madise-, vastla-, tuhka-. tõnise-, küünla-, tooma-, kadripäeval ja üksikjuhtudel veel teistelgi tähtpäevadel. Sel kombel loodeti säilitada loomaõnne ja samuti kaitsta end mitmesuguste muude õnnetuste vastu.

19. sajandil tarvitati Eestis ketramiseks põhiliselt vokki (okki), mis võeti kohati kasutusele juba 17. sajandi lõpul ja mis muutus üldisemaks 18. sajandil. Soomes hakkas vokk talurahva seas levima samuti 18. sajandil. Levinum vokitüüp oli kaldvokk (küüraga vokk, vana seaduse vokk, kõvera pingiga vokk, kolme jalaga vokk, pika pingiga vokk, kits, kets), mille kõrval tunti ka püstvokki (pistüline vokk, uue seaduse vokk, lauaga vokk, neljajalgne vokk).
Vokid valmistati kasest, vahel saarest. Vokiratas tehti tihti sanglepast. Vokipuud pidid enne vokitegemist 2-3 aastat kuivama. Vokke valmistasid kohalikud meistrid, neid osteti ka laatadelt ning ringiliikuvatelt kaubitsejatelt. Üldtuntud olid kvaliteetsed Avinurme (Tudulinna) vokimeistrite tooted. Lõuna-Eesti laatadel käisid kaubitsemas veel läti vokimeistrid.

Voki eelkäijat kedervart (kehrvars, kedrvars, kederpää, kistavars, kiirdpulk, poissvokk, venevokk) kasutati kohati kõrvuti vokiga jämedama lõnga, mis "voki kurgust alla ei lähe", valmistamiseks veel 19. sajandi kolmel esimesel veerandil. Üksikutes kohtades valmistasid vanemad mehed sellega takkudest kotilõnga või töökinnaste nõelumislõnga veel hiljemgi. Ulatuslikumalt oli kedervars kasutusel möödunud sajandi lõpul Setumaal. 

Lina ja taku ketramisel tõmbas ketraja mõlema käe pöidla ja esimese sõrmega koonlast linu või takku ja vormis näppude vahel heideks, lastes selle lühil lõngaks keerata ning värtnale joosta. Villa ketramisel venitati heiderullist jaokaupa näppude abil soovitud jämedusega heie ja lasti sellele keerd peale. "Villu om iks pallo kergem kedräta kui linno ja paklit," väidetakse Kanepis. 
Kangalõimeks (kangaveeks) kedratud lõng pidi olema hästi tugev, sile, suurema keeruga ja peenike. Koeks sobis jämedam ja laugem lõng. "Lõimed võib kümme kedrata, aga koed üksainumas," öeldi Amblas. Linade ja taku ketramisel hoidis ketraja lõnga niisutamiseks veekaussi või toopi enda kõrval. Vahel tehtid näpud suus märjaks. Parema sileduse saamiseks tuli lõimelõng tingimata märjaks teha.

Villu ei tohtinud noorel kuul kedrata, sest lõngu ähvardas siis koitamise oht. Villu kedrati vanal kuul, aga linu noorel kuul, siis saadi mõlemal juhul kõvad lõmngad. Lõimelõng tuli kedrata tingimata noore kuuga. Vana kuu ajal ei saadud sitket niiti.
Virumaal tervitati ketrajat: "Kirpu ketrajale!" Vastuseks kõlas: "Täid tulijale!
"
Lõimeks ja koeks valmistati ühe-või mitmekordset lõnga. Lõnga korrutamiseks lükati kaks värtnat jämedale traadile ja asetati korvi või kasti peale. Korrutamisel tallati vokki vastupäeva.
Linakoonal mässiti ketramisel ümber koonlalaua ja kinnitati puust või metallist koonlavardaga. Koonlalauad olid ülalt kitseneva, mõnikord ka kandilise kujuga. Vanematel koonlalaudadel kohtame mitmesuguseid lõikekaunistusi, uuematel lisaks veel põletuskirju. Koonlalaua servad lõigati vahel sakiliseks. Metallist koonlavarrast kaunistas kukk või rõngas. Taku ketramisel kasutati kahe- või kolmeharulist puuoksast lõigatud takuharki.
Allikas: K. Konsin "Kudumid. Eesti rahvakunst" . Kirjastus "Kunst" Tallinn 1979.
 

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Lõngaketramine oli üks tähtsamaid ja raskemaid naiste töid. Vanimaks ketrusvahendiks oli kedervars e värten. Vokk tuli Eesti linnades saksa käsitööliste vahendusel tarvitusele 16. sajandil ja hakkas maal, esmalt mõisates, levima 17. sajandil. Taludes kodunes vokk 18. sajandi jooksul.

Tavaliselt kedrati kõige enne takud, seejärel linad ja lõpuks villad. Kangalõimeks kedratud lõng pidi olema hästi tugev, sile, suurema keeruga ja peenike. Koeks sobis jämedam ja laugem lõng.

Rõivaste valmistamiseks vajalik riie kooti lihtsail kitsastel kangastelgedel, mis olid enamasti igas talus olemas, jõukamatel vahel ka mitmed. Kootavate kangaste hulk olenes nii talu jõukusest kui ka pere suurusest. Vaesemates taludes püüti igal aastal teha linast kangast, villast tehti aga paari aasta tagant. Villast kangast tuli kududa soojas toas, sest siis lõngad venisid paremini. Linasele kangale sobis külmem ruum.

Riie kooti valdavalt labases ja toimses koes. Labases tehnikas kooti linased särgi- ja põlleriided. Triibuline seelikuriie tehti koeripstehnikas, mis on samuti labase seadega. Toimses koes on kootud suurem osa läbivillaseid pikk-kuubede, naiste kampsunite, meeste ülikondade riideid, sõbasid.
Allikas: Kultuurilaegas.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Villa pügati esiajast peale lambaraudadega ja seda tehti tavaliselt 3 või 4 korda aastas. 20. sajandi algul hakati villavabrikute jaoks pikemakarvalise villa saamiseks laiemalt praktiseerima pügamist 2 korda aastas. Pügamise järel villad pesti, kuivatati ja lahutati näppudega noppides. Vana viisi villu lahutada (vatkuda) vibutaolise riista, semmipuu abil püsis Kagu-Eestis 19. sajandi viimase veerandini. Hiljemalt 17. sajandil on Põhja-Eestis sakslaste vahendusel semmipuu asendanud kraasid, mille kasutamine peagi levis üle maa ja jõudis Eesti kaudu ka Kagu-Soome.

Lõngaketramisel kasutati Eestis 19. sajandil täiesti üldiselt tallalauaga poolmehaanilist kald-, kohati ka läänepärast püstvokki. Mõnel pool olid korrutamisel ja poolimisel käibes veel ka vanad, ilma tallalauata käsivokid. Vokk (kasks Wocke) tuli Eesti linnades saksa käsitööliste vahendusel tarvitusele juba 16. sajandil ja hakkas maal, esmalt mõisates, levima 17. sajandil. Taludes kodunes vokk üldisemalt 18. sajandi jooksul, tõrjudes kõrvale põlise ja aeganõudva kedervarrega (värten, Lõuna-Eestis kistavars) ketramise. Mõnel määral kasutati kedervart hiljem (Setumaal 19. sajandi lõpuni) veel ainult jämeda heide ("mis voki kurgust alla ei lähe") ja nööri keerutamisel. Eestis on kedratud enamasti vokiratast päripäeva ringi ajades, nii9 saadi tugevam lõng. Ketrusviis olenes ka kiudaine liigist ja lõnga soovitavaist omadustest. Kõige raskemaks peeti linase lõimelõnga ketramist, seda tegi tavaliselt vilunud ketraja ("lõimed ketras üks, koed üheksa").

Kedratud lõngad pesti ja villased osalt värviti, osalt kasutati loomulikus valges, hallis, pruunis või mustas värvitoonis. Selleks ja kanga ülesvedamiseks tuli lõngad esmalt vihti ajada (viipsida, haspeldada). Kanga laiuse määramiseks oli vaja lõimelõngad loendada 60 lõngast koosnevateks üksusteks, pasmasteks (Lääne-Eestis lugu). Veel 19. sajandil kasutati vihtiajamiseks põlist käes hoitavat, ühest otsast hargi ja teisest lühikese põikpuuga lõppevat viipsikut. Koos voki ulatuslikuma levikuga tuli kasutusele haspel (nelja tiivaga viipsik), mis koduses käsitöös oli Eestis algul seina-, hiljem jalaga haspel ja sai üldiseks 19. sajandi jooksul. Sajandi lõpus leidus külas juba ka pasmaloendajaga lõkshaspleid.    
(Allikas: "Eesti Rahvakultuur" Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008) 

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Alljärgnev materjal ketramise ajaloost on täies mahus pärit Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsini magistritööst, mille pealkiri on "Tekstiiltehnilised vahendid Eestis muinas- ja keskjal". Uurimustöö valmis 2002. aastal Eesti Kunstiakadeemias. Autori loal lisame sellest meile huvipakkuvad peatükid oma kodulehele. Villa eeltöötlusest loe palun vastava alajaotuse alt. 

KETRAMINE 

Ketrmine on protsess, mille käigus kiud sirutatakse välja ja seotakse keerude abil katkematuks lõngaks. Jämedamat lõnga soovides kedratakse mitu lõnga kokku ehk korrutatakse. Lõnga korrutamine toimub alati vastupidiselt ketruse suunale.

Ilmselt oskasid inimesed kiudude omavahel keerutamisega lõnga tugevust tõsta juba paleoliitikumis, enam kui 20 000 aastat tagasi. Vastupidavat nööri vajasid eelkõige umbes sellel ajal kasutusele tulnud silmuslõksud ja vibu. Kindlad tõendid selle kohta on enam kui 15 000 aasta tagused. 

Millist kiudainet esimesena on hakatud ketrama, on vaieldav. Tehnoloogilisest seisukohast võttes on taimset kiudu villast palju keerulisem kedrata. Sama käib ka kiu ettevalmistustöö kohta: kui villa on võimalik kedrata peale kogumist, siis enamike taimsete kiududega tuleb enne teha hulk eeltöid. Samas räägivad arheoloogilised leiud teist keelt: vanimad tekstiilileiud on tehtud suuremalt jaolt taimsest materjalist, enamasti puude ja rohttaimede niinest.

Näiteks Egiptusest on leitud tekstiile, milledest osa on kuni 6500 a. vanad ja Šveitsist neoliitikumi aegseid kangad 4. aastatuhande lõpust või 3. aastatuhande algusest e. Kr. Nimetamata ei saa jätta erinevate puuliikide niinest või taimekiududest keerutatud nööre, mis olid hiljemalt hilispaleoliitikumis kasutusel koos nahkrihmade, kõõlusnööride ja muu taolisega (näiteks Lauscaux koopaleiud Prantsusmaalt). Põhjapoolse Euroopa vanimateks tekstiilileidudeks võib lugeda mitmeid mesoliitilisi võrgujäänuseid, nagu näiteks Soomest Antrea Korpilahtist, mis on dateeritud 8. aastatuhande lõppu. Umbes samaaegsed võrgujäänused koos männikoorest ujukitega leiti Narva lähedalt Siivertsist. Mõlemad nimetatud võrgujäänused on valmistatud pajuniinest keerutatud nöörist. Lisaks neile on niinvõrkude jäänuseid leitud Laadoga järve äärest, (Oleni ostrov), Lätist Sârnate kiviaja asulast ja mujalt. Kõik need on dateeritavad umbes 4. aastatuhandesse e.Kr.

Lõnga valmistamine ilma töövahenditeta

Lõnga saab algeliselt valmistada ka ilma vahenditeta. Näiteks villa heide piki reit keerutamine on lõnga valmistamise moodus, mida on kasutanud paljud loodusrahvad maailma eri paikades. See meetod annab koheva lõnga, mis on lauge keeruga või üldse ilma keeruta. Sellist lõnga pole võimalik kasutada lõimelõngana, kuid teatud juhtudel sobib see väga hästi koelõngaks ja sel põhjusel on need meetodid püsinud kasutusel veel hilise ajani. Sarnase lõngavalmistamise kohta on säilinud mitmeid etnograafilisi teateid. Nii näiteks on Sireliuse andmeil Soomes valmistatud lina- või kanepinööri keerutades vastu paljast reit. Eestis sellise lõngavalmistamise kohta lähemad teated puuduvad, siiski tunti veel 19. saj lõpus jämeda keerme valmistamist takkudest või linadest neid pihkude vahel hõõrudes. Sellisel lõnga valmistamise protsessil on kaks puudust: esiteks on see väga aeglane ja teiseks on väga keeruline hoida juba valmis lõnga nii, et keerd säiliks ning lõng segamini ei läheks.

Nöörikonks 

Kõige algelisem vahend lõnga valmistamise juures on puidust kepike või konks, mille abil kiud lõngaks kedrati. Arheoloogilises leiumaterjalis seda eristada pole võimalik. Nöörikonksu tegemiseks on vaja vaid harulist oksa. Nöörikonks on levinud paljudes maailma piirkondades ja on arvatavalt leiutatud spontaanselt. 19. saj. lõpust on säilinud kirjeldusi Taanist, kuidas tollaste mustlasnaiste juures oli tavaline kasutada lõnga ketramiseks kanarbikust nöörikonksu. See oli levinud Jüütimaal karjaste hulgas, kes mõnel pool pidid karjas olles lammaste seljast langenud või põõsaste otsa jäänud villa kokku koguma ja selle kanarbikust tehtud nöörikonksuga lõngaks ketrama. Lätist on säilinud kirjeldus, kus naine hoiab koonalt kaenlas või vöö vahel, vasaku käega tõmbab heiet ja paremaga keerutab konksu.

Põhja- Norras on nöörikonksuga ketramist tuntud veel 20. saj II poolel. Sealne konks on valmistatud kooritud oksast, millel on küljes pikem looduslik oksaharu. Konksu ühe käega keerutades ja sinna teise käega valmis lõnga peale kerides on tulemuseks ebaühtlane, jäme ja lauge keeruga lõng. Kohalikud kasutasid seda koelõngana jämedatele paadi- või saanitekkidele.

Eestis on sarnast konksu tarvitatud peenema linase nööri keerutamiseks. ERMis säilitatavate konksude varre pikkus on u. 30- 40 cm, loomulikult kasvanud konksu pikkus 9- 17 cm. ERM-i kogudes säilivad nöörikonksud on põhiliselt pärit saartelt. Piisavalt põhjalikku kirjeldust konksuga ketramise kohta Eestist ei õnnestunud leida. Tõenäoline on, et seda on hoitud ketramise ajal käes, sest konksu kuju ei võimalda seda panna ühtlaselt keerlema. 

Eesti muinastekstiilides kasutatud lõnga vaadates tuleb tunnistada, et see on valmistatud töövahenditega, mis võimaldab teha kvaliteetsemat lõnga kui nöörikonks. See ei tähenda siiski, et nöörikonksu poleks kasutatud teistsuguseks otstarbeks kasutatud lõngade tegemiseks.

Kedervars

Teiseks vanemaks ketrusvahendiks on kedervars. See koosneb enamasti puupulgast, mille ülemises otsas on lõnga kinnitamiseks väike konks või lihtsalt sakk ja raskusest, milleks on tavaliselt kas savist, kivist, metallist või luust keder. Selle vahendi levikuala ajas ja ruumis on väga lai. Kedervarrega saab teha tänu raskusele palju ilusamat, ühtlasemat ja tugevamat lõnga kui konksuga.

Kedervarsi on mitut tüüpi. Kõige lihtsam neist koosneb ilma kedrata varrest. On tuntud ka selliseid kedervarsi, kus kedraks kasutatakse mingit looduslikku materjali, näiteks metsõuna, kartulit vm. Võib arvata, et nii konksuga ketramine kui ilma leiumaterjalist eraldatava kedrata kedervarrega ketramine on sama vana või vanem kui vanimad kedraleiud. 

Kedrad

Arheoloogilises leiumaterjalis on kedervarrest tavaliselt säilinud vaid keder. Vanimate leidude puhul on ketru raske muust leiumaterjalist eraldada. Arvatavasti pärinevd vanimad põletamata savist kedrad Türgist ja need on dateeritud neoliitikumi. Vanim Taani keder dateeriti hilisesse pronksiaega. Skandinaavias on värtnakedrad tavalisteks panusteks viikingi- ja hilise rauaaja naistematustest. 

Kedrad on arvukas leiuliik ka Eesti arheoloogias. Vanimad Eesti värtnakedrad on leitud Tamula asulakohast ja dateeritud nooremasse kiviaega (3. –2. aastatuhat e.Kr). Eestis on värtnaketri valmistatud kõige erinevamatest materjalidest. Nende hulgas on luust, savist, puust, merevaigust ning mõningal määral ka pliist ketru. Kuju järgi saab värtnakedrad jagada kuhikukujulisteks, kaksikkoonilisteks ja kettakujulisteks (lapikuteks). Erinevast materjalist ketradele on ka iseloomulik kuju. Nii on luust kedrad enamasti kuhikukujulised, savist kaksikkoonilised ning kivist kettakujulised. Kaksikkoonilised kivi ja savikedrad on enam esindatud keskaegsete linnade materjalis, kus need olid 13.-14. saj domineerivad. 

Kõikidel ketradel on tsentraalne auk varre jaoks. Ketramise juures on oluline, et raskus oleks jaotatud võrdselt. Vastasel juhul hakkab kedervars keereldes laperdama. Eesti etnograafiliste puust ketrade kuju on kas lame, kooniline või koonuse külge pisut õnardatud või seenetaoline, läbimõõduga 8-18 cm. Kedra ääred on enamasti tihedaid sisselõikeid täis, mis ketramise ajal hoiavad lõnga ühes asendis ega lase sellel kedra pealt libiseda. Etnograafilised kivist kedrad on puust ketradest väiksemad, läbimõõduga 4,5- 6 cm ja paksusega u. 1,5 cm

Muinasaegsed kedrad on kergemad ja väiksemad kui etnograafilised. Selle põhjuseks võib olla see, et kedervarte kasutamise otstarve on aja jooksul muutunud. Varem kedrati nendega rohkem villast lõnga ja selle tarvis oli vaja ka kergemat ketra. Hiljem voki kasutusele tulekuga kedrati sellel põhiline osa villasest lõngast. Kedervarrega tehti sellist lõnga, mida vokiga teha polnud võimalik. Üldiselt on kedervarrega lõnga kedratud kotilõnga, põrandariide lõime, mõrra, pättide vmt. jämedamat lõnga vajavate esemete jaoks. Raskus on kedervarre juures oluline. G. Crawfoot märgib, kuidas Sudaani naistel edenes ketramine lihtsa, ilma raskuseta kedervarrega palju kiiremini siis, kui varrele oli kogunenud piisavalt lõnga, mis tegi varre keerlemise hoo suuremaks. 

Eestis arheoloogilises leiumaterjalis on kõige keerulisem eristada suuremaid ketrasid võrguraskustest. Kedra raskuse valik sõltub kedratava kiu materjalist, selle pikkusest, soovitavast lõnga keeru tihedusest ja jämedusest. Mida lühem on kedratav kiud, seda kergem peab olema keder. Vastasel juhul tõmbab kedervarre raskus kiud koonlast nii ruttu välja, et need ei jõua omavahel haakuda ja lõng katkeb.
Laugema ja peenema lõnga ketramiseks peab valima kergema kedra. Kedra raskuse valik oleneb kedratavast materjalist. Linase ketramiseks on vaja raskemat ketra kui villase puhul - olles sõltuv eelkõige kiu pikkusest. Villa ketramisel on tihedama keeruga ja tugevma lõnga ketramiseks vaja raskemat ketra, samal ajal kui sama jämeda laugema keeruga villase lõnga jaoks on vaja kergemat ketra. Ketramise juures peab jälgima ka ketramise jooksul suurenevat kedervarre raskust, tänu millele ei saa korraga liiga palju ühele kedervarrele lõnga kerida, sest varre raskuse suurenedes ei ole ühtlase lõnga tegemine võimalik. 
 
Kedra paremaks kinnitamiseks varre külge on kasutatud ketramata kiude, vaha või vaiku. Kedervartel, kus keder asub varre ülemises osas, püsib see paigal tänu varre keskosa paksenemisele. 

Kedra asukoht
 
Kedervart iseloomustavaks näitajaks on kedra asukoht varrel; kas üleval, all või mõnel harval juhul ka keskel. Kedra asukohast sõltub viis, kuidas selle varrega kedratakse. Egiptuse traditsiooni kohaselt oli keder enamasti varre ülemises otsas. Sajanditaguses Egiptuses kutsuti ketra koguni kedervarre peaks. Egiptusest on säilinud mitmeid tekstiilitöid kujutavaid jooniseid ja hauamaalinguid alates 2. a.t. e.Kr. Nende järgi on linase ketramiseks kasutatud varre ülemises otsas asuva kedraga kedervart. Põhja-Iraanist on leitud vasest kedervars, 6 tolli pikk (1 toll=2,54 cm), mis dateeriti 3. a.t. e.Kr keskpaika. Sellel kedervarrel oli kaks lahtist ketra ja spiraalne soon varre lühemas osas lõnga jaoks, mis tähendab, et sellel varrel asus keder ülemises osas. Sarnane soonega ja kedraga ülemise otsas kedervars on leitud Teheranist ja see on dateeritud 1. a.t. e.Kr. Kõik varasemad teated Mesopotaamiast ja Iraanist viitavad seal kedrale kedervarre ülemises osas.

Euroopa kesk- ja lõunaosa talupojad seevstu on vähemlt antiigist alates kasutanud varre alumises osas asuva kedraga kedervart. Sed tõendavad mitmed kreeka arhailisest ja klassikalisest kultuurist pärinevad kujutised.

Põhjamaades teada olevatel muuseumi- jaa eraomanduses olevatel eksemplaridel on raskus varre ülemises osas. Sarnaselt asub see ka ühel väga vähestest arheoloogilistest leidudest Osebergi matusest 9. sajandil, kus on vars säilinud. Keeruline on leida mingit loogikat tänapäeval levinud erinevate kedervarte jaotuse kohta.

Lisaks leidub veel üks teistest erinev tüüp kedervarsi, mis mõnes mõttes tehnoloogiliselt asub kedervarre ja nöörikonksu vahepeal. Nimelt navaho-indiaanlastel on kedervars eriti pika varrega ja raskus asub varre keskel. Varre ülemises  otsas konksu ei ole. Ketramise ajal ketraja istub. Varre alumine ots toetub kogu aeg maha ja ülemine ketraja reiele. Ketramise ajal keerutatakse kedervart peoga piki reit ilma, et seda lahti lastaks. Sellise ketramise tulemusena sündinud lõngal asetsevad kiud üksteise suhtes mitte väga paralleelselt ja seega pole saadud lõng eriti tugev ja ühtlane. 

Eesti etnograafilises materjalis leidub kaht erinevat tüüpi kedervarsi: kedraga ja kedrata. Arheoloogilises leiumaterjalis on säilinud ainult kedrad ilma varreta ja seega on raske öelda, millist tüüpi kedervart on siin kasutatud esiajaloolisel ajal. Etnograafilistel kedervarred on järgmise ehitusega: 1,5- 2 cm jämedusele 23-60 cm pikkusele kepile on ülemisse otsa, kuhu kinnitub ka keder, tehtud pulga südamikuni ulatuv sälk, millesse kinnitatakse ketramise ajal lõng. Mõnel juhul on selle asemel ülemisse otsas tehtud puidusse spiraalne soon. Sarnaseid sooni on kasutatud Põhja- Iraani ja Teherani vanematel kedervartel. Keder ise asub lahtiselt ülemisest otsast 6-15 cm allpool ja püsib seal tänu sellele, et vars pakseneb kedrast allpool. Eranditult kõigil Eesti etnograafilistel kedervartel on keder varre ülemises otsas. Kuna kedervarred ja kedrad on vahel erinevatest materjalidest, arvab Koern, et ketrasid võis varre peal vahetada – kui üks vars sai lõnga täis, võeti sealt keder ja pandi teise varre külge, millega ketramist jätkati. 

ERM-i kogudes leiduvatel kivist ketradele tehtud varred on ilmselt hilisema päritoluga ja seega ei anna nende kunagisest kasutusest õiget pilti. Eesti etnograafilises materjalis on säilinud ka ilma kedrata kedervarsi, mis põhiliselt on pärit Ida- Eestist – Kodaverest, Setust ja Lutsist. Kedrata kedervarte täpsemat levikut need määratleda ei lase, küll aga võib väita, et kedraga kedervarred on Eestis olnud igal juhul levinumad. Arheoloogilise leiumaterjali hulgas pole võimalik kedrata kedervarsi määrata, sest neil puuduvad eristatavad osad.

Kedervarrega ketramine

Varre otsas oleva sälgu külge kinnitatakse koonlast väljatõmmatud heide ots. Kedervars lükatakse keerlema ja samal ajal koonlast uusi kiude tõmmates lastakse neile keerd peale. Kedervarrele hoo andmise võte sõltub kedra asukohast. Kui keder asub varre alumises otsas, antakse varrele hoogu pöidla ja nimetissõrme abil. Kui keder asub varre ülemises otsas, lükatakse kedervars käima seda lahtise parema käega piki reit lükates. Mõlemal juhul võib kedervarre ots keerlemise ajal kuhugi toetuda - kas maha või anumasse ehk siis võib kedervars vabalt kedratava lõnga otsas rippuda.
Kui kedervars põrandani ulatub, keritakse valmis lõng kedervarrele. Osa lõngast kinnitatakse jälle varre ülemisse otsa ja protsess algab otsast peale. Ketramist jätkatakse, kuni kedervars on täis. Siis keritakse lõng kas kerra või vihti hilisemaks kasutamiseks. Kedervarrega saab lõnga ka korrutada. Istudes tuleb korrutamiseks lükata kedervars käima seda piki reit enda poole rullides.

Teist kedervarre keerlemalükkamise meetodit, kus varrele lükatakse hoog sisse pöidla ja nimetissõrme vahel, peetakse omaseks kõigile soome-ugri rahvastele. Karjalas oli selline ketramisviis ainuvalitsev. Ka nendel Euroopa aladel, kus kasutatakse allosas oleva raskusega kedervart, lükatakse vars keerlema sel viisil. Samas ei tunta Eesti etnograafias sellist ketramisviisi.

Ka ketraja asend ketramise ajal võib olla erinev. Eestis tunti viimati ketramist pakul või ahjul istudes või seistes. Seistes kedrates lükati kedervars käima poolviltu tõstetud reit mööda. On ka teateid, mille kohaselt lükati kedervars käima istudes ja seejärel tõusti püsti, et saaks pikemat lõnga kedrata. Mõnel juhul astuti isegi pingi peale. Kui hoog rauges, istuti uuesti ja lükati kedervars keerlema.
See, kas kedervart lastakse ketramise ajal vabalt keerlema või toetatakse otsapidi maha või mingisse anumasse ehk hoitakse koguni käes, sõltub jällegi kedratvate kiudude pikkusest.
Kedervarre tüübi valikut on mõjutanud aga lõngade otstarve.

 

Ketramise suund

Koonlapuu

Vokk

Ratasvokk

Värtnaga vokk 
 

Teemaga sobib järgmine artikkel "Eesti Postimehes" 06.09.2005, reporter Martin Pau: 
 
Voki eelkäija kedervars lubab kultuuriakadeemia õppejõul lõngateo reisile kaasa võtta

Seda, kuidas käib lõnga ketramine vokiga, on näinud peaaegu kõik. Kui mitte vahetult oma silmaga, siis mõnest filmist või telelavastusest.

Tuhandeid aastaid vanemat kunsti – ketrust kedervarrega – on saanud aga silmata vaid muinasjutufilmidest.

1998. aastal soojendas Eestis unustusse vajunud oskuse üles Ave Matsin, kes oli toona kunstiakadeemia tekstiilitudeng ja on nüüd Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja. Matsin kutsuti esitlema kedervarrega ketramist Pärnu merepäevade viikingikülla.

«Ausalt öeldes sain selle kunsti enam-vähem käppa alles merepäevade lõpuks,» tunnistab Matsin. «Olin õppinud täiesti ise, paberi pealt kirjelduste järgi. Aga paber ei anna edasi väikesi nippe ehk töövõtteid, mida on ajast aega antud edasi inimeselt inimesele ja mis on tihti üldse mingi käsitöö tegemise võti.»

Kedervars koosneb enamasti puupulgast ja raskusest, milleks on tavaliselt kas savist, kivist, metallist või luust keder. Eesti etnograafilises materjalis leidub nii kedraga kui kedrata kedervarsi.

Ketramiseks kinnitatakse villa- või takukoonlast välja tõmmatud heide ots kedervarre ülemises otsas oleva konksu või sälgu külge. Kedervars lükatakse keerlema ja samal ajal koonlast uusi kiude tõmmates lastakse neile keerd peale. Valmis lõng keritakse kedervarrele.

Tänu arheoloogidele on teada, et kedervars oli kasutusel juba nooremal kiviajal ehk viiendal-neljandal aastatuhandel enne Kristust. Vanimad Eesti värtnakedrad on leitud Tamula asulakohast ja dateeritud kolmandasse-teise aastatuhandesse enne Kristust.

Voki eelkäijat, värtnat ringi vedavat ketrusratast, hakati Euroopas tarvitama 13. sajandil. 15. sajandil leiutati vokilüht, voki tähtsaim osa, mis võimaldab kerida lõnga värtna peal lühist erineva kiirusega pöörlevale poolile.

Eesti linnadesse ilmus vokk 16. sajandil, taludesse 18. sajandil. Kuid näiteks 1769. aastast on Saaremaalt teada, et talunaised pidid valdavalt ajama veel siiski läbi värtnaga.

Kahe ketrusviisi erinevus on põhimõtteliselt selles, et jalaga tallatav vokk jätab vabaks mõlemad käed ja nii saab anda heiet peale ühtlasemalt. Vokiratta ühtlasel pöörlemisel võib efekt olla topelt: mida ühtlasemalt pöörleb värten, seda ühtlasemalt keerdub heie lõngaks.

Ave Matsini kinnitusel on voki eelis ka kiirus: värten jääb tootlikkuselt oma kaks korda alla. Kedervarre eelis on aga kompaktsus. Põhimõtteliselt saab sellega lõnga keerutada ka bussis või lennukis, ehkki Matsin peab mugavamaks ketramist püstijalu.

«Üliõpilased, kellele olen ketramist õpetanud, saavad selle kedervarrega märksa kiiremini kätte kui vokiga,» räägib Matsin. «Voki juures on tähtis koordinatsioon, sest mängus on nii käed kui jalg. Kedervarrega ketramisel läheb tarvis vaid käsi.»

Viimased kirjalikud viited värtnaketrusele on Setu- ja Saaremaalt, viimaselt 20. sajandi algusaastaist. Kuid see polnud enam lõnga, vaid takunööri keerutamine. Vokk lihtsalt ei võimaldanud nii jämedat kedrust teha.

Komid näiteks ketravad külades tänini kedervartega. Ave Matsin leiab, et Eestigi näputöö armastajaile, kes tahaksid väiksema koguse lõnga ise teha, kuid kel vokki pole, võib kedervart soojalt soovitada.

«Ise ketran rohkem näitamiseks,» tunnistab Matsin. «Kindalõnga olen kedranud ikka vokil. Oskus kedervart kasutada tähendab aga mulle, et tunnen kangakudumise protsessi algusest lõpuni. Tean kõiki tegureid, mis tulemit mõjutada võivad. See annab teatud tervikutaju, mis aitab ükskõik millises muus eluvaldkonnas.»

Matsin loeb oluliseks ka teadmist, et kõige tegemiseks pole alati tarvis masinaid.

 
© 2013 Lambawärk