Main Menu
Avaleht
Uudistepäevik
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Kihnukad meedias
Pildigalerii
Kontakt
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Lambapidamisest ajaloos ja tänapäeval Trüki

Kihnu maalamba jäär Samurai sügisel 2009 Lambapidamisest loe allpool. Karjakasvatuse ajaloost Eestis leiab huvitavat materjali raamatust "Eesti aastal 1200", koostaja ja toimetaja Marika Mägi, kirjastus Argo, Tallinn 2003:

Karjakasvatuse algus Eestis ulatub tagasi kiviaja lõppu, kui koos venekirveskultuuri hõimudega saabusid siia ka esimesed kodustatud kariloomad - kindlasti veised ja lambad, võibolla ka kitsed. Samast ajajärgust pärinevad ka esimesed teated seakasvatuse kohta. Millal saabus Eesti aladele hobune, pole täpselt teada, kuid tõenäoliselt toimus see umbes pronksiaja alguses. Küttimise osatähtsus ei vähenenud siiski mitte alles muinasaja lõpul, vaid juba pronksiajal, kui toimus üleminek karjakasvatusele. Pildil paremal meie puhtavereline Kihnu maalamba jäär Samurai.
Muinasaja lõpu karjakasvatuse kohta on kirjalikke andmeid väga vähe. Varaseimaks võiks pidada araabia geograafi al Idrisi poolt 1154. aastal kirja pandud ridu: "Astlanda linnade hulka kuulub ka Koluvan. See on väike linn, suure linnuse taoline. Selle elanikud on maaharijad ja nende sissetulek on napp, kuid neil on palju karja..." Ka Henriku Liivimaa kroonika põhjal on teada, et sõjasaagina viidi siit kaasa hulgaliselt hobuseid ja kariloomi. Eriti rikkalik saak võeti Soontaganalt, kust olevat saadud neli tuhat härga ja lehma, peale selle veel hobuseid ja muid kariloomi. 1224. aastal Lohu linnuse vallutamise järel võtsid sakslased "... kõik hobused ja härjad ja karja ja vara ja raha ja riided ja kõik, mis linnuses oli, ... endale, jagades võrdselt liivlaste ja lätlastega." Ka retkedelt Lõuna-Eestisse on Henriku andmetel saadud sageli saagiks hobuseid ja teisi loomi.

 Lammas annab villa, villast saab ka tänapäeval kedrata lõnga ja lõngast saab kududa kehakatteid. Pildil Alfa koos minuga. Nov. 2009. Kuigi Soontaganalt saadud loomade hulk tundub kahtlaselt suur, osutab kariloomade eraldi mainimine sõjasaagi hulgas, et Eesti aladel oli loomakasvatus küllaltki heal järjel. Täpsemat informatsiooni muinasaja karjakasvatuse kohta saab luumaterjali läbitöötamisega. Kuigi meie muinaslinnustelt on arheoloogiliste kaevamiste käigus kogunenud arvestatav hulk loomaluid, ei ole neist enamiku seni veel põhjalikult läbi töötatud. Veelgi vähem on tegeletud tolle aja asulate luuainesega, mis võiks muistset karjakasvatust veelgi paremini iseloomustada. Luude analüüs näitab, et karjakasvatus sai väga kiiresti valdavaks ning tõrjus peaaegu täielikult küttimise välja. Juba pronksiaegse Asva ja Ridala lindlustatud asulas moodustasid koduloomade luud ligikaudu 80% kõigist loomaluudest.
Pildil vasakul: Lammas on ka tänapäeval kasulik loom. Ta annab villa, villast saab kedrata lõnga, millest kududa talveks soojad kehakatted. Pildil mina Alfaga nov. 2009, seljas villane pontšo, käes Kihnu sõrmikud, kõik kootud oma lammaste villasest lõngast. 

Kasvatatavate liikide valiku määras ümberkaudne maastik. Eeslistab ju siga niiskemat pinnast, lambale sobivad paremini kuivad lagedad alad. Kits armastab lambaga võrreldes metsasemaid piirkondi. Vastavalt sellele erines muinasaja lõpu Eestis ka karja liigiline struktuur. Lääne-Eestis ja saartel soodustas karjakasvatuse arengut looduslike rohumaade rohkus, samuti mõnevõrra pehmem kliima. Lääne-Eestis ning tõenäoliselt ka Põhja- ja Kesk-Eestis oli muinasaja lõpul esikohal veisekasvatus. Saaremaal peeti arvukalt lambaid. Lõuna-Eestis oli veisekasvatuse osatähtsus väiksem, mistõttu seal püsis märgatavalt kauem alepõllundus. Samas näib, et Lõuna-Eestis kasvatati rohkem sigu ja lambaid.

Arvukalt kasvatati lambaid ja kitsi. Kuna enamik lammaste ja kitsede luid on väga sarnased, pole võimalik täpselt kindlaks teha, kui palju ühte või teist liiki peeti. 17. sajandi lõpust on säilinud kirjalikke teateid sellest, et Põhja-Eesti 127 riigimõisas moodustasid lambad mõisakarjade sõralistest 21% ja talukarjade omadest 26%, kitsede osatähtsus oli vastavalt 8% ja 7% ning sigu oli 12% ja 13%. Lambaid peeti suhteliselt rohkem Virumaa taludes (30% sõralistest), sigu Harjumaa taludes (31% sõralistest). Arheoloogilise materjali alusel tundub, et ka muinasaja lõpul ja keskajal oli suurem tähtsus lambakasvatusel.

Kihnu maalamba sarvedega utt, Kihnu saarel kutsutakse neid saarikuteks. Meie muinas- ja keskaegsed lambad olid keskmiselt 60-sentimeetrise turjakõrgusega. Emasloomad olid enamikus nudipäised, kuid esines ka sarvedega isendeid, jääradel olid küllaltki suured ja tugevad sarved.Venemaa luuaineses on sarvedega uttede koljufragmentide osatähtsus väiksem kui meil, suuremal hulgal on neid leitud aga Rootsi idarannikult. Seevastu Rootsi lääneranniku materjalis on sarvedega emasloomi märgatavalt rohkem kasvatatud. Selline levik lubab oletada, et vaadeldud perioodil Eestis kasvatatud lammaste populatsioonid olid tekkinud läänepoolsete nn karvaristumisel idapoolsete nn villalammastega, kelle emasloomad olid nudipäised. Pildil paremal: Meie sarviline Kihnu maalamba utt Kuljus. Kihnu saarel kutsutakse sarvedega uttesid "saarikuteks".

Tallinnast on leitud ka kaks neljasarvelise lamba koljut, neist üks on pärit 13.-14. sajandist, teise dateering on ebaselge. Rohkem Eestist selliseid koljusid teada ei ole, samuti puuduvad andmed niisuguste leidude esinemise kohta Läti ja Venemaa luuaineses. Neljasarveliste lammaste koljusid on saadud võrdlemisi arvukalt Rootsi kiviaja asulatest, kuid neid esineb ka sealsete keskaja linnade luumaterjalis. Arvestades tolleaegseid küllaltki tihedaid sidemeid Rootsiga, võib oletada neljasarveliste loomade sissetoomist Eestisse. Täielikult ei saa siiski välistada ka võimalust, et kohalikel lammastel oli tekkinud mutatsioon. 

Mis puutub kitsedesse, siis nudipäiste isendite koljusid meilt leitud ei ole. Isasloomadel olid suured ja tugevad sarved, emasloomade sarved olid märgatavalt väiksemad. Sokkude sarvjätkete kuju järgi võib arvata, et siingi on nii ida- kui ka läänepoolseid mõjusid. Lambaid peeti eelkõige villa saamiseks, kitsepidamise põhieesmärk oli kindlasti piim. Loomulikult olid mõlemad liigid olulisel kohal ka lihaloomadena. Võiks ju küsida, miks oli vaja piima pärast kitsi pidada, kui lehmad olid olemas. Kitsepidamise kasuks võis aga otsustada asjaolu, et kits lepib suhteliselt kehva söögiga.

Kihnu maalamba jäära sarviline trofee. Nagu juba eespool märgitud, olid kitsede ja lammaste luud omavahel väga sarnased ja noorloomade puhul ei ole neid sageli üldse võimalik eristada. Seega tuleb ka nende tapavanuseid koos vaadelda. Enamiku muinas- ja keskaegse muististe materjali on nooremate kui kaheaastaste isendite luid alla 50%, mis näitab, et nende loomade pidamise esmane eesmärk ei olnud liha hankimine. Ainsa erandina võib ära märkida Tartu kesklinna arheozooloogilise materjali, kus 80% isenditest oli vanuses alla kahe aasta. Ka Tallinnas Toompea materjalis oli nooremate loomade osatähtsus üsna suur. Neis paikades elas rikkam rahvas, kes ilmselt sai lubada endale paremate maitseomadustega nooremate loomade liha söömist.
Pildil vasakul: Sarvedega Kihnu maalamba jäära trofee.


Kokkuvõte. II aastatuhande esimesel poolel kasvatatud koduloomad olid üsna väikesed ning suhteliselt kerge kehaehitusega. Põhjus peitub peamiselt pidamistingimustes. Koduloomi peeti suhteliselt vabalt: kuni ilm vähegi võimaldas, otsisid nad ise toitu. Talvel peeti neid meie oludes ilmselt siiski lautades. Tolle aja laudad olid arvatavasti üsna kerged ehitised, mis kaitsesid põhiliselt tuule ja sademete eest. Keskaegsest Pärnust on leitud ka lauda jäänused, mille palkide vahele on soojustamiseks isegi sammalt topitud. Talvel oli koduloomade toidulaud tõenäoliselt küllaltki kasin. Kuna ka suvel ei pruukinud toitumisvõimalused kõige paremad olla, puudusid tingimused raskema kehaehitusega lihatõugude väljakujunemiseks. Tõuaretus sai võimalikuks alles pärast pidamistingimuste tunduvat paranemist Põhja-Euroopas alates 17.-18. sajandist. Kuni selle ajani võib rääkida niinimetatud geograafilistest tõugudest, mis allusid tugevasti looduslikule valikule. Ka Eestis leiti esimesi tõuparanduse katseid 17. sajandil.
Allikas:Raamat  "Eesti aastal 1200", koostaja ja toimetaja Marika Mägi, kirjastus Argo, Tallinn 2003

                                ~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

seinamaaling Tensta kirikus Upplandi maakonnas Rootsis, aastast 1437 Kuidas võisid välja näha viikingite aegsed lambad? Skandinaavia viikingid hindasid oma lammaste villa, liha ja piima. Villa ei pügatud nagu tänapäeval vaid nopiti kas lamba seljast või korjati kokku peale villa loomulikku mahalangemist. Lihast kasutati nii lamba- kui talleliha. Lambad olid tihti nelja- ja kuuesarvelised. Tänapäevane Gotlandi saare Guterfari lammas esindab kõige vanemat tüüpi lammast Skandinaavias. Arheoloogilised leiud tõestavad, et Gutefar on kiviajal Põhja-Euroopasse ja Skandinaaviasse toodud lammastega lähedalt suguluses ning identsed nii raua- kui viikingite ajal Rootsist leituga. Nii mõndagi huvitavat viikingite aja loomadest, tavadest ja igapäevasest elu-olust leiab siit lehelt. Lisalugemist saab huvi korral ka siit .
Pilt parema l on veidi hilisemast ajast: seinamaaling Tensta kirikus Upplandi maakonnas Rootsis, aastast 1437. Foto on raamatust Ingers, E. Bonden i svensk historia, I. Stockholm, 1943, lk. 189. Loomadest on kujutatud lehma, lambaid ja siga. Lambad on valged. Eesti lambad on ilmselt otseselt Gotlandist ostetud, päris esimesed suured karjad, sest gotlandi dialektis on lammas "lamm", siit ka eesti keelde "lammas". Rootsi kirja- ja argikeeles on lammas küll "far" (a on väikese o-ga üleval), kuid näiteks "lambapraad" on ikkagi "lammstek". Pildi koos seletava kirjaga saatis K. Kroon.

                             ~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Kihnu maalamba jäärad Oxfor ja Tukk Tukson II sept. 2011 Maalambad on aastatuhandeid siinses kliimas ja kohalikes oludes kohanenud, väikesekasvulised, sitked ja tugevad. Nad on alguse saanud tänu looduslikule valikule, mitte inimese liigsele sekkumisele ja aretustööle. Kihnu maalammas ei vaja üleliia "poputamist". See muidugi ei tähenda, et teda võiks lihtsalt saatuse hoolde jätta, ta on põllumajandusloom ning vajab ka vastavat hoolt. Kindlasti peab hoidma parasiidid kontrolli all (profülaktiline ravi) ning nagu kõigi loomade puhul, toit peab sisaldama vajalikke mineraale ja vitamiine jpm., et kari oleks terve ja järglased tugevad. Kihnu maalamba pidamisel ei panda rõhku villa, naha või liha kvaliteedi parandamisele, Kihnu maalammast ei aretata mingis kindlas suunas vaid säilitatakse tema erinevad põlistõule omased väärtused, mille on loodus ise aegade jooksul välja selekteerinud. Maalamba jääradega parandatakse ka tõuloomade karju, andes neile edasi sitkeid omadusi. Oluline on valida oma karjale tugev ja terve jäär ja kui tegtemist kihnu maalammaste säilituskarjagaga, siis kindlasti enne uurida lamba sugupuud, et ei tekiks suguluspaaritust. 
Pildil vasakul noor Kihnu maalamba jäär Oxford, tagant vaatab paariaastane Tukk Tukson.             

2.1. Kihnu maalamba jäär Tukk Tukson 18. dets. 2010Kuidas aga 90 aastat tagasi eestlastele lambapidamist õpetati, on päris põnev lugeda. Alljärgnevad pildid lambatõugudest on tänapäevased aga tekst on pärit ühest vanast soome keelest eesti keelde tõlgitud õpperaamatust, mis lisaks nostalgiliselt kohmakale kirjakeelele pakub huvitavat võrdlusmaterjali tänapäevastele õpetustele ning on huvipakkuv just ajaloolisest aspektist lähtuvalt (ilmunud enne siinsete tõulammaste aretuse algust), pealegi leiab sealt palju praktilist ja kasulikku: Maija Wohlonen "Lammas. Tema pidamine, toitmine ja tõuparandus". Eestistanud Otilie Kallit. Kirjastus-ühisus "Agronoom" Tallinnas 1922. Soome Põllumajanduse Walitsuse poolt wõistluskirjanduses auhinnaga kroonitud. Raamat on antud Maanoorte organisatsioonide lugemislauale Põllutöökojalt:

Sissejuhatus.
  Ürgne haruldus - Argali lammas  Lambapidamist tunti juba wanal ajal ja see on mitmel rahwal olnud pea-sissetulekuallikaks. Egüptuses oli lammas koduloomana ammu enne Waarao aega (800 a. e. Kr.). Babiloonlased ja assüürlased, reliefide järele otsustades, kaswatasid raswasaba-lambaid. Piiblist teame, et Aabel lambaid hoidis ja et kuningad, patriarkid ning muud rikkad inimesed suuri lambakarju omandasid. Samuti leiame neid endisest ajast kõigil Idamaa rahwastel. Greekas ja Roomas oli lambakasvatus ja selle parandus wõrdlemisi kõrgele tõusnud, kuna määratu suured lambakarjad nende omanikkude rikkust tunnistasid. Lambaid ei peetud mitte ainult willa saamiseks, kuigi see küll wäga tähtis saadus oli, waid mitmed rahvad kaswatasid neid palju ohvriloomadeks. Lammas oli tähtis wahetusaine rahwuswahelises kauplemises, mida ka see tõendab, et mõne wanaaegse raha peal lamba kuju leidub. Lühidalt, lammas esines tähtsana koduloomana juba kaunis wara kõigil mail.
Pildil paremal: Meie karja puhastverd Kihnu maalamba jäär Tukk Tukson II. Pildil on ta kahe aastane. 
Pildil vasakull: Ürgne haruldus - Argali lammas (Ovis argali), foto: unesco.org 
   Soomeski on lambaid peetud juba eelajaloolisest ajast saadik. Iseäralis õitseaega lambakasvatuses seal ei olnud. Neid peeti peaasjalikult willa pärast oma tarwiduseks, nagu waremalt muil mailgi. Rootsi walitsuse ajal püüti lambaid parandada Saksamaa tõugudega. 1800 a. ümber toodi Rootsist ja otse Hispaaniast merinolambaid mõnele poole Lõuna-Soome ja Lõuna-Põhjamaale. Sihiks oli nimelt peenewillaliste merinolammaste abil Soome maatõugu lammaste willa parandada. Üldse oli 19. aastasaja algul nii walitsuse kui ka üksikute ettewõtjate huwi märgata lambakaswatuse wastu. Walitsusele tehti muu seas kord niisugune ettepanek, et maakondades tuleksid häwitada kõik Soome ja Saksa tõugu oinad ning asemele muretseda puhaswerelised merino-oinad.
  
1850. aastast peale toodi mitmesse Soome maakonda Inglismaalt mitu tõugu lambaid, nagu essex-, oxforddown-, southdown j.m., kes aga siiski mitte suurt poolehoidu ei leidnud. Aastakümnest aastakümnesse minnes, wähenes huvi sellel alal ja wiimati jäädi selle wastu wäga ükskõikseks. Selleks olid ka mõnesugused põhjused, nimelt mitmed pöörded willaturul, kus ketrus- ja kudumistööstus uute ülesleiduste abil wähem ärarippuw oli willa laadist ja nõnda kaotasid peenwillalised lambad oma endise tähtsuse. Ühtlasi esines Austraalia samal ajal willaturul oma willa rohkuse ja odawusega, nii et Euroopa seal wõistelda ei jõudnud. Sest saadik jäi lambakaswatus endises sihis soiku, ning selle asemel hakati rohkem nende lihasaagi peale rõhku panema.

   Tagurpidi minek lambakaswatuses tekkis ka weel muil põhjusil. Tähtsa tegurina olid mõnes kohas karjamaa Mufloni lammas - euroopa põlistõug tingimused. Maade krunti ajamisega kadusid endised suured ühissöödamaad. Aedadega piiratud karjamail ei tahtnud lammas, kui elawaloomuline loom, sugugi paigal püsida, ning sagedasti tegi ta omanikule mõndagi kahju ja sünnitas tuska. Selle lisaks tõid metsawalitsjad ühte kui teist halba ette, mis lammas noorele metsale tegewat. Peale selle tõmbas kiirelt edenew lüpsikarja pidamine sedawõrd põllumehe tähelepanu oma peale, et seda enam lambakaswatuseks ei jatkunud. Siiamaale walmistati tarwisminewad riided ja muud ihukatted kõik kodus, nüüd aga hakkas neid wabrikutest palju odawamini saama ja palju kasulikum oli siis ka willased kangad walmina poodidest osta, kuna ka karjakaswatus rohkem aega nõudis ja seda wõimalikult enam käsitöö peale kulutada ei olnud.
Pildil paremal: Mufloni lammas (Ovis musimon), foto meyers-naturfoto.de

Arwamine, et lambapidamine küllalt tasuw ei ole, sai ikka ja ikka üldisemaks. Nii eraisikud kui ka walitsus ei teinud sest saadik kõige wähematki lambakaswatuse edendamiseks. Wanameelsed põllupidajad kaswatasid siiski weel lambaid, neid pidades ja toites isa-isadelt päritud wiisi järele, kuna aga uuema aja waadetega põllupidajad neist päris loobusid. Selle järelduseks oli lammaste arwu wähenemine Soomes, nagu juuresolew tabel näitab: 
Aasta                    Lammaste arw                      1000 elaniku kohta
1865                     909 678                               494
1875                  1 210 914                               529
1885                     978 149                               443
1895                  1 267 384                               423
1905                     937 565                               324
1910                     787 561                               253 

 Aasia Metsik arulammas (Ovis arkal) 1916. aastal oli 100 hektari põllumaa kohta Soomes keskmiselt 40,3 lammast. Kui jaotada haritud maapinna suuruse järele, siis näeme, et wäikepõllupidajad kaswatasid suuremal arwul lambaid, kui suurpõllupidajad. Peaaegu 1/3 osa kogu lammaste hulgast on wähema kui 5 ha. haritud maapinna suurusega põllupidajate omand.
  Ühes lammaste arwu wähenemisega suurenes willa sissewedu. Näljaaastail (1867-1868) wiidi maalt mitukümmend tuhat kilogrammi willasaadusi wälja, nagu: willast kangast, sukke, kindaid ja muud, mis siis üle oma tarwiduse olid. Siiski tungis wäljamaa will wähehaawal sisse, oma maa lammaste arwu wähenemisega.
Pildil vasakul: Metsik arulammas (Ovis arkal)
 
Eestis oli Põllutööministeeriumi Statistika osakonna poolt kogutud andmete järgi lambaid:
                                                        1919. aastal                               1920. aastal 
   Harju maakonnas                           44 878                                        56 399
   Wiru maakonnas                            47 159                                        57 320
   Järwa maakonnas                          26 402                                        34 142
   Lääne maakonnas                         57 812                                        57 150
   Pärnu maakonnas                         42 551                                        58 835
   Wiljandi maakonnas                      45 200                                        63 891
   Tartu maakonnas                          71 075                                       93 820
   Wõru maakonnas                          45 461                                       58 582
   Saare maakonnas                         39 362                                       49 902
                                   Kokku         419 900                                     530 291
kelledest mõisades 1919. aastal       65 075 ja                1920. a.      14 231
   Üleüldiselt oli Eestis keskmiselt lambaid:
                                                       1919. aastal                              1920. aastal
1000 elaniku kohta umbes                419                               umbes  530
100 tiinu põllumaa peale                     47,7                                          60,4
100 tiinu põllumajandusliselt
       kasutatud maa peale                   16,9                                          21,3
100 tiinu kogu maa peale                   10,9                                          13,8
   Et tiin (dessatiin) hektarist suurem (1 hektar = 0,91 tiinu), siis oleks hektari peale arwatult need arwud ligi üks kümnendik suuremad.

   Ilmasõda tõi kaubandulisel alal wäga palju muutusi. Nii kui kõiges muuski, mõjus sõda mõne kuuga willaturul nii, et willa hind määratu kõrgele kerkis. Endise poeriide asemel tuli seda nüüd jälle kodus walmistama hakata, mis ka rohkem tähelepanu lambakaswatuse peale tõmbas. Siiamaale ei usutud lambapidamise tasuwuse sisse, kuid waewalt on keegi lambaid järjekindlalt ja korraliku toitmiswiisi juures püüdnud kaswatada. M e i e   w õ i m e s i i s k i   j u l g e d   o l l a,   e t   s i h i k i n d e l   l a m b- a p i d a m i n e   t a s u w a k s   k õ r w a l h a r u k s  p õ l l u m a j a n d u s e l e   w õ i b   o l l a.  

I.LAMMAS JA TEMA TÕUD
Lamba algkuju ja taltsutamine. 
   Gutefari lammasLamba koduloomaks taltsutamine on juba eelajaloolisel ajal sündinud. Mõnedes mägestiku-mais leidub neid metsikutena veel praegugi. Iseäralik on muu seas see, et metsikud lambad palju julgemad ja arukamad on, kui kodulambad. Missugusest algtõust nüüdsed lambad wälja on tulnud, selle kohta on lahkuminewaid arwamisi. Ühed peawad selleks Kesk-Aasia suurekaswulist, suuresarwelist argali-lammast (Ovis argali), teised aga Wahemere Korsika ja Sardiinia saartel asuwat mufloni-lammast (Orvis musimon). Üldiselt wõib siiski arwata, et metsikuid algtõuge ehk sugumoode on olnud kolm, kellest igal on oma sugukujud: Aasias - metsik arulammas (Ovis arkal), kelle järeltulijad on muude seas ka raswasaba- ja raswapera lambad. Aafrikas - metsik harjalammas (Ovis tragelaphus). Euroopas - mufloni-lammas (Ovis musimon).
Pilt paremal: Gutefari lammas. Foto Rolf Jonsson gotland.net 

   Norra maalambad Kõige wanem kodulammas Euroopas on olnud sarwiline, wäike, kitsesarnane soolammas, selle järele esines suurem ja paremawillaline bronksilammas.
   Lõuna-Euroopa lambaid parandati juba waremalt Aasiast ja hiljemini Aafrikast toodud tõugudega ja nii on Hispaanias ajajooksul wälja arenenud peenewillaline merinolammas. Päris muflonilambad, kui wähem nõudlikud, jäid rohkem põhja poole. Nendest on wälja kujunenud Saksa nõmme, - Skandinaawia, - Soome maatõugu - j.t. lambad. Need on wäikesed, lühikese sabaga, sarwelised ja wähemnõudlikud loomad. Kesk-Euroopa rohurikkail söödamail on arenenud kaunis suur, sarwita marksilammas, kelle esitajad on Hollandi, - Belgia, - Friesi - j.m. lambad. Pildil vasakul Norra maalambad.

Lamba hambad.
   Lammas kuulub kahesõraliste mäletsejate loomade hulka, kelle ligidane sugulane on kits. Nagu teistelgi mäletsejatel loomadel, on tal 32 hammast, nimelt 6 puremishammast igas lõua peeles ja 8 esimest alumisel lõual. Lamba wanadust tuntakse tema hammastest. Harilikult on tal sündides üks paar esimesi hambaid, kuna teised 4 nädala jooksul juure tulewad. Need n.n. piimahambad on kitsad. 1- 1,5 aasta wahel murrab ta ühe paari piimahambaid, asemele tulewad laiemad pärishambad. Teine paar murdub 1,5 - 2 a. wahel, kolmas paar u. 2,5 aastal ja neljas paar nii, et lammas 4 aastasena kõik piimahambad on murdnud. Ruttu kaswanud loomadel sünnib hammaste murdmine waremalt.

Lamba piim
                              Wett %   Kuiwollusid %  Raswa %  Munawalget %  Suhkrut %   Mineraalollusid %
Lambapiim              81,3        18,7                  6,8          6,4                      4,7              0,8
Lehmapiim              87,5        12,5                  3,5         3,8                      4,5              0,7
Kitsepiim                87,3        12,3                  3,9         3,6                      4,4              0,8                                   
  
   Islandi lambadLamba piim on kollakat wärwi, wähe isesuguse maitse ja lõhnaga. Piima olluste koosseis on näha juuresolewast tabelist, mille wõrdluseks lehma ja kitse piim juure on lisatud.
   Kõrgest raswamäärast hoolimata on lambapiima koorimine waewaline. Seda ei tarwitata ka mitte wõi walmistamiseks, sest wõi tuleb pehme ja ei seisa kaua alal, küll aga tehakse sellest mitmet sorti juustu, nagu roquefori juust Prantsusmaal. Pildil paremal: Islandi lambad. Foto: dancingaspensfarm.com

LAMBATÕUD
   Aegade jooksul on erimais mitmeid lambatõuge, peetud ja parandatud, nende isesuguseid omadusi silmas pidades, ja wõib nüüd neid jagada  w i l l a  -   j a   l i h a l a m m a s t e k s. Waremalt pandi suurt rõhku willa headuse peale, ning peeti peaasjalikult peenwillalisi lambaid, mille poolest eriti tuntud merinotõug. Tema hiilgeaeg on nüüd küll juba möödas, kuid ei wõi temast ajaloolistel põhjustel tähelepanemata mööda minna.

Merinolammas
Meriino lammas   Wahemere mail õitses lambakaswatus juba wanal ajal. Iseäranis suurewäärtuseliseks peeti Roomas Hispaaniast pärit olewat willa oma peensuse poolest. Sest ajast saadik on Hispaania merinolammas läbi keskaja kuni meie päiwini oma willa peensuse poolest tuntud. Kuiw kliima ja sobiwad arukarjamaad teewad selle maa lambakaswatuseks wäga kohaseks. Selle tähtsust Hispaanias näitab muu seas see, et juba wanal ajal andis walitsus merinolammastele iseäralised karjamaa õigused, kus nad wabalt suurtes karjades wõisid igal pool hulkuda ja paremaid söödamaid otsida, ilma et põllupidajad neid keelda oleksid tohtinud oma põldudest läbi minna.
Pildil vasakul: Meriino lammas shutterstock.com
   Merinolammas on keskmise suurusega, kaalub 30-35 kg., tugewa kehaehitusega ja tihe will katab terwet keha. Will on nagu juba tähendatud, iseäraliselt pehme, peenike ja kähar. Nahk on peenike ja moodustab iseäranis kaelal wolte, mille läbi nahk suurem on. Niitmine sünnib üks kord aastas, kewade algul ja willa saab temast 1-1,5 kg.
   On loomulik, et merinolammas tähelepanu äratas, mida seegi tõendab, et teda on pea igasse maasse wiidud. Rootsi toodi teda juba 1727. aastal; järelikult warem kui muisse maisse. Inglismaa merikliimas see tõug ei edenenud. Kõige paremini on ta Kesk-Euroopa mais kordaläinud. Saksamaale toodud merinolammast tuntakse
e l e k t o r a l  nime all, ja see oli omal ajal wäga lugupeetud willalammas. Prantsusmaal kaswatati merinost tugew lihalammas r a m b o u i l l e t.
   Hiljemini wiidi merinolammast ka meritagustele maile, nagu Kapimaale, Austraaliasse, Ühis-Riikidesse, kus ta hästigi on korda läinud.
   Nagu juba sissejuhatuses tähendatud, mõjusid selleks mitmed asjaolud, et 19. aastasaja keskel hakati peenewillalistest lammastest suuremaid lihalambaid kaswatama, iseäranis tehti seda suurel määral Briti saartel. On tähelepandaw, et seal kogu maa lihakulutuse määrast 24% lambaliha on. Seal on lambakaswatusest alati lugu peetud, mitte nii palju willa, kui lihasaagi pärast. Olgu nimetatud, et sealgi ka lammaste arw pisut wähemaks on jäänud, kuid suhteliselt palju suurem teiste Euroopa maadega wõrreldes. 1909. aastal oli seal arwustiku järele ligi 32 miljonit lammast. Kodumaa ei jõua siiski turunõudmisi rahuldada ja lambaliha weetakse weel palju meritagustelt mailt sisse.
   Nagu öeldud, on Briti saartel kaswatatud mitu tõugu lambaid, kellest siin järgmised olgu nimetatud.

šoti mustapealine jäär ja uttMusta peaga nõmmelammas. 
   B l a c k f a c e d   e h k   m u s t a   p e a g a   n õ m m e l a m m a s t peetakse Shoti arumail, Põhja-Inglismaa nõmmedel ja soomail. Oma wastupidawuse ja wähenõudlikkuse poolest on ta seal wäga lugupeetud. Kanarpiku mailt otsib ta omale toitu ja on talwedki läbi karjamaal. Paranduse teel on temast saanud kiiresti kaswaw, maitseka lihaga lammas. Willapeide on paks, walge, iseäranis pikk ja kare. Ka Soome on seda tõugu wiidud, kuid seal mitte korda läinud.
Pildil paremal šoti mustapealine jäär ja utt. Foto: Beth Maxwell Boyle, wikipedia.com  

Chevioti jäärCheviot-lammas. 
   Niisama wastupidaw ja wähenõudlik, nagu eelminegi, on C h e v i o t - l a m m a s, kes on päritud Chevioti mägestikust. Pea on tal walge, lühikese willaga. Tihe, peenike willapeide katab kogu keha kuni põlwedeni. Willa annab ta umbes 3 kg. aastas. Lamba elusraskus 60 kg. ümber. Liha maitsew. Seda tõugu on kaswatatud ka Rootsis, Norras ja Gotlandis, kus ta head poolehoidu leidnud. 
Pildil vasakul Chevioti jäär, foto livestock-sales.co.uk

Southdown Southdown lammas.
   S o u t h d o w n - l a m b a  algkuju on wäike ja wäärtusetu maatõug, keda segamatult on parandatud. Pea on tal wäike, rind lai, selg sirge ja reied täielised (paksud). Üldse on kehaehitus õige meeldiw. Kaswab ruttu ja liha on hea maitsega. Kaalub elusalt umbes 60 kg. Peenike ja kähar will, mida umbes 2 kg. aastas saab. Southdown-lammast on tema kodumaal heade tagajärgedega tarwitatud teiste tõugude parandamiseks. Omal ajal oli ta wäga lugupeetud lammas. Ka Soome on seda tõugu wiidud, kuid seal ei ole ta oma omadusi alles hoidnud. Fotol paremal Southdown jäär fwi.co.uk 

Oxforddown utedOxforddown-lammas
   O x f o r d d o w n - l a m m a s on Inglismaa suurem lambatõug. See on alguses saadud maitsewalihaliste Hempshiredown-lammaste ristpaarituse teel suurte Cotswoldi oinastega (1833. a.) ja nende järeltulijaid isekeskis paaritamisega. Oxforddown-lammas on musta pea ja jalgadega, kiirestikaswaw ja sigiw. Liha maitsew. Kareda poolne will, mida temst aastas 3-6 kg. saab.
   Elusraskus lammastel 75-100 kg. ja nuumatult kaaluwad üksikud kuni 150 kg. Wõrdlemisi nõudlik tõug, edeneb ainult seal, kus hea karjamaa ja mitmekesine talitoit. Seda tõugu on ka Soome ja Eesti toodud. Fotol vasakul oxforddowni uted jennifermackenzie.co.uk   

Shropshire lammasShropshire-lammas
   Wiimasel ajal on see tõug tähelepanu äratanud niihästi Soomes kui ka Rootsis. Seegi on olnud alguses wäike, kuid hea willaline maatõugu lammas. Seda ristpaaritati eritõugudega mitmel korral ja on nüüd üle poole aastasaja peetud iseäraldi parandatud tõuna, kes kiirelt laiali lagunes. Ta on keskmise raskusega, lambadkaaluwad elusalt umbes 60 kg.
   Keha on tugewaks arenenud ja selle ehitus hea. Pea lüheldane, kaetud walge peenikese willaga, ninal on wähe musti karwu. Kõrwad wäikesed, mustad ja üleni peidetud willaga. Rind lai ja sügaw, selg sirge ja lai, tagumine kehaosa hästi arenenud ja jalad tugewad. Will katab tasaselt terwet keha kuni sõrgadeni, on walge, peenike ja pikk, ning saadakse seda aastas umbes 3 kg. Nimetatud tõug on wastupidaw ja lepib keskmises headuses karjamaadega. Selle ja kiire kaswu, ning willarohkuse pärast kaswatatakse Rootsis tähendatud tõugu rohkesti. Ka Soome on seda toodud, kus see wõrdlemisi hästi korda läinud. Fotol paremal shropshire lammas sheep101.info

Saksamaa lambad
   Saksamaal on waremalt lambakaswatusel olnud kaunis suur tähtsus, kuid viimasel ajal on see ka seal, nagu mujalgi, wähenenud. Näituseks oli 1912. aastal Preisimaal 4,1 miljoni lammast, 1913. aastal 3,8 miljoni. Samasugust wähenemist näeme arwudest mujalgi. Saksamaa lammastest on eespool elektoral-merino juba nimetatud. Nüüd on seal lugupeetud merinost kaswatatud  l i h a m e r i n o l a m m a s.  Ka suured Inglismaa lihalambad on seal wiimasel ajal laiali lagunenud. On hakatud mitmeid maatõugu lambaid parandama; nendest olgu nimetatud paar tähelepandawamat:

Heidschnucke - nõmmelammasNõmmelammas
Nõmmelammas (Heideschnucke), keda leidub nõmmemaa aladel Põhja- ja Loode-Saksamaal, on wäike, kaalub elusalt 20-38 kg., wisa kaswuga, wastupidaw ja wäga wähenõudlik. Wärwi poolest on ta hall, walge ehk must. Will on pikk, kare ja saadakse aastas 1-4 kg. Foto vasakul Nõmmelammas: wikipedia.com

Ida-Friesi piimalammas
   See tõug on kuulus oma piimaanni poolest. Teda leidub Põhjamere ranna marksi aladel, kus suured ja rohurikkad karjamaad. Nimetatud lammas on kiire kaswuga, nuumatult wõib ta kaaluda 100-140 kg. Pea on kaetud lühikese willaga, sarwedeta, keha pikk ja kitsawõitu, saba lühike. Will on pikk, läikiw, mida aastas 3-5 kg. saadakse.
   Iseäralik on tema piimaand. Poegimise järel lüpsab ta 5-6 kg. päewas, aastas 500-800 kg., mil põhjusel ta ka ärateenitud tähelepanu wääriliseks on saanud. Peab meelespidama, et Ida-Friesi lammas on häil karjamail ja rohke toiduga harjunud ja seepärast ei edene ta teistsugusis oludes. Arwatakse, et 3 piimalammast sama palju toitu kulutawad, kui üks lehm. Ka Soome on seda tõugu toodud, kuid saadused pole rahuloldawad olnud.

Rootsi lambakaswatus
   Selles oli samasugune tagurpidi minek kui Soomeski. 1850. aastal oli seal 1,5 miljoni lammast, nüüd umbes 1 miljon. Juba Kusta Waasa töötas lamba tõuparandamise heaks. Tähelepandaw on juba eelmainitud merinolammaste Rootsi toomine, neist pole seal nüüd waewalt jälgegi järele jäänud. Wiimasil aastail on harrastus lambakaswatuses suuresti tõusnud, mille edendamiseks suure hooga tööd tehakse. Lõuna-Rootsis on Oxforddown-lammas lugupeetud. Kesk-Rootsis on häid järeldusi annud Shropshire-lammas. Iseäranis on tähelepandaw Gotlandis leiduw wäike, wähenõudlik ja wastupidaw m a a t õ u g u l a m m a s. 

Lambad muudes Euroopa mais ja teistes maades.
   Tähelepandawalt on rõhku pandud lambakaswatuse peale Euroopa ida- ja lõunahommikupoolseis mais, kus lambad enamalt jaolt suured ja kareda willaga. Lõuna- ja Lõuna-Hommiku Wenemaa arumail peetakse wäga palju r a s w a s a b a l a m b a i d.  Need iseäralised lambad on päritud Aasiast. Raswasabalambal on pikapoolne, ülewalt laiem saba, kuhu hea toitmise juures wäga paljuraswa kogub, nii et saba raskus wõib olla 1/4 kogu keha kaalust. Seda raswa kogub lammas just musta päewade jaoks, sest halva toidu juures wäheneb rasw. R a s w a p e r a l a m b a l   on wäike saba, kus selle mõlemil pool lambapea suurused raswakerad on. Tal on peenike will ja kallihinnaline nahk kasukate jaoks. Huvitaw on näituseks must, wastupidaw karakul-lammas, kelle 3-5 päewaste tallede nahk wärwi ja willa peensuse poolest wäga nõutud on, mida Astrahani nime all müüakse.
   Ameerikas on kohti, nagu Mexico, Argentina ja Uruguia, kus lambapidamine tähtsaks sissetulekuharuks. Iseäranis suur on lambakaswatus Austraalias. 1788. aastal wiidi sinna esimesed lambad, nüüd arwatakse seal olewat üle 125 miljoni lamba. Mannermaal kaswatatakse merinolambaid willa saamiseks. Saartel, kus niiskem kliima ka rohurikkamad söödamaad, peetakse Inglismaa lihalambaid. Austraalias on tasuwale lambapidamisele wäga head looduslised eeltingimused. Seal wõib läbi aasta lambaid karjamaal pidada, mille tõttu töö- ja toitmiskulud wõrdlemisi wäikesed: willa ja liha wõib Euroopas wäga odawalt müüa, nii et teised turul wõistelda ei suuda. Kui suuri lambakarju seal peetakse, näeme sellest, et 60-80 000 lamba omanikud on alles keskmise suurusega karjade omanikud ja et on üksikuid, kellel 400 000-500 000 lammast.

Soome lambatõud.
   Sissejuhatuses on juba tähendatud, missuguseid katseid waremalt Soomes lammaste tõuparandamiseks on tehtud. Need on siiski olnud wõrdlemisi wäiksed, sest lambad on suuremas osas maas jäänud maatõugu lammasteks. Üldiselt oldi selles sihis tagurpidi minemas ja siiamaale ei ole suuremat tähelepanu pöördud maatõugu lamba ja tema parandamise peale. Puudused, mis Soome maatõugu lambal praegu on, tulewad siiamaalse pidamise, toitmise ja paaritamise arwesse panna. Tema omadused, will, kaswamine j. m. on wäga wähe tuntud, ainult paaril wiimasel aastal on näituste ja muu kaudu katsutud selgusele jõuda tema omadustest ja parandamistingimustest. 
Soome maatõugu lammas esineb Soomes maa eri-osades isesugusena, mis ärarippub kohalistest oludest, karjamaist ja teistest mõjudest.
   Ta on wäike, eluraskus 20-35 kg., wahest 40 kg., oinad kaaluwad umbes 50 kg. Ta on walget, halli ehk musta wärwi, koonu poolt kitsamaks minew, kõrwalt joon (profiil) nõgus, silmad suured ja wälja poole. Pea ja jalad willata. Sarwelisi oinaid leidub sagedasti, kuna lammastel harwa on sarwed. Kael pikawõitu ja õhuke. Piht tõusew ja selg küürus, rind kortsudeta ja tagumine kehaosa nõrgalt arenenud. Jalad omawad sageli halwa seisaku. Willa laad on wahelduw, palju leidub pika- ja peenwillalisi lambaid. Will on sageli salgaline (s. o. juurest on willakarwad tihedalt tasaselt üksteise kõrwal, aga pinna pool jagunewad kimpudeks). Lambaid niidetakse 3-5 korda aastas ja saadakse ainult 1,5-2,5 kg willa.
   Soome maatõugu lammas on sigiw, sageli toob ta 2-3 talle (isegi 4-5), hästi korda minew, terwe ja iseäranis ergu loomuga. Parandamata maatõugu lammas ei wasta nüüdseid nõudeid ja otstarbeid. Ta esineb nõrgana, ebatasasena ja wäheandjana. Ta on Soome oludes siiski harjunud ja kordaminew, ning paranduse ja parema pidamise teel wõib temast kasutoowa looma kaswatada. Tal on eeldusi areneda paranduse abil tulewiku lambatõuks Soomemaa suuremas osas.
   Nagu juba tähendatud, on Soome toodud mitmeid wäljamaa lambatõuge, ehk küll nende sissetoomine suhteliselt wäike olnud, wõrreldes sigade ja lehmade sissetoomisega. Paljuil neist ei ole ega saagi olema mõjuwat tähtsust tulewiku lambakaswatuses, sest neil ei ole kordamineku eeldusi. Kõige rohkem on Lõuna-Soomes õnnestanud wähe nõudja ja kordaminev shropshire-lammas ja wõimalik, et ta tulewikus Lõuna- ja Lääne-Soomes ja Lõuna-Põhjamaal laiali laguneb.

II WILL
Will ja selle omadused. 
   Et willa laad suureks teguriks on lamba nii sugu kui ka majanduslist wäärtust määrates, on wäga tarwilik selle omadusi tunda. Lamba ihu katawad kahesugused karwad: peitekarwad ja willakarwad. Esimesi leidub suuremalt osalt ainult peas ja jalgadel, kuna aga teised kasukana keha katawad. Peitekarwad on sirged ja kanged, willakarwad selle wastu käharad ja painduwad, mis osalt nende ehitusest oleneb. Peitekarwas wõib nimelt eraldada kolme korda: wälimine karwa kelm, keskmine tugew karwa koor ja seesmine karwa süda. Willa karwas puudub keskmine karwa koor. Karwad tõusewad kamaranahale peaaegu werinahani ulatuwatest trehterisarnastest õõnsustest, karwakotikestest, millede põhjas karw istub üleskerkiwa äsa otsas. Karw kaswab juurest.
   Karwakotikeses ja ihupinnal arenewad kamarnaha all olewad raswanäärmed, milledes walmistatud rasw hoiab ihu ja willa pehmena ja paenduwana. Willa raswa lahutatakse willast pesemise wõi uhtumise teel ja nii saadud halwalõhnalisest willaraswast walmistatakse lanoliini. Willa arwustades tuleb tähelepanna selle t i h e d u s t ,   p i k k u s t ,   p e e n s u s t ,   t u g e w u s t ,   p e h m u s t ,   p a e n d u w u s t , w ä r w i  j a   l ä i g e t. 
   Willa tihedus on isesgune eritõugudel. Peenwillalisel merinolambal on 1 m2 pinna alal 64-68 willakarwa, aga kuna kareda willalisel lambal sama pinna alal ainult 7,3 karva on. Keha eriosadel on tihedus lahkuminew; kõige tihedam on see labadel ja külgedel, kus will ongi kõige parem.
   Pikkus on wahelduw, olenew eritõugudest, isiklisist omadustest ja niitmisaegadest. Kähar will näitab lühedalt. Erilaadiliste kangaste jaoks soowitatakse isesuguse pikkusega willa.
   Willa peensust arwustatakse willakarwa läbilõike järele mikroskoobi abil, mida 1/1000 mm-ga mõõdetakse (awaldatakse). Peale selle selgitab see käharkaarelist willa ja selle kuju. Arwatakse, et heas, peenes 2,5 cm. pikkuses karwas on 24-32 kaart ja karedus alla 13. Selle lisaks tuleb tähelepanna käharkaarte ehk lainete moodu. Heas willas on kaared korralikud ja tasased. Tahetakse weel, et will oleks tugew, paenduw ja pehme. Willa aprus tuleb nõrgast toidust ja haigustest. Surnud lamba will on wähewäärtuseline. Aastate wiili hoitud will kaotab oma tugewuse ja paenduwuse. Wärwi poolest on will walge, hall (hallikaspruun), ehk must, mis siiski haruldane. Willa läike peale panewad wabrikud rõhku. Karedawillaliste lammaste willal on isesugune läige. 
   Willarasw ühendab willakarwad, kui need mitte wäga karedad ei ole, n n.  s a l k a d e k s.   Need ühinewad suuremateks ehk wähemateks k a a r t e k s,  mille wahed lamba willakasukat käega wajutades, selgesti näha. Mida tasasemalt ja ühtlasemalt karwad ühinenud salkadeks ja need kaaredeks, seda ühtlasem on willakasukas, mis takistab tolmu ja puru willa juurele pääsemast. Salkade kuju on muutuw. Heaks peene willa tundemärgiks peetakse, kui willakarwad salgas on ühepikkused, nii et terwe salk on juurest ladwani ühepikkune ja -paksune. Kui willakarwad on mitmesuguse pikkusega, siis kitseneb salga ots, jäädes juurest laiemaks. Kaarte kuju wõib ka mitmel wiisil wahelduw olla. Üldiselt soovitakse, et kaared oleksid üksteises kinni ja sel wiisil alles kataksid willa juurt - nõnda oleks kasukas kinnine.
   Willakasuka tasane ulatawus mõjub palju willa rohkuse peale. Eritõugudel on tähendatud ulatuwus tõu iseäraliseks tundemärgiks. Mõnel tõul ei ole peas ega jalgadel willa. Terawalt tuleb tähelepanna, et kõhu ja rinna all oleks sama palju willa kui turjal, sest need kohad on sageli wäga wähese willaga.
   Selle lisaks tuleb meelespidada, et will keha eriosadel on isesuguse wäärtusega. Kõige parem will saadakse külgedelt ja labadelt, kaelalt ja seljalt jne. Kõige halwem will on peas, jalgadel ja sabas.
   Hea will peab weel puhas olema. Kergesti takerdawad haganad, kõrred jm. lambakasuka salkade wahele ja wähendawad willa wäärtust. Igal wiisil tuleks hoida lambakasukat ebapuhtuse ja niiskuse eest.

Willa niitmine. 
   Willa niitmine on tähtis töö, mida õigel ajal ja wiisil tuleb teha. Wäljamail niidetakse ainult kord (peenwillalisi lambaid) ehk kaks aastas, sügisel ja kewadel. Meil on üldiseks wiisiks niita 3-4, isegi 5 korda aastas.
   Niitmisaega määrates tuleb tähele panna ilma seisukorda, et lambad selle järele ei külmetaks. Sellepärast peab sügisest niitmist waremalt ette wõtma, et willal oleks aega kaswada ja lambad hilja sügiseni karjamaal wõiksid käia. Niitmist ei peaks mitte toimetama lambaaedades, kus willasse hõlpsasti õlgi ja muud puru kogub, waid lammas tõstetagu parem puhtale põrandale ehk lauale. Jalad saotagu laia paelaga ühte. Niites tuleb hoolega selle eest hoida, et mitte looma ihhu ei lõigata, sest arm jääb willata. Niita tuleb tasaselt ja wirgalt. Üldiselt niidetakse meil lambaraudadega, kuid peaks siiski niitmismasina (kammikäärid) laiemalt tarwidusele wõtma. Suurtes lambakaswatustes tarwitatakse suuramaid niitmismasinaid, mille abil töö ruttu ja hästi edeneb.
   Willa sorteerimine toimetatagu ühes niitmisega.
   Mõnes kohas pestakse lambaid enne niitmist. Kui willad mõeldakse müüa wabrikuisse, ehk jätta sinna ümbertöötamiseks, siis ei peaks lambaid enne niitmist mitte pesema, sest wabrikud ei wõta raswata willa wastu. Käsitsi ketramise juures on asjalugu teine. Pesemine wõetagu mõni päew enne niitmist ette, et willal oleks aega kuiwada ja isegi raswaneda. Pesuwesi peaks olema umbes +18 kraadi ja pesemise juures tarwitatagu seepi.

III TÕUPARANDUS
Tõuparanduse tähtsus. 
   Kõige huwitawam, kuid selle juures ka kõige raskem on koduloomade kaswatuses tõuparandustöö. Tõuparandajal peab olema arwustus-, tähelepanu ja ettenägemiswõimet. Temal tuleb tunda tõuparanduswiisid ja selle töö järeldusisse mõjuwad abinõud. Ka tuleb tal olla teadlik oma püüdmiste sihis, omandades sitkust ja kannatlikkust. Tõuparandus on nimelt pikaajaline töö, kus järeldused ei tule niipea nähtawale, kui mõnes muus töös. Kogu aeg tuleb jälgida loomade arenemist ja saagiandi, pidades sihtjooned selged, tööd mitte poole peal katkestades.
   Tõuparanduse eesmärgiks on arendada loomad nõuetele wastawamaiks ehk lammastest kõneledes: arendada lambad niisugusteks, et nende keha kuju, arenemine, wastupidawus, rammusaks minemiswõime, willaand ja toidu kasutamiswõime wastawad meie nõuetele. Ja ses suhtes on meil palju tööd.
   Meil peab olema selge, missuguseid lambaid meie tahame. Siiamaale on meie lambad olnud wäikesed ja wisakaswulised; meie tahame aga neid ruttukaswawateks ja hõlpsasti rammusaks minejateks, ning nende liha maitsewaks ja marmorisarnaseks. Willasaak on tähtis tegur; meie tahame rohkesti head willa. Lamba kaswatuse tasuwust lisab weel see, kui emalammas on sigiw: kui ta toob korraga wähemalt 2 talle ja toidab neid hästi. Wastupidawus ja oludesse sündlikkus on ka tähtsad omadused, samuti kui hea toidu kasutamiswõime.

Paaritamiswiisid
   Kui loomad omaduste saagianni ja wäljanägemise poolest kõigiti ühesugused ja neid isekeskis paaritatakse, nimetatakse seda  p u h a s p a a r i t u s e k s,  mis põhjeneb wanemate ja wõimalikult esiwanemate pärinewates ühtlastes omadustes ja kus omadused on järeltulejatele pärandatawad. Puhaspaarituse kaudu katsutakse alles hoida omandatud ja arendatud omadusi. Kui eriomadustega loomi isekeskis paaritatakse, siis nimetatakse seda r i s t p a a r i t u s e k s,  mille läbi mõlemilt poolt wanematelt soowitud omadusi järeltulejates ühendada tahetakse.
   Ristpaaritust tarwitatakse mitmel eriwiisil eriotstarbeks. Kõige rohkem soowitud ja tarwitatud ristpaarituse wiis on nn. w ä l t a w   r i s t p a a r i t u s.  kus mitme järgnewa sugupõlwe juures tarwitatakse paaritades ühesuguste omadustega ja wäliselt ühtlaseid isaseid loomi. Niiwiisi muutuwad järeltulejad põlwpõlwelt ikka enam ja enam isaste loomade sarnasteks ja omandawad selle nn. tõiomadused. Seda paaritamiswiisi on meil kaunis palju tarwitatud karja paaritamises, kus segatõulist karja puhastwerd karjaks muudeti ja see õnnestunult eesmärgile wiinud. Samuti wõiks seda heade tagajärgedega tarwitada niisugustes kohtades, kus lambad on segatõulised. Wõrdlemisi wäheste kuludega, muretsedes mõne sugupõlwe ajal näituseks shropshire-oinas, jõutakse segatõust puhta shropshire-tõu omadusteni.
   Ristpaarituse sihiks wõib olla ka u u e   t õ u  moodustamine, milliseid näitusi sarnasest paaritamisest on lamba tõugude ajaloos.   
   Kõige enam tarwitatakse meil siiski s e g a p a a r i t u s t,  ristpaaritust ilma otstarbe ja sihita, mis alati on olnud ja ikka weel on kahjutoow paaritamiswiis.
   Puhaspaaritust tarwitades on wanemate omadused järeltulijates kindlasti pärandatavad, kui paaritamiseks tarwitatud loomad on üksteise sarnased. Kindlamini ja silmanähtawamalt sünnib pärandamine siis, kui paaritatakse isekeskis suguluses olevaid loomi, kes on teatud määral üksteise sarnased. S u g u l u s p a a r i t u s e s  võib eraldada: kitsam, kus loomad on lähedamalt sugulased ja laiem, kus sugulus on kaugem. Suguluspaarituse kaudu on niisugusedki omadusedki pärandatawad, mis tõugu halwendawad ja kus üksikud tähelepandawalt nõrgenewad, näituseks tulewad nähtawale keha ehituswead, sigimatus, haiguste wastuwõtlikkus j.m. Meil on rohkesti näitusi, kus suguluspaarituse kaudu lambad on jäänud wähemaks, kaotanud willaandi j.n.e. Teiselt poolt on jällegi lammaste tõuparanduse ajaloos näitusi, kus osawalt juhitud suguluspaaritus on annud kõige paremaid järeldusi.

Wäliste olude mõju tõuparanduse töös.
   Eelmise lisaks on tõuparandajal tähelepanna iseäralisi asjaolusid, mis suuresti mõjuwad päritud omaduste alalhoius ja arenemises. Waremail aegil oldi ses arwamises, et loomad hoiawad oma omadused püsiwaina igasugustes wälistes tingimustes. Asjalugu ei ole aga mitte nõnda. Wälistel olutingimustel on õige suur mõju loomade arenemises, kas otsekoheselt ehk kaudselt. Niisugused wälised, loomade omaduste alalhoius ja arenemises, mõjuwad olutingimused wõiwad olla: kliima, karkjamaa, toitmine, kaswatus, hoid, tarwitamine j.m. Siin mõned näitused: Inglismaa niiskes merikliimas arenenud lambatõud ei ole korda läinud Prantsusmaa kuiwadel kiltmail, kus soojawahe öös ja päewal on suur. Rohurikkail karjamail ja tugewa toiduga harjunud Friesi piimalammas häwib igal sarnasel karjamaal, kus maatõugu lammas hästi korda läheb. Harwa näiwad loomad uutes olutingimistes ilma mõnesuguse järelmõjuta harjuwat, mis seda raskem, mida suurem wahe endiste ja uute olutingimiste wahel. Muutunud oludes ei hoia loomad oma iseäralisi omadusi alles, waid kaotawad need, mille läbi "tõug halweneb". Loomulikult wõib osaw tõuparandaja küll selle wahe teha wähem tuntawaks.
   Täielistel põhjustel on ikka suuremat rõhku hakatud panema selle peale, et suguloomad oleksid olude kohased. Sellest tulebki, et maatõugu loomi on hakatud parandama niisugustes maiski, kus parandatud, wõõrsilt sissetoodud tõud on korda läinud, sest et neil kasulikka elamistingimisi on wõidud pakkuda. Maatõugu loomade iseäraline kasu on see, et nad harjumise tõttu wälja kannatawad ilma muutused, karjamaa- ja toitmisolud j.m. Iseäralik on maatõul weel see tuntaw füsioloogiline omadus, toidukasutamiswõime, wõime toitusid hästi tasuwalt eluülalpidamiseks ja saagi andmiseks ära tarwitada, kuna wõõrastel, parandatud tõugudel samasugustes oludes toitude tarwitamine wäheneb. 

Suguloomade walik
   Lambakaswatuses ei wõi oodata häid järeldusi, kui korralikka suguloomi tarwitada pole. Nende walimine on tähtis töö. Walitud suguloomadel peawad olema esitatud selgesti eelpool tähendatud omadused: k i i r e   k a s w a m i n e ,   h e a   w i l l a a n d,   r a m m u s a k s   m i n e m i s e   w õ i m e,   s i g i w u s,   w a s t  u p i d a w u s,   o l u d e   k o h a s u s   j a   h e a   t o i d u k a s u t a m i s w õ i m e.   Nende lisaks tuleb weel tähelepanna muidki tähtsaid tingimisi:
   S u g u l o o m a d e   t õ u g.  Tõuwalikul pandagu tähele kohalisi olutingimisi. Kui on head karjamaad, toit mitmekesine ja rohke, kliima sobiw ja lambad hästigi segatõulised, siis on küll tõuparandamiseks seda wäljamaa lamba tõugu, mis näib olewat sobiw meie maal, nimelt shropshire tõug. Lõuna- ja Lääne-Soomes, samuti Lõuna-Prantsusmaal (kohati) on selle kordaminemiseks eeltingimusi olemas. Teistes osades maal soowitatakse parandada maatõugu ja selles töös tarwitada kõike neid kogemusi, mis teiste koduloomade parandamises on omandatud.
   S u  g u l o o m a d e   s u g u.  Nii tähtis kui päriwuse seisukohalt waadates olekski tunda suguloomade sugu, puuduwad meil siiski selleks igasugused teated, sellepärast, et ei ole lammaste kohta tehtud ülestähendusi. Aegapidi saawad asjad ses suhtes lamba suguraamatute abil paranema.
   S u g u l o o m a d e   w ä l i m u s.   Suguloomadeks walitakse kõige paremad loomad, kes peawad olema t e r w e d,   t u g e w a d   j a   h ä s t i   a r e n e n u d.  Kehaehitus olgu wigadeta ja ühtlaselt arenenud. Pea on eritõugudel isesugune ja see peab olema otsast lai ja nuki poole kitsenew. Silmad olgu suured ja wilkad, kõrwad lühikesed ning terawad. Kael paras pikk, laienedes tasaselt keha poole. Selg olgu lai, sirge ja tasane. Maatõugu lammastel on sagedasti selg küürus, mis samasugune wiga on, kui lohus selg.
   Lai, pikk ja tasane laudjate osa annab ruumi lihal ja willal, samuti kui täielised reied ja labad. Mis jalgadesse puutub, siis peawad need olema peeneluulised ja hea seisakuga, kus need üksteisest eraldi keha kannawad. Suureks weaks on see, kui jalad on pihtide taolised. Weel peab arwustades tähele panema seda, et willa kasukas oleks tõule tüübiline ja ulataks üle keha kõhu alla, ning jalgade wahele, peale sellle ka willaandi. Nahk peab olema pehme ja weniw.

Suguoinas
   Suguoinast võib tarwitada 50-60 lamba paaritamiseks, kus ta mitukümmend järeltulijat aastas jätab. Halwa kehaehitusega ja nõrgalt arenenud oinas pärandab oma omadused järeltulijatele ja need kahetsemiswäärilised mõjud on isegi aastate pärast weel näha. Tugew, hea kehaehitusega oinas wõib selle wastu lühikese ajajooksul tuntawalt lambasugu parandada ja kõrwaldada emalammastes leiduwad wead, jättes järeltulejatele omad head omadused.
   Puhtatõuline, heawillaline, ruttukaswaw, kehaehituse poolest wigadeta, sigituswõimuline ja kõigiti hea oinas on tingimata tarwilik lammaste parandamises ja selle walimine tuleb teha suure hoolega. Kõige parem ei ole ka weel liiga hea. Hea suguoinas on igapidi wäärtusline loom, kelle muretsemine ja ülalpidamine sagedasti lammaste pidajale kalliks ja raskeks läheb. Kuid wõimaldatud on see temalegi ühistegewuse kaudu.
   Üldiselt halb wiis on oinast paaritamiseks tarwitada liig noorelt - juba 1/2 aasta wanuselt - kus, ta weel täiskaswanudki ei ole, ega arenenud. Paaritada enne 1 1/2 aastat ei ole soowitaw. Ainult eranditel wõib paaritada wara eelmisel talwel sündinud, iseäranis hästi arenenud oinastega ja siiski ettewaatlikult. Sigituswõimuline seisab oinas 8-10 aastat. Kui ühte ja sama oinast mitmeid aastaid ühes karjas peetakse, wõib selle läbi jõuda suguluspaarituseni ja selle kõrwaldamiseks tuleb oinast wahetada.

Sugulammas
   Sugulambad tulewad ka hoolega walida, kus ainult kiiremini kaswajad, tugewamad loomad küsimuse alla wõiwad tulla. Kehaehitus peab olema wigadeta. Eriti tuleb pöörda tähelepanu lihaanni, willaanni ja sigiwuse peale ja walida sugulambad neid tingimisi silmas pidades. Samuti kui oinastki, tarwitatakse meil ka lammast üldiselt liiga noorelt paaritamiseks. Harilikult kannab lammas juba aasta wanuselt. Siis ei ole ta aga weel täiskaswanud ja jätab oma omadused niisugusena järeltulijatele. Enne 1 1/2 aastat ei peaks lambaid paaritama, kui nad just iseäraldi tugewad ja hästi arenenud ei ole. Kõige kasulikum on neid pidada 5 aasta wanuseks. Halwad nendest tulewad muidugi warem häwitada.

Ühistegewus lamba tõuparanduse alal.
   Igasugu tõuparandustöö nõuab ühistegewust, mis annab üksikule jõudu ja wastupidawust. Ühistegewuse abil saab läbi wähemate kuludega ja omandatakse suurem edu. Iseäranis tuleb wähe lammaste pidajail ühineda ja asutada kohalisi suguoinaühisusi, kes siis oma korda ühinewad ülemaaliseks tõuparandusühisuseks.

Kohalised suguoinaühisused.
   Nagu eelpool öeldud, läheb täiesti hea suguoina muretsemine ja ülespidamine sellele kalliks, kellel ainult mõned lambad. Ühinedes wõiwad lammaste omanikud wõrdlemisi wäheste kuludega muretseda ühise suguoina, kelle ülespidamine, liikme kohta ei lähe kalliks. Sarnane ühisus (sugu- ehk oina-ühisus) seab üles oma tegewuses lihtsad seadused ja walib näit. 3-liikmelise juhatuse. Kulud oina ostmiseks wõetakse lammaste arwu pealt ja samuti õiendatakse ka muud wäljaminekud. Iga 50 lamba kohta peetakse üks oinas, kes korralikku hoiukohta paigutatakse.
   Ühisuse tegewus ei lõpe mitte ainult suguoina muretsemisega. Kawasse tuleb wõtta ka suguraamatupidamine, wõistlused, willa ja tapaloomade ühine müümine.
   iseäranis tuleb ajajooksul willa ühismüüki wäga tähtsaks asjaks ühisuse tegewuses wõtta. Ühisus wõib müüa sorteeritud willa suurtes hulkades otseteed wabrikusse, saades niiwiisi paremat hinda, kui wähehaawal waheltkauplejaile müües.

Soome Lamba- ja Kitsekaswatusühisus.
   Ülemaaline Lamba- ja Kitsekaswatusühisus Soomes asutati jõulukuul 1918. aastal. Selles ühisuses wõiwad liikmeks olla üksikud isikud, põllumajanduslised seltsid, ühisused ja asutused ning willatööstusärid.
   Ühisus kawatseb oma tegewust järgmiselt: ühisus püüab oma eesmärgile:
1) korraldada suguraamatupidamist
2) katsudes korraldada oma walwuse all olewaid sugupunkte (ühisusi)
3) asutades kohalisi ühisusi
4) pidades loenguid, kursusi, wõistlusi ja wäljanäitusi,
5) laiali laotades kirjandust,
6) korraldada saaduste müüki ja
7) töötades suguloomade ostmisel ning müümisel wahetalitajana.

IV TOITMINE
Lambatoidu tarwidus.
   Nagu teisedki mäletsejad, kasutawad lambad raskesti sulawat k i u o l l u s t 
 ära, ja seda rohkesti sisaldawad toidud, kõrstoidud, moodustawad lammaste talitoidus peaaine, mis sagedasti ainukeseks lammaste toiduks on olnudki. Toitmist korraldades tuleb arwesse wõtta, et lambad, nagu muudki loomad, tarwitawad t a r w i l i k u l   m ä ä r a l   k õ i k i   t o i d u o l l u s i d   j a   e t   t o i t   p e a b   s i s a l d a m a   e r i t o i d u o l l u s i d   j a   e t   l o o m a   w a h e l d u w a   t a r w i d u s e   j ä r e l e.
   Lambal on wäikse kogu ja kaalu peale waatamata suhteliselt suur soojuse auramispind, ehk küll willakasukas soojuse kaotuse eest kaitseb. Elawana liikuwana loomana kulutab lammas tuntawalt rohkesti toitu jõusünnitamiseks. Selleks otstarbeks, nii soojuse- kui jõusünnitamiseks, tarwitab lammas, nii kui muudki loomad, kasulikulikult s ö e h ü d r a a t e.  R a s w a l   on lammaste olluste wahetuses wäike tähtsus. Kudede uuendamiseks, rammusaks minemiseks ja willakaswuks tarwitab lammas m u n a w a l g e   o l l u s t.   Wäiksed lambad tarwitawad raskuse kohta suhteliselt palju munawalget, samuti kaswajad loomad. Kellneri järele tarwitawad erisuurusega tõud päewas järgmisel määral toitu:
                                                Munawalge gr                      Tärkliswäärtust                     Toiduüksus 
Suured tõud                                 100                                    0,83                                      1,2
Wäiksed tõud                               120                                    0,90                                      1,3
arwates 100 kg eluraskuse kohta.

Kaswawate lammaste toidutarwet näitab järgmine N. Hanssoni tabel:
_____________________________________________________________________________________
                                                                    Looma ja päeva kohta     100 kg elusraskuse kohta                         
Wanadus kuudes Looma keskm. raskus     munawalg.gr toiduüksusi    munawalg.gr  toiduüksusi                        
       5-6                        28                             84                 0,7                 300                2,5
       6-8                        33                             79                 0,7                 240                2,0
       8-11                     38                              76                 0,7                 200                1,8
     11-15                     43                              69                 0,7                 160                1,5
     15-20                     48                              65                 0,7                 130                1,4
   Lammas tarwitab wõrdlemisi palju m i n e r a a l o l l u s i d,  iseäranis on neil suur keedusoola tarwidus.

   Kuigi will ka puuduliku toitmise juures kaswab, on siiski praktilised kogemused ja tehtud katsed näidanud, et see siiski willa anni peale hästi ei mõju, kui loom tarwilisel määral toitu ei saa. Kui toitmine näituseks on nõnda kehw ja toidud nii munawalge waesed, et looma elusraskus tuntawalt alaneb (loom jääb lahjaks), siis wäheneb ka willa määr ja selle laad muutub halwemaks, läheb apramaks. Teiselt poolt on jälle nuumloomade juures tähele pandud, et tugew, munawalge rikas toit ei ole rohkendawalt mõjunud looma willaanni peale.

Karjamaa
   Looma karjamaal käimisajal on tema toitmine ja hoid kõige odawam ja nõnda ka saagiand kõige tasuwam. Ei pea kunagi unustama, et tarbekohased ja sobiwad karjamaad on tingimata tarwilikud tasuwa lambapidamise eeltingimised. Teiselt poolt tahetaksegi lambaid kaswatades kasutada neid suuri looduslisi karjamaid, mis muidu tarwitamata seisawad, sest teistel loomadel ei ole seal tarwilisel määral toitu. Haruldased on need kohad, kus lambaid karjamaa pärast ei wõi pidada, isegi mitte oma tarwiduseks.
   Üldse on lammastel seal, kus teised loomad juba üle söönud, ehk kus neil küllalt toitu pole olnud, weelgi tarwidust mööda söömist. Lammas sööb karjamaa "mustaks mullaks", nagu öeldakse, nii kasutab ta ka õige lühikese rohu ära. Üldse söödetagu ka rohurikkad söödamaad neile lühikese rohuna.
 
   Lammas ei edene wesisil madalmail, kus ta sagedasti saab maksalutika idusid, kes talwel edasi kaswawad ja edenewad, mida sellest näeme, et loom aegapidi lahjaks jääb, will läike kaotab ja maha kukub ning wiimati lõpeb loom päriselt. Kõige paremini armastab lammas kuiwa, kõrgepoolset maad. Noorele kaswawale metsale teewad lambad tuntawalt kahju, söödes noori aastakaswe, seepärast ei ole nad ka asjata metsawalitsejate põlgtusosalisteks saanud. Kõige suuremat kahju teewad lambad metsale kewadel kja kewadsuwel, kui okaspuukaswud kõige õrnemad. Sel põhjusel ei peaks lambaid suwe algul laskma metsakarjamaale, kus metsakaswu wäärtust hinnatakse. Kadajad j.m.n. tulewad lammaste karjamaalt häwitada, sest will hakkab kergesti neisse kinni. Sügise poole wõib lambaid ajada heinapõllule ja wiljakõrtele ning juurwilja maale, pärast juurikate kokkupanekut. Hiljemini sügisel, kui maa juba külmunud, wõib neid ka orase peale lasta. Samuti kui lehmad, wõiwad ka lambad puhutuse saada, kui nad näljastena öökastest ristikheina ehk muud haljast toitu sööwad. 

   Lammaste karjamaal pidamises teeb raskusi see, et nad, iseäranis wäiksed, wilkad lambad, ei taha aias püsida. Kui lambaid on wäiksel määral, siis wõib kasulikult tarwitada köietamist. Sel wiisil saawad söödetud ka teede- ja kraawiäärsed, põlluwahe-peenrad j. m. paigad, mis muidu tarwitamata jääwad. Ka wõib põllul tarwitada edasitõstetawaid aedu ja arwatakse 3x4 m suurusest maa.alast päewas ulatawat 6-8 lambale toiduks.
   Karjamaal peab olema tarwidust mööda wärsket  w e t t.  Iseäranis peab meeles pidama lammaste s o o l a   tarwidust. Soola peab neil sellekohastes kastikestes alati saadawal olema.
   Wihmastel ilmadel sajuajal peab lambaid warju alla laskma, sest willa wäärtusele on kahjuks, kui see läbi märjaks liguneb.
   Harilikult lastakse meil lambad kevadel enne wälja, kui teised loomad. Esialgul peaks neile ööseti lisatoitu andma. Sügisel peetakse lambaid kaunis hiliseni karjamaal, nõnda et wäljaskäimisaeg kestab 6 kuud.

Talwine toitmine
Toiduained
   Lammaste tasuwus oleneb suuresti sellest, kui odawalt on nende talwine toitmine korraldatud. Tarwis teada, missuguseid toiduaineid lammas kõige paremini wõib ära kasutada. Üldiselt on meil nende toitmine olnud liiga ühekülgne, põhjenedes ainult heinte söömisel. 

   Kogemused on siiski näidanud, et lammaste toitmine siis odawam tuleb, kui tarwitatakse m i t m e s u g u s t   t o i d u s e g u,   milles oleks  k õ r s - ja  j õ u t o i t u   ning  j u u r w i l j a. 

   H e i n a d.  Wõrdlemisi suur lamba munawalge-nõue täidetakse kõige paremini heinte abil, iseäranis söötes liblikõislaste heinu ehk erne, wiki ja ristikheina segaseid heinu. Hein peab olema peenike, õigel ajal ja korralikult kogutud ning hästi alalhoitud. Juba ennemalt on lammastele söödetud talu kõige peenemad heinad. Lambad ei söö heameelega koredat heina, nagu näituseks lopsakalt kaswanud timotheinu. Wesiste maade taimed, nii kui sööheinad ja osjad ei kõlba ka mitte lammaste toiduks.

   Söödetakse lammastele ainult heinu, suus jatkub 1-1,2 kg päevas 30 kg raskusele lambale. Kui mitte ainult heinatoidu juurde ei peaks jääma, sest see läheb kalliks.

   Õlgi söödetakse meil lammastele weel wõrdlemisi wähe. Oleks soowitaw, et nende tarwitamine laiemalt maad wõtaks.  K a e r a õ l g i   wõiks sööta heade tagajärgedega 0,5 kg päevas.  L i b l i k õ i s l a s t e   õ l e d  on weelgi munawalge olluse poolest wäärtuslisemad.  R u k k i õ l e d  wõiwad ainult hädakorral küsimusse tulla; neist sööwad lambad ainult peenemad osad. Ka haganaid wõib neile sööta.

   L e h e s e d.  Wanasti söödeti Soomes lammastele lehesid, mis wihkude kaupa ehk lahtiselt kuiwatatuna kogutud olid ja mis nüüdki weel suures osas maad talwel nende peatoit on. Lehesed murtakse peale jaanipäewa, kuiwatatakse kärbiste peal ning pannakse talweks kuhja ehk küüni. Paljalt lehed raatsitakse ja kuiwatatakse kah samal ajal. Kollaseid lehti ei maksa tarwitada. Kõige paremad on kase-, pihlaka-, haawa-, lepa- ja pajulehed. Lehtedel on wõrdlemisi suur toiduwäärtus, mida järgmisest Nils Hanssoni tabelist näeme:
                                        Sulawat munawalget       Raswa      Lämmast. wabaid    1toidu üksus sisald. kg
Toored lehed                          2,7                              2,3                 16,1                          4,0
Kuiwatatud lehed                   5,2                              4,5                 31,2                          2,0
   Harilikult arwatakse talwe jaoks lamba kohta umbes 100 lehesewihku.   
   Mõnes kohas on leheste tegemine sellepärast jäänud wähemaks, et nende tegemine kaunis kalliks läheb. Siiski on kasulik muretseda lehesid sealt, kus nad hõlpsasti saada, nagu uue maa tegemisel ja laastamisel. Lammas kasutab lehesed paremini ära, kui muud koduloomad.
   O k a s p u u   o k a s t e   söötmine wõib ainult hädakorral küsimuse alla tulla. Mõnes paigas söödetakse lammastele männakoort.
   J u u r w i l j a  söötmine lammastele on meil senini olnud wäga wäike. Mõnes muus maas on need aga olnud tähtsaks teguriks lammaste tasuwas toitmises. Lambad sööwad juurwilja hea isuga ja seisawad heas jõus, ilma et see kuidagi korratusi tekitak; iseäranis sobiwad nad nuumloomadele hästi, milleks nimelt eraldi  k a a l i  võib soowitada. Kartul jäägu lammaste juurwiljast wiimasele kohale. Rohkem kui 2-3 kg. päevas ei maksa siiski mitte sööta, sest lammas ei hooli suuremat wäga wesisest toidust. 
   J õ u t o i t u d e s t  on  k a e r   kõige parem, mis kõigile lammastele sobib; iseäranis imetajatele lammastele ja suguoinale paarituse ajal; 0,2-0,2 kg. looma kohta päewas on küllalt.  O d e r  on nuumloomadele hea.  N i s u k l i i d  on sobiwad tiinetele ja iseäranis imetajaile lammastele, sest nisukliid on "piimatoit".  H e r n e i d  ja  u b e  wõib anda wähesel määral ja ainult wanematele lammastele. Õlikookidest wõiks soowitada  l i n a s e e m n e-  ja  p ä e v a l i l l e k o o k e,  esimesed oleksid nimelt kaswawatele loomadele head.
   K o o r i t u d   p i i m  on imetajatele lammastele kõige parem "piimatoit", kus seda aga jatkub anda.
   K ö ö g i j ä t t e d  on wanasti ka lammastele söödetud, kui siga ei ole.
   S o o l a   peab nii suwel kui talwel andma. Kõige parem oleks tarwitada selleks soolakiwi.
   W e s i  peab alati saadawal olema, mis puhas ja wärske olgu. Lambad tarwitawad wett kaks korda enam, kui kuiwa toitu.

Toiduwalmistus
   Lammaste toidu iseäraline walmistus enne söötmist tuleb harwa küsimuse alla. Õled võiks peeneks hekseldada ja sööta ühes raiutud juurwiljaga söömana, mis pisut käärima läinud. Juurwili söödetakse peenendatult ja nuumloomadele paremini keedetult. Jõutoit antakse kuiwalt, ehk jahukoogina. 

Toitmise korraldamine
  Korralikkudes oludes söödetakse lambaid kaks, wahest kolm korda päewas. Söötmisaja suhtes peab olema täpipealne. Päewane kõrstoit jagatakse kahte ossa, mis hommiku ja õhtu ette antakse. Juurwili ja jõutoit on parem anda ühe korraga. Lehesed antakse harilikult keskpäewal ja wihud pistetakse lammaste sõimedes olewate keppide otsa. Enne antakse paremad toidud ja pärast halwemad, nimelt järgmises korras: jõitoit (kuiwalt), juurwili, heinad, õled ja lõpuks wesi. Kõrstoitu sööwad lambad mugawamini n. n. warpetest ehk sõimedest, mis tarwilikult kõrgel peawad olema, et nad toitu maha ei kisuks, ning nii ruumikad, et nad kõik parajasti selle ümber sööma mahuwad. Söötmise juures on puhtus nõuetaw ja warped tulewad jätistest puhastada. Joogi künad peawad iga päew puhastatud saama ja wärske wee eest tuleb hoolt pidada.

Sugulamba toitmine
   Sugulamba toidu nõue ja toitmine on aasta jooksul wahelduw, see oleneb tiinuse seisukorrast ja talle imetamisajast. Tiinuse ajal tarwitab loom toitu oma eluülewalpidamiseks ja loode kaswatamiseks. Norralaste katsete järele tarwitab 40-45 kg raske sugulammas, kes eluülewalpidamiseks saab 0,4-0,5 t.ü. päewas, tiinuse ajal 0,2 t.ü. lisatoitu päewas, nõnda peab siis päewane toit olema 0,6-0,7 t.ü. wäärtuses. Soowitaw oleks anda lisatoitu munawalge- ja mineralolluste rikastes heintes. Toit peab olema wäärtuse poolest hea, rikkumata, kuiw - nõnda siis mitte weerikas.
   Iseäranis tiinuse aja lõpu poolel ei wõi sööta erneõlgi, kaalikaid, hapuid toite j.m.n. Hoolikas lammaste talitaja muretseb selle eest, et lammas enne poegimist heas jõus on ja udara näärmete tegewus suureneb. Kui toitmine tiinuse ajal nõrk on, siis jääwad lambad kõhnaks ja ei jõua pärast tallesid üles kaswatada, kes siis juba sündides nõrgad on. Iseäranis peab hoolitsema esimest korda poegiwate lammaste toitmise eest.
   Poegimine sünnib selle järele, millal paaritatud, sagedasti kewadtalwel märtsi-aprilli kuul. Siis tarwitab lammas 1-2 talle imetamiseks 3-5 kuu jooksul lisatoitu, mida päewa kohta arwatakse 2 t.ü. ja 220gr. munawalge ollust 100 kg eluraskuse peale. Lisatoitu on kõige parem anda jõutoidus, kus kaerajahudena ja nisukliidena üksinda ehk õlikookidega segatult.
   Siin olgu mõned näitused 35 kg. raskuse maatõugu lamba toidu kohta:
   Tiinuse aja algul arwatakse 100 kg. elusraskuse kohta 1,3 t.ü. ja 120 gr. munawalget. Päewas antakse talle järgmisel määral heinu ja kaeraõlgi: 
                                                                                 Sulawat munawalg. gr.       Toiduüksusi
0,8 kg. ristikheina seg. tim. h. (4,4% s.m.w.)                    35                                  0,31
0,5 kg. kaera õlgi                                                                3                                 0,14                   
                                                                 Kokku              38                                0,45
   Loode kaswamisega tuleb ka toitu juurde lisada. Näituseks: 
                                                                                Sulawat munawalg. gr.         Toiduüksusi
1,1 kg. ristikh. seg. tim. h.                                                49                                 0,44
0,5 kg. kaera õlgi                                                                3                                 0,14                   
                                                                Kokku               52                                0,58
   Sel juhusel wõib ka lehesid anda, nende rohke munawalge olluse tõttu.
   Imetajatele lammastele arwatakse, nagu öeldud, 100 kg. elusraskuse kohta 2 t.ü. ja 220 gr. munawalget päewas. 35 kg. raskuse sugulamba toidu portsjon wõiks olla näituseks:   
                                                                               Sulawat munawalg. gr.         Toiduüksusi
1,1 kg. ristikh. seg. tim. h.                                              44                                     0,40
0,5 kg. kaera õlgi                                                              3                                     0,14
0,3 kg. kaera jahu                                                          29                                     0,25                 
                                                               Kokku             76                                     0,79

   On poegimisest mõni nädal mööda ja talled juba heinu j.m. sööma hakanud, siis wähendatakse emalamba toiduportsjoni tarwidust mööda.
   Ei ole loomad liiga wara karjamaale lastud, nii et rohi juba suureks on jõudnud kaswada, siis ei tarwitse neile enam lisatoitu anda. Kewade algul on karjamaal küllalt tarwilikul määral söömist. Kui siis sügise poole lambad heinamaale j.n.e. lastakse, seisawad ka emalambad igasugustes tingimistes heas jõus.

Suguoina toitmine
   Suguoinas peab olema heas jõus ja tema toitmine nõudeidwastaw ja tasane. Tallest peale peab teda kaswatama tugewaks ja terweks suguloomaks. Kaswamisajal tuleb anda heinu, jõutoitu (kearu) ja soola. Heameelega sööwad nad ka juurwilja. Erneid j.t. kaunwilju ei ole kaswamisajal hea sööta. Suwel on kõige parem suguoinast köietada. Söödamaa peab toidupoolest nii rohke olema, et oinas sügisel, kui paaritamisaeg algab, heas jõus on. Teda peab nõnda toitma, et ta sarnasena püsib. Ta peab toitu saama üle elatistoidu nõude ja lisatoiduks antagi tarwiduse järele kaeru. Wesiseid toite ei peaks siis antama. Peab aga siiski selle eest hoolitsema, et loomal wett saadawal oleks. Suguoinas on wäärtuseline loom ja teda peab ka selle järele toitma ja hoidma. Kui wähegi wõimalik peaks suguoinal lammaste laudas eraldi aed olema. Tema heas korras hoidmiseks on tähtis, et ta paaritusajal saaks liikuda.

Tallede ja kaswajate lammaste toitmine.
   Aasta-aastalt sündiwad ja kaswatatawad talled on õige tähtsad lambakaswatuse tuluandjad. Nende wäärtus on waremalt müümises juba niisugustena, ehk hiljemini nuumloomadena, kus neist ka willa ja nahka saadakse. Nende hulgast walitakse ka lammaste uuendamiseks tarwisminewad suguloomad. Sellepärast peab nende hoid, toitmine ja kaswatamine juba algusest peale kõige paremini korraldatud olema, et nad areneksid ruttu ja ilma seisatusteta.
   Oleks kasulik nii korraldada, et lambad ühel ajal poegiksid, siis wõiks tarwilikul korral talledele ema wahetada, kui need ühel ehk teisel põhjusel talle ei wõi imetada. Seda wõib juhtuda, kui ema haigeks jääb, ära sureb, ehk kui mõnel kolmikud sünniwad ja ta neid kõiki imetada ei jõua, wõi mõnel muul juhusel. Talle wahetamine ei lähe alati korda, sest ema tunneb haisust, et tall wõõras on ja ei hakka teda hoidma. Siis peab ühel ehk teisel wiisil talle samahaisuliseks tegema, kui ema, näituseks sündinud, alles märga talle kasuemat wastu hõerudes. Ei õnnesta see mitte, siis peab talle lehmapiimaga toitma, teda pudelist gumminisa abil jootes. Nad harjuwad ka wõrdlemisi ruttu nõu seestki jooma. Piim peab olema lüpsisoe ja anda tuleb wäiksel määral 6-8-10 korda öö päewa jooksul. Iseäralist hoolt peetagu jootmisnõu puhtuse eest. Esimestel nädalatel saawad talled ainult emapiimaga läbi. Paari nädaliselt hakkawad nad juba peenikesi heinu närima ja 3-4 nädala wanusele tallele antakse, kui seda tarwis läheb, kaerajahusuppi ehk leotatud linaseemneõlikooke. Wäikeste tallede jaoks tuleks neile oma aed nii seadida, et neile lisatoitu saaks anda ja et wanad lambad sinna ei pääseks. Nad harjuwad hõlpsasti oma aias käima. Tallede aed tuleks teha walgesse, tõmbuseta kohta, mis küllalt ruumikas oleks.

   Ema piimas saawad talled küllalt mineraalollusid, kuid siiski peab kaswataja silmas pidama, et kaswawate loomade arenemine juba algusest saadik nimetatud olluste puuduse all ei kannataks. Wõrdlemisi mineraalolluste rikkad on head heinad ja kaerad.  S o o l a k i w i  peaks talledel alati saadawal olema juba wäikesest saadik.

   Esimestel kuudel kaswab tall ruttu. Norrralaste teadete järele sünnib kaswamine järgmiselt:
Sündides kaalub tall ..................3,62 kg
1 kuu wanuselt kaalub ta ..........7,38 kg
2 kuu wanuselt kaalub ta ........14,30 kg 
   Juurekasw on siis esimesel kuul 3,6 kg ehk 120 gr. päewas ja teisel kuul ligi 7 kg ehk 230 gr. päewas. Iseäralise tugewa toitmise juures wõib juurekasw palju suuremgi olla, juba 0,32 kg.-0,4 lg. päewas.

   Talle toidunõue on ärarippuw emalamba piima rohkusest ja et toidunõue kaswades suureneb, siis on raske toiduportsjoni kindlaks määrata. Tuleb toita äranägemise järele, talle antakse arenemiskohaselt, mida wäikestes osades ette antakse. Talle aias tulewad toidusõimed ja künad alati puhtad hoida.
   Headel ilmadel on wäga kasulik kaswawaid tallesid wälja jooksma lasta. On talled juba wara talwel sündinud ja muidu hästi kaswanud, siis ei tee karjamaale laskmine neile midagi wiga, ega takista nende arenemist. Esialgul peab aga iseäranis hiljemini sündinuid hoolega silmas pidama. Wihmastel ja külmadel ilmadel peab neid ööseks warju alla ajama ja selle eest hoolitsema, et nad karjamaa toiduga aegapidi harjuwad.
   3-5 kuu wanuselt tulewad nad ära wõõrutada ja sel ajal peawad nad heas jõus olema. Kõige parem on seda siis toimetada, kui talled rohurikastel karjamaadel saawad käia. Wõõrutama peab pikkamisi. Ei ole midagi kasu imetamisest, kui talled juba sedawõrd arenenud, et ilma ema piimata hästigi läbi saawad, ainult emalambale on see koormaw, jõudukulutaw ja willaandi wähendaw.

   Suwe lõpul lepiwad talled wäga hästi karjamaaga. Sügiseks on nad juba hästigi arenenud. Kui tarwis on, pandakse tapaloomad nuuma peale. Lauta jättes eraldatakse noored, wiimase talwe lambad tiinetest, wanematest emalammastest, sest need on liiga elawad ja wallatumad ühes koos olemiseks. Kui eelmisel talwel wara sündinud lambad on iseäranis tugewad ja hästi arenenud, siis wõib neid paaritada nii, et nad hilja kewadel poegiwad. Siis peab neid hoidmise ja toitmise abil katsuma arendada kuidas wähegi wõimalik on. Nüüd tarwitawad nad toitu oma ja loode kaswamiseks. 

Nuumlammaste toitmine.
   Meil ei ole üldiseks wiisiks nuumata muud looma, kui siga. Tundub just kui ei oleks sugugi selge, mis edu ja kasu majandusliselt selle kaudu saadakse. Siiski näitab igapäewane kogemus, kuidas nuumates looma lihakaalu protsent (saadud lihahulk 100 kg elusast raskusest) märgatawalt tõuseb ja et raswane liha wäärtulselisem on, siis saadakse ka müümisel sellest paremat hinda. Järgmine tabel walgustab erinuumaastmel olewate lammaste elusraskuse, liha hulga ja raswa suhet.
   100 kg elusraskuse kohta saadi:

lahjast lambast ................................liha 43,3%   raswa 3,0%
harilikus lihas olewast lambast..........  "  45,3%      "     4,1%
lihawõitu lambast.............................  "  49,4%      "      4,9%
lihawast lambast..............................  " 52,8%       "     6,8%
   Kui waatame, millest see juurdekasw tuleb, mis ilmub nuumloomadel tõusewana lihakaaluna, siis märkame, et see  s u u r e l t   o s a l t,   ehk 3/4 on 
r a s w,  umbes 1/5  w e t t  ja ainult mõni protsent  m u n a w a l g e t,   ehk teiste sõnadega öeldud, nuumamine on kehas raswa walmistamine. Munawalge ollusel on siin ainult nii palju tähtsust, kui palju nende abil lihakuded arenewad niisugusteks, et rasw neisse wõib koonduda. Toidu rasw ei mõju palju keha raswa hulga peale, küll aga selle laadisse.
   Rammusaks minemine ehk raswamoodustamine sünnib peaasjalikult sdöehüdraatide abil.
   Neid peab selleks otstarbeks nii rohkesti tarwitama, et loom ruttu, lühikese ajaga rammusaks läheb, nii tuleb nuumamine odaw. "Mida rutemini, seda odawamini", see on nuumamises märgusõna. See sünnib ka kiiresti, kui loomad nuumamist alates heas korras on. Nuumamisaega pikendades, sünnib selle lõpupoolel juurdekasw aeglaselt ja nii läheb söötmine kallimaks, kui esialgul. Wäga tähtis on nuumamist parajal ajal lõpetada ja selleks peab loomi sagedasti  k a a l u m a.
   Meil tapetakse lambad harilikult sügisel karjamaalt wõttes, kus nad - muidugi karjamaast olenedes - parajas rammus on. Karjamaal nuumamine tuleb küll odaw, aga et sellel ajal lambatapmine üldine on, siis on ka liha hind odaw. Missugust hinda lambalihast aasta eriaegadel makstakse, oleneb olukorrast, ja jälle hinnast, kas maksab talwel lammast nuumata.
   Nuumlammastele antakse päewas 100 kg. elusraskuse kohta 2 t.ü. ja 160 gr. munawalge ollust. Söötmine tuleb odawam kui rohkesti juurwilja (3-6 kg. päewas) heinte ja jõitoidu lisaks tarwitatakse. Jõutoitudest on kõige parem anda kaerajahu (sulbina) ja linaseemneõlikooke. Nuumates tuleb loomi kolmkorda päewas sööta. Ka peab nende wee- ja soolanõuet täitma.
   Wanade loomade nuumamine läheb pikkamisi. Kõige paremaid järeldusi annawad 8-15 kuused lambad. iseäranis kasulik on nuumata kewadtalwel sündinud lõigatuid oinaid (kohioinaid) nii et neid sügise poole ehk talwe algul tappa saab.

V LAMBALAUT
   Lambapidamise tasuwusse mõjub suuresti ka leplikkus nende oludega, mis oma korda sellest oleneb, missugused on need ruumid, kus lambaid peetakse. Harilikult on lambaaed lehmalaudas kusagil tarwitamata nurgas. Meil on weel palju pimedaid laute, aga weel rohkem on pimedaid lambaaedu, sest need asetatakse ikka kõige pimedamasse laudanurka, kus ka muidki mõnususi palju lammaste jaoks ei ole. On aga lambaid suuremal määral, siis on nende jaoks tehtud iseäraldi lambalaut, mis ka sagedasti akende puudusel pime, kitsas, halwaõhuline ja palaw on. Sarnaste mitte korralikkude eluruumide järeldused on: kõik lambad arenewad ja lähewad halwasti korda, will kukub maha ja talled surewad juba esimestel nädalatel.
   Teiste koduloomade eluruumidega wõrreldes, tulewad ka kõige tarbekohasemadki lambalaudad seepärast odawad, et nende ehitus ja sisustus wäga lihtne on.
   Suuremale lammaste hulgale on kasulikum ehitada iseäraldi laut. Ehituse jaoks walitakse kuiwapoolne, päikesepaisteline koht. Ehitusainena tarwitatakse puud. Kui lambaid sõnniku peal peetakse, siis ei tarwitse kalliksminewat põrandat teha, weetakse ainult pealmine mulla kord ära põhja pealt ja täidetakse sawiga. On aga tublisti allapaneku turwast, siis ei ole sawi kord tingimata tarwilik. Wundament tehakse sõnniku pärast kaunis kõrge, seinad 3,0-3,5 m. kõrgeks ja lagi tihedaks, et tolm ja puru lammaste willasse ei wariseks. Põrandapinda arwatakse keskmiselt 1,6 m2 lamba kohta. Suguoina aiasuurus olgu 2-3 m2. Sugulambaid peetakse harilikult samas aias ja nende kohta arwatakse 1.25 m2 pinnaala igaühe kohta ja talledele 0,5-0,6 m2. Kubikmõõdu järele arwatakse looma kohta ruumi 4 m3.
   Iseäranis tähtis on, et õhk lambalaudas seisaks  w ä r s k e,  k u i w  ja  ü h e t a s a s e   s o o j u s e g a.
   Õhupuhastuse jaoks peab olema kas laes ehk seites sellekohased õhupuhastajad. Siis seisab ka soojus sobiwana. Lambalautades on sagedasti liiga soe, mis selles olewast sõnnikust tuleb ja mille järeldusel will "maha kukub". Paras soojus on +10-12 kraadi C. Iseäranis õrnad on lambad niiskuse ja tõmbuse wastu ja kui nad peawad sarnastes lautades elama, siis lähewad nad warsti rahutumaks ja hakkawad kiratsema, kui olusid ei parandata. Willa laadki nähakse selle all kannatawat.
   W a l g u s t  peawad lambad tarwilisel määral saama, kui teisedki loomad. Akende suurus olgu wähemalt 1/2 põranda pinnaalast ja asetatagu aknad nõnda, et walgust jatkuks laudas igasse kohta.
   Seinad, waheaiad, ukse peeled ja üleüldse kõik pinnad lamba laudas tehtagu siledaks ja ümarguseks, et will mööda käies neisse kinni ei hakkaks ja et lambad ka ei hõeruks ennast ega willa neisse.
   Lambalauda sisustus on wäga lihtne. See jagatakse edasitõstetawate waheaedadega erisuurusega aedadeks: sugulammaste, oinaste, poeginud lammaste tarwis j.n.e. ikka tarwiduse järele. Aia sisseseadeks kuuluwad heinawarped, soolakiwi - ja jõutoidu kastid, ning weeküna.
   Tiinetele lammastele on ümmargused heinawarped praktilisemad, siis mahuwad nad selle ümber üksteist tõukamata sööma. Pikad heinawarped wõiwad olla kahepoolelised ehk jälle seina äärde pandawad ühepoolelised, nii kuidas ruumi jatkub. Ühe poolega warped tehakse 0,40m. laiad ja kahepoolega 0,60 m. Warpe pikkus saadakse, kui lammaste arwu kaswatatakse 0,3-0,4.
   Lambalaudast peab olema kerge wäljapääs jalutusaeda. Kui lambaid peetakse lehma laudas, siis peab nende aedade koha ja korralduse suhtes sedasama tähelepanema, mis eespool lambalauda kohta öeldud.

VI LAMMASTE HOID
   Lammaste hoid on lüpsikarja hoiuga wõrreldes wähe tööd küsiw. Naha korrashoidmises on wähe tööd, lauda puhastamine selle lihtsa ehituse tõttu kerge ja toitmine lihtne. Siiski nõuab lambahoidki oma talitajalt meelekindlust, täpipealsust ja hoolt, ning siin on tähelepandawad kõik need asjaolud, mis edustawad tema hoolealuste terwist, korda minekut, saagiandi j.n.e. Öeldakse, et "wäikestel süüdel on suured järeldused" ja nõnda wõib ka lambahoius wäike hooletus ja hoolimatus endnast suuresti tunda anda.

Liikumine.
   Lammastele on, nagu teistegi koduloomadele, liikumine wärskes õhus wäga tarwilik. Lammas on loomupoolest wälise õhu loom, kes taltsutatunagi naudib wabadusest pikal karjamaal oleku ajal rohkem, kui teised koduloomad ja kannatab seda rohkem seesolemise all. Lammaste tiinusaeg on ka just talwel, kus nende wabadust piiratakse. Kui tahetakse saada terweid, eluwõimulisi tallesid, siis peab tiined lambaid wärskes õhus liikuda laskma. Suguoinas seisab heas jõus ja suguwõimuline, kui ta korralikult jalutada saab ja talled arenewad tugewateks, heajalalisteks, kui pääsewad häädel ilmadel wälja kepsu lööma. Selleks peab siis ilusail ilmadel iga päew lambaid wälja laskma. Peab aga seda meeles pidama, et niitmise järele lambad õrnad külmetamise wastu on.

Ihu- ja sõrgade hoid.
   Niisugust ihu korrashoidu, nagu lüpsikari nõuab, lambad ei tarwita. See seisab ainult selles, et willa hoitakse määrdumise eest, mis karjamaal ette tuleb wihmastel aegadel ja talwl toidust ja allapaneku põhust. Üldse ei taha lambad wiludatel wihmastel ilmadel wäljas olla ja willa pärast tuleks seda ka wõimalikult ära hoida.
  
   Allapaneku põhuna oleks lammastele kõige parem tarwitada pikki õlgi pealmise korrana, sest peenike turbapõhk tungib hõlpsasti willasse.

   Ka sõrgade hoid  nõuab tähelepanu. Loomade sõrad ei kulu pika aja jooksul pehme sõnniku peal olles, nii kui karjamaal käies, sellepärast kaswawad nad loomuwastasteks ja loom peab selle tõttu seisma wale seisakus, mis teda kurnab ja lonkama paneb, ning käimise walusaks teeb. Noorte lammaste juures wõib sõrgade hooletu korrashoid kaswatada kehawigu. Suguoinaste juures näeb ka sarnaseid sõrgade wigu. Sõratangidega ehk noaga lõigatakse liiga pikaks kaswanud sõra osad maha ja tasutakse loomuliku sõra järele.

Ümberkäimine.
   Harilik wiga meie lammastel on nende argtus ja kohkumine, mis juba nende loomuses on. Hea, tasane ja meelitaw ümberkäimine taltsutab peagi neid ja nad harjuwad ning lepiwad oma talitajaga warsti. Iseäranis tuleb tiineid lambaid hoida löömiste ja tõukamiste eest. Mõnel pool puretakse lambaid koertega, mis teiste pahategude lisaks tükiks ajaks lambad araks teeb.

Sugulamba hoid eri aegadel.
   P a a r i t a m i n e.  Nagu juba ennemalt tähendatud, on meil õige üldiseks wiisiks lambaid liiga noorelt paaritada. Lambad poegiwad juba aasta wanustena, kus nende oma arenemine katkestab. Sarnane warase paaritamise järeldused tulewad sagedasti õige wähewäärtuslistes järeltulejates nähtawale. Ainult wara sündinute ja tugewate, arenenud wanemate järeltulijate suhtes wõib teha kõrwale kalduwusi ja tarwitada neid waremalt paaritamiseks.

   Jooksuaeg tuleb lammastel sügisel ja talwe algul, kõige paremini augusti-detsembri kuuni. Siis lammas määgib, on rahutu ja ei söö. Jooksuaeg kestab 1-2 päewa ja kordub 3-4 nädala pärast. Sügise poole on loomad sagedasti heas jõus ja jääwad nii ka paremini tiineks kui hiljemini paaritades. Kui oinas on lammaste seas ja tahetakse paaritatud lambad ülestähendada, mis ka wäga tähtis oleks, siis on selle selgusele saamiseks kõige parem miskil wiisil, näituseks wärwida oina kõhualust punase mullaga, millest paaritades lamba tagumine kehaosa punaseks läheb.

   Harilikult poegiwad lambad kevadtalwel, jaanuarist aprilli kuuni. Jaanuari kuu on külmetawatest aastaaegadest, mis selle poolest halb on, et alles sündinud talle külmas laudas tuleb hoida, kuid teisest küljest tuleb jällegi tähelepanna, et siis sündinud talled karjamaale lastes kõigiti arenenud on ja jõuawad sügiseks igate wiisi kaswada ja areneda, et neid kas paaritamiseks ehk tapaloomaks wõib tarwitada. Samuti õnnestuwad ka hiljemini sündinud talled hästi. Selle wastu ei ole suwel poegimine mitte nõnda kasulik, sest karjamaal on tallel raske ema järel käia. 
   Kogunisti kõrwale jäetaw on mõnes paigas tarwitusel olew wiis, kus lammas kaks korda aastas poegib, talwel ja suwel, sest selle kaudu nõrgeneb lammas suuresti.

   T i i n u s a e g.  Lamba tiinusaeg kestab 146-158, keskmiselt 150 päewa ehk 22 nädalat. Tiinusaja lõpu poolel tuleb kõigiti selle eest hoida, et lammas kuidagi haiget ei saa. Aegsasti tuleb tiine lammas teistest eraldada oma aeda. Toitu tuleb lisada ja halwaks läinud, ning wesiseid juurikaid mitte anda. Poegimise lähenemist tuntakse udara paisumisest ja laudjasidemete lõdwenemisest.

   P o e g i m i n e  on harilikult loomulikult ja korralikult, nii et lammas ühes tallega oma nõuga toime saawad. Ettewaatuseks tuleb siiski järele waadata, kas mitte abi tarwis ei ole. Sündinud tallelt kõrwaldatakse loode nahad, puhastatakse suu limast puhtaks ja aidatakse hingamisel, nabanöör katkestatakse ja antakse tall emale lakkumiseks.

   Wähe aja pärast ajab tall end püsti ja tuigerdab ema udarast toitu otsima. Talitajal tuleb selle eest hoolitseda, et udar puhas oleks ja et seal pikk will takistuseks ei oleks. On tall nõrk, peab teda udara alla aitama ja piima suhu lüpsma, mille järele ta ka warsti kosub. On aga ema wäga kärsitu, siis tuleb järele waadata, kas mitte udaras wiga ei ole ja kui see kõwana tundub, siis tuleb seda soojade kompressidega hautada. Imemise ajal tuleb ema kinni hoida ja nõnda harjub ta ka aegapidi ära. Poegimise järele wõib emale anda jahedat kaerajahu jooki karastuseks. Paari, kolme päewa pärast wõib toiduportsjuni suurendada.
   On aga olnud kaksikud, ehk kolmikud, nagu sagedasti juhtub, siis peab järele waatama, kas ema neid kõiki ka imetada jõuab.

Talle hoidmine.
   Tallede rohke surewuse põhjuseks esimestel nädalatel on mõnikord see, et ema looma ei ole nõuete kohaselt hoitud. Kui lammas saab tarwilisel määral toitu ja liikumist, siis kosutab see ka alles emakojas olewat loodet.  
   Mõnikord saawad sündinud talled paha kõhuhaiguse. Sel korral tuleb otsida põhjused ja kõrwaldada need. Wahest wõib selle põhjuseks ka ema korratu toitmine olla. Sagedasti tuleb see niiskusest ja tõmbusest. Peab meelespidama, et sündinud tall tarwitab iseäraliselt kuiwa ja tõmbuseta olupaika. Talle toitmisest on juba eespool kõnet olnud, samuti wõõrutamisest.
   4-5 nädala wanused oinastalled, keda paaritamiseks ei tarwitata, tulewad lõigata. Lõikusajal ja selle järele, kuni haaw paraneb, on kõige suuremat puhtust tarwis pidada.

Lammaste märkimine.
   Niisugustes kohtades, kus mitme küla lambad ühisel karjamaal käiwad, on wiisiks olnud, et iga talu oma lammastel tarwitab oma kõrwamärke, mille abil siis neid teistest eraldada wõib. Niipea kui hakatakse tõuparanduse tööd harrastama, on wäga tarwilik üksikuid loomi teistest eraldada, mis selle läbi wõimaldatud saab, et tarwitatakse nii nimetatud kõrwanööpe, ehk lõigates kõrwu niisama, kui nummerdatakse sigu ja lüpsikarja.

VII RAAMATUPIDAMINE JA LAMBAKASWATUS.
   Lambakaswatuse tasuwust ei wõi selgitada ilma raamatupidamiseta, mille kaudu meie wõime näha, mis lammaste hoid ja toitmine on maksma läinud ja kui paljunemad tulu andnud. Wäikese lamba karja juures wõib iga üksiku kohta arweid pidada ja sinna poole tuleb püüdagi.
   Muidugi peab raamatupidamine olema lihtne, et seda wõimalikult igaüks wõib pidada. Wäljamineku poolele tulewad toitmis- ja töökulud, kuhu kuuluwad palgad, ka allapaneku põhk, walgustus j.m. Sissetuleku poolele tähendatakse sissetulek willadest, müüdud sugu ja nuumloomadest, nahast, raswast, majapidamises tarwitatud tapaloomadest, sündinud ja kaswatatud loomade wäärtus (arw), sõnniku wäärtus j.n.e. Täpepealne arwepidamine ei ole wõimalik, kui kaalumist abiks ei wõeta.
   Toitmine tuleb korraldada nõuete kohaseks ja odawaks ja toiduained tulewad kaaluda.  N i i t m i s e  juures tuleb iga looma willad eraldi kaaluda, et looma willaandi teada saada. Willade kaalumist wõib wõrrelda proowilüpsiga karja juures, mis tähtis on nii arwepidamise, kui ka suguloomade waliku kergendamises. Loomade ruttukaswamist saab teada kaswawaid ja nuumatawaid loomi kaaludes. Iseäranis on tapaloomade kaalumine huwitaw ja õpetlik.
   Peale otsekohese tasuwuse-raamatupidamise tuleb ka wõimalikult õigeid ülestähendusi teha paaritamisest, kandmisest, tallede arwust, willa laadist ja hulgast, loomade põlwnemisest j.m. mida suguraamatu jaoks tarwitatakse. Weiste parandus on meile õpetanud, kui kindel juhataja suguraamat on olnud juba algajalegi suguloomade walikus.
Lamba tapmisest wanasti loe siit.
   Suguraamatute j.m. ülestähenduste kawade eest hoolitseb Soome Lamba- ja Kitseühisus.
Allikas:
Maija Wohlonen "Lammas. Tema pidamine, toitmine ja tõuparandus". Eestistanud Otilie Kallit. Kirjastus-ühisus "Agronoom" Tallinnas 1922. Soome Põllumajanduse Walitsuse poolt wõistluskirjanduses auhinnaga kroonitud. Raamat on antud Maanoorte organisatsioonide lugemislauale Põllutöökojalt                                                        

__________________________________________________________________________________________________

Ajaloost võib palju õppida aga kuidas tänapäeval lambaid kasvatada? Peale 30 aastat on Eestis ilmunud uus lambakasvatusalane raamat, Peep Piirsalu "Lambakasvatus I."
Alljärgnev on aga Tallinnas 1989. aastal ilmunud brošüürist "Väikeloomad - Abiks lambakasvatajale" (ENSV Riikliku Agrotööstuskomitee Agrotööstuse Informatsioonikeskus), mis on minu meelest üks lihtsamaid eesti keeles ilmunud lambakasvatusalaseid nõuanderaamatuid ja kulub kodus marjaks ära. Seda lugedes peab muidugi arvestama ajajärku, millal see on avaldatud. Raamatu eessõna kuldne lause lubab: Kellel on lambaõnne, saab sellest loomast nii kasu kui rõõmu.

Lambakasvatuse arendamise iseärasused.

Lammas on karjaloom. Tema aastasest söödavajadusest moodustab karjamaasööt 42,4%, veistel aga 18,5%. Seega kasutavad lambad veistest hulga rohkem ja paremini karjamaid, samuti rohusöötasid. Oma kitsa suu, peene nina, õhukeste mokkade ja teravate lõikehammastega saavad lambad süüa ka madalat rohtu. Seetõttu leiavad nad suvel küllalt sööta võsastunud või kividega kaetud rohumaadelt, kus veiseid karjatada ei saa. Lambad söövad ka niisuguseid taimeliike, mida teised loomad ei söö. Lambale sobivaid maid on Eestis vähemalt 200 000 ha, mis on väga suur lambakasvatuse suurendamise reserv. Eriti soodsad tingimused lambakasvatuse arendamiseks on saartel ja Põhja- ning Lääne-Eesti paepealsetel aladel, samuti Kagu-Eesti kuppelmaastikul on rohkesti looduslikke rohumaid. Peale selle saab lambaid suve teisel poolel karjatada ka põldheinaädalatel, kõrre- ja kartulipõldudel pärast saagikoristust jt. maadel. Sügisel, kui maa on külmunud, võib lambaid lasta ka rukki- ja talinisuäralatele, samuti karjatada ka kultuurkarjamaadel pärast veiseid. Veistest järelejäävast rohust söövad lambad ära 5-15% ning puhastavad karjamaad võililledest, raudrohust jt. umbrohtudest.

Looduslikel aladel saab teha lammastele talveks heina, mis on olnud ju aastasadu neile talviseks põhisöödaks. Kui lisada veel põhk, lehised, männioksi ja majapidamises tekkivad toidujäätmed, on selge, et lambaid saab kasvatada lihtsate ja kättesaadavate söötadega ning jõusööta kulub vähe. Kui anda lammastele osa häid, veistele mõeldud söötasid, saab õig organiseerimise korral lammaste aastasest söödavajadusest katta 50-60% niisuguste söötadega, mis muidu jääksid teiste loomade poolt kasutamata või mida kasutatakse piiratud koguses. Seega võimaldab lammaste kasvatamine ja loomakasvatusharude õige vahekord paremini ära kasutada olemasolevaid söötasid ning toota lambaliha - villa ja- nahku odavate kohalike söötadega. Defitsiitseid valgurikkaid söötasid kulub lammastele vähe.   

Tallede kasvatamine

Uttede ja tallede poegimisaegsest ja-järgsest hooldamisest oleneb suuresti üleskasvatatavate tallede arv ja nende edaspidine areng. Kahe aasta jooksul võib utelt saada kolmed talled.
Uttede ettevalmistamine poegimiseks.Ettevalmistusi uttede poegimiseks tuleb hakata tegema varakult. Kõik lambaid häirivad tööd, nagu pügamine, sõrgade värkimine, veterinaarsed töötlemised, sõnniku väljavedu laudast jm., tuleb lõpetada üks kuu enne poegimisperioodi algust. Eriti ohtlik on tiinetele uttedele tõuklemine ja vigastused. Enne uttede poegimist on vaja puhastada ja desinfitseerida laut või poegimisosakond ning seada korda poegimisvahendid. Kui uttedel on pikk vill, siis tuleb see pügada udaralt, kintsude siseküljelt ja sabajuurelt, et talled leiaksid kergesti nisad kätte. Vastasel juhul võivad talled nisa otsides imeda sõnnikutükikesi ja saada sealt kahjulikke pisikuid, mis põhjustavad seedehäireid ning isegi hukkumist.

Poegimise ajal peab laudas olema rahulik ja vaikne. Ei tohi olla tõmbetuult, õhk peab olema kuiv ja puhas, allapanu kuiv. Tõmbetule vältimiseks ja lauda soojapidavuse suurendamiseks on vaja paar nädalat enne esimeste uttede poegimist tihendada aknaid ja uksi. Lauda temperatuur põranda lähedal peaks poegimise ajal olema külmadel päevadel vähemalt +8 kraadi C. Tallede ja uttede kaistmiseks külma eest tuleb poegimise ajaks panna sulgudesse rohkesti (1 kg ute kohta) kuiva, riknemata allapanu (teraviljaõlgi). Vastsündinud tallede soojustamiseks võib sulu kohale asetada elektrikiirgurid või soojenduslambid, mis suunavad soojuse põrandale. Laut peab olema hästi ventileeritav.

Mõnikord lastakse uttedel poegida eraldi asuvas soojustatud poegimisruumis, kust pääseb ukse kaudu lauta. Sellisesse ruumi tuuakse uted enne poegimist ja hoitakse seal kas 3-5 kaupa sulus või üksiksulgudes koos talledega 2-3 päeva. Poegimisruum peab olema kuiv, puhas, valge, üsna avar ja tõmbetuuleta. Kogu ruum olgu ühtlaselt soe ja temperatuur püsiv. Lühikest aega töötavaid soojusallikaid ei tohi kasutada. Nendega kütmisel võib ruumi temperatuur tõusta liiga kõrgele (kuni +20) ning kütmise lõpetamisel kiiresti alaneda. Järsu temperatuuri muutuse tagajärjel võivad talled kergesti külmetuda. Poegimisruumis peab olema iga ute kohta vähemalt 1,5 m2 sulupinda. Öösel peab laut olema hästi valgustatud ja peaks olema ööpäevane valve.

Uttede poegimine ja sünnitusabi. Paar päeva enne poegimist pundub udar, nisad muutuvad elastseks ja kõht langeb alla. Poegimisaja kättejõudmisel on utt rahutu, otsib varjulist kohta, vaatab tagasi, kraabib jalgadega allapanu ja heidab maha. Selline utt viiakse poegimisruumi. Ute poegimise ajal peab jälgima poegimise käiku ja vastsündinud talle(de) olukorda ning andma vajaduse korral abi.

Normaalne poegimine laabub utel harilikult kergesti, ilma kõrvalise abita. Sel puhul ilmub tupest nähtavale vedelikuga täidetud lootepõis. Lootepõis laiendab sünnitusteesid, aitab lootel väljapoole liikuda ning lõhkedes niisutab sünnitusteesid ja teeb nad libedaks. Seepärast ei tohi lootepõit enneaegselt purustada. Kui tall väljub lootepõies, tuleb põis talle lämbumise vältimiseks viivitamatult katki teha. Poegimine kestab lammastel (lootepõie nähtavale ilmumisest kuni loote täieliku väljumiseni) 30-40 minutit, esmakordselt poegivatel uttedel umbes 50 minutit. Loode ise väljub 4-8 minuti jooksul. Kui loode on normaalasendis (esimesed jalad ees, millel asetseb pea, või tagajalad ees) tuleb anda utele sünnitusabi ainult suure peaga või üldse suurte tallede sündimisel. Sel juhul on väituste ajal vaja tõmmata talle jalgadest ettevaatlikult taha- ja allapoole, ute udara poole. Kui utt pärast talle väljumist ei rahune, tuleb oodata teist talle, kes sünnib tavaliselt 10-15 minuti pärast. Kaksikute korral on poegimine tavaliselt kergem, sest talled on väiksemad.

Raske poegimise korral, mida lammastel juhtub harva, väljub loode väärasendis. Loote väärasendid on järgmised:
1. Jalad tulevad ees, kuid pead ei ole näha ja see on pööratud taha, selja peale
2. Jalad tulevad ees, kuid pea on jalgade all.
3. Pea tuleb ees, kuid jalgu ei ole näha, nad on surutud rinna alla.
4. Tall väljub tagurpidi, tagakeha ees, kusjuures tagumised jalad on surutud kõhu alla.
Kõigil neil juhtudel on vajalik vilunud lambatalitaja või veterinaartöötaja kiiret abi. Lammas tuleb sel puhul asetada nii, et tagakeha oleks peast kõrgemal. Väituste vaheajal tuleb käsi viia ettevaatlikult sünnitusteedesse, kindlaks teha loote asend ja parandada väärseis kui see on võimalik. Raskeid poegimisi põhjustavad sageli kitsad sünnitusteed. Et vaagna mõõtmed on aga suuresti päritavad, siis tuleks kasvama jätta kerge poegimisega uttede järglased.
Kui poegimise momendil nabaväät ise ei katke on see vaja 6-8 cm kauguselt talle kõhust kääridega läbi lõigata. Haiguspisikute talle organismi sattumise tõkestamiseks desinfitseeritakse nabavääti joodiga.

Kohe pärast sündimist puhastatakse talle ninasõõrmed ja suu limast ning antakse tall emale lakkuda. Kui lammas ei tõuse pärast poegimist kohe üles, tõstetakse tall ema nina juurde. Lakkumine on tallele vajalik kui massaa˛ vereringe tugevdamiseks ja ühtlasi õpib utt tundma talle lõhna, mis on vajalik talle imetamisel. Kui ema talle ei laku või laut on jahe, peab talitaja ta pehme heina-, õletuusti või kuiva rätikuga kuivaks ja puhtaks hõõruma. Kui lambalaut on niiske või liiga jahe, tuleb talle pärast lakkumist ja võimaluse korral ka pärast imetamist kuivatada. Selleks võib talle panna harilikku kasti 200-300W elektrikiirguri või elektripirni alla. Kuivama peab tall ruttu, sest ei ole soovitav teda jätta utest eemale üle 0,5-1 tunni. 

Raske poegimise korral, samuti nõrkadelt ja vanadelt uttedelt sündinud talled tunduvad mõnikord elutud. Oimetul tallel tuleb suu ja ninasõõrmed kiiresti limast puhastada, tõmmata suu lahti ja puhuda sinna tugevasti õhku. Kui see ei aita, pannakse tall põhule pikali ja tõmmatakse esimesed jalad sirgeks. Seejärel jalad kõverdatakse ja surutakse talle rinnale. Seda korratakse mitu korda. Kui ilmuvad elutunnused, antakse tallele veidi ute ternespiima. Seejärel hõõrutakse tall rätikuga hästi kuivaks ja pannakse soojenduse alla.  

Tallede ja uttede hooldamine pärast poegimist. Vastsündinud tallel on seedetrakti kaitsevõime halvasti arenenud ja tõvestavate bakterite ainevahetussaadused imenduvad kergesti verre. Tall peab saama 30 minuti jooksul pärast sündi ema ternespiima. Terne kiire saamine soodustab soolestiku puhastumist soolepigist, aitab vältida hüpotermiat ja annab tallele resistentsuse haiguste suhtes. Ternes sisaldab täisväärtuslikke valke, rasvu, süsivesikuid, vitamiine, mineraalaineid, mikroelemente, immuunkehi, antitoksiine jt. aineid, mis talle elutegevuseks ja arenguks on esimestel elupäevadel hädavajalikud. Ternespiima peab tall saama küllaldaselt.

Kui tall ise nisa ei leia, juhitakse ta ettevaatlikult ute nisa juurde. 10-15 minutit pärast poegimist vaadatakse ute udar üle, määratakse tema loodetav piimakogus. Seejärel puhastatakse udar ja nisad mustusest ning rasuhigist käterätiga, mida on niisutatud nõrga sooja kaaliumpermanganaadi- või soodalahusega. Siis nisad kuivatatakse ning esimesed ternespiimapiisad lüpstakse eri nõusse, et tall ei imeks nisakanalis leiduvaid kahjulikke mikroobe. Seejärel lastakse tall imema. Tall, kes ei saa kiiresti ternespiima või imeb nisa asemel sõnnikust villatükki, võib väga kergesti hukkuda. Nõrkadel talledel, kes ei võta nisa, tuleb avada suu ja valada või lüpsta piima neile suhu. 

Kui ema ei lase talle imema, paigutatakse ta koos tallega 2-3 päevaks üksiksulgu. Eriti rahutud uted seotakse sulgu kinni.

Poeginud utele on soovitav anda 1,5-2 tundi pärast poegimist sooja vett, kus pange vee kohta on lisatud 1-2 peotäit keedusoola. See aitab esile kutsuda emakakontraktsioone ja väljutada lootekestasid sünnitusteedest.
Jootmist korratakse 2-3 tunni tagant, kuni päramised on eemaldunud. Kui päramised 6-7 tunni jooksul ära ei tule, tuleb kutsuda veterinaararst.
Poeginud uted koos talledega paigutatakse poegimise järjekorras rühmasulgudesse, kusjuures üksik- ja kaksiktalledega uted eraldi. Ühts sulgu on soovitav paigutada 8-10 üksiktallega või 4-6 kaksiktallega utte. Kolmiktalledega uted on soovitav paigutada esialgu üksiksulgu ning hiljem 2-3 kaupa rühmasulgu.

Sündimise päeval talled märgistataks, et osata neid ema juurde panna, kui nad on eksinud. Tallede märgistamine on vajalik ka zootehnilise algarvestuse korrashoidmiseks. Esialgu võib märgistamiseks siduda talle kaela lipiku, millele on kirjutatud ema number, või kirjutada talle vasakule küljele vees lahustuva värviga ema numbri. Ühe-kahenädalased talled võib juba märgistada numbriga.

Et vastsündinud talle organismis A-vitamiini ei ole, siis peavad nad seda saama ema ternespiimast. Kui ema söödas on vähe karotiini (A-vitamiini provitamiini), siis seda talledele lihtsalt ei jätku. Tallede tugevdamiseks süstivad veterinaarid vahel neile pärast sündimist A-, D- ja E-vitamiini. See on mõjunud soodsalt tallede tervisele esimestel elupäevadel ja ka edaspidisele arengule ning on suurendanud nende juurdekasvu. Õlis lahustuvad vitamiinid imenduvad talle organismis aeglaselt. Ühe süstimisega saavad nad mitme kuu vitamiinivaru. Mõned lambatalitajad tilgutavad pipetiga 1-2 korda nädalas tallele suhu A-vitamiini konsentraati või A-, D- ja E-vitamiini.

Noorte tallede tervist tuleb hoolega jälgida, et õigel ajal märgata rusutust, loidust, isutust, rasket hingamist, kõrgenenud kehatemperatuuri, kõhulahtisust jne. ning kohe alustada ravi või teatada veterinaararstile. Haige tall paigutatakse koos emaga eraldi sulgu, mis on soe ja kuiv.
Üksiksulud olgu puhtad. Kui ühte ja sedasama üksiksulgu kasutatakse mitu korda järjest, tuleb enne iga uue ute sulgu viimist sulg desinfitseerida ja laotada alla värske põhk. Haiguste vältimiseks tuleb üksiksulgu poegimisperioodil ümber paigutada. Ka söödakünad ja jooginõud tuleb hoida puhtad ning allapanu tihti uuendada.

Imiktallede söötmine ja ülaskasvatamine.

Tallede üleskasvatamisel on imetamisperiood kõige vastutusrikkam. Õige üleskasvatamise korral arvestatakse imetamisperioodile ligi pool tallede aastasest juurdekasvust. Kui uted on hästi söödetud, on tallede kaalus juurdekasv juba imetamisperioodil niisama suur kui järgneva 8 kuu jooksul.
Imetamisperioodi esimestel elupäevadel on emapiim tallele ainus ja imetamisperioodi esimestel kuudel peamine sööt. Et lambapiim sisaldab kõiki talledele kiireks arenemiseks vajalikke toitaineid, peavad nad seda saama võimalikult palju. Normaalse piimakusega ute piima jätkub tallele ainult kahe nädala jooksul. Lisasööta tuleb hakata andma võimalikult varakult, sest see soodustab tallede seedekulgla arengut ja võimaldab neil karjamaale minnes süüa ning seedida suurtes kogustes karjamaarohtu. Juba 5-7 päeva vanused talled hakkavad maistma head jõusööta, mida nad peavad vanadest uttedest eraldi vabalt saama. Kahe nädala vanustele talledele ei jätku enam emapiima ja neile on vaja ilmtingimata hakata andma seeduvat valgu- ja toitaineterikast lisasööta. Esimese söödana soovitatakse vasikate startersööta või söödasegu (tänapäeval on saadaval spetsiaalne lammaste startersööt näit. Anu Aidas ), mis koosneb täispiima asendajast (mida saab samuti Anu Aidast ning seda valmistab ka AS Dessert ), rohu-, kaera- ja odrajahust, millele on lisatud vitamiinid ja mineraalained. Seejärel anda head peenekõrrelist aasa-, ristiku- või lutserniädala heina. Sööt jaotatakse talledele hommikul vabalt ette. Peeneksjahvatatud segajõusööta söövad talled võrdlemisi halvasti. Neile on soovitatav anda granuleeritud segajõusööta, mida nad söövad meelsamini ja rohkem. Halva heina ja valguvaese jõusöödaga jäävad talled juba esimestel kuudel kasvus ja arengus maha, mida hiljem enam parandada ei saa. Kasvus mahajäänud talled paigutatakse koos emadega eraldi sulgu, kus uttedele antakse teistest rohkem jõusööta ning talledele piimaasendajat. 

Imiktallede lisasöötmise skeem (grammides talle päeva kohta)
_____________________________________________________________________________________________
Söödad                                                                                                  Vanus kuudes
                                                                                                              _____________________
                                                                                                              1           2           3            4        ______________________________________________________________________________________________
Vasikate starter- või segajõusööt                                                         50       150        300         300
Heakvaliteediline hein                                                                            -         100        200         300
Juurvili või kartul                                                                                    -         200        300         500

Lisasööta antakse talledele eraldi sulus, kuhu nad pääsevad väikese ava kaudu, millest vanad lambad läbi ei mahu. Lisasööda sulg tuleb ehitada nii, et sinna pääseksid ja mahuksid sööma kõikide uttede talled Selleks võib kasutada ka talituskäiku. Talled õpivad kergesti söötmissulus käima ja nende segiminekut pole vaja karta. Söötmissulus peab sööta olema kogu aeg. Tallede arenemise soodustamiseks soovitatakse neid talvel väljas jalutada.
Algul õpetatakse neid tegema lühiajalisi (10-20 minutit) jalutuskäike vabas õhus, hiljem pikendatakse väljasoleku aega mitme tunnini. Tallede väljalaskmisega ei tohi hilineda, sest just nooremana kujuneb neil välja termoregulatsioon ja organismi kaitsereaktsioon temperatuuri muutumise vastu. Vanemad talled külmetuvad väljalaskmisel kergemini.

Kastreerimine. Kodumajapidamises sündinud jäärtalled, kui neid ei kavatseta jätta sugujääradeks, kastreeritakse 10-15. elupäeval pärast sündi. Tõufarmides tavaliselt jäärtallesid ei kastreerita (meie oleme oma talus viimasel aja kastreerimisest loobunud, jäärad lähevad alates 4. elukuust uttedest eraldi lauta ja karjamaadele ning saavad elada täisväärtuslikku elu)

Paljupoegsete uttede ja emata tallede üleskasvatamine.

Terve, hästi söödetud, rikkaliku piimaanniga utt võib raskusteta imetada kahte talle. Lambakarjades leidub aga uttesid, kellel on rikutud kas kogu udar või üks udaraveerand. Mõnikord juhtub, et utt hukkub sünnitamisel või sünnib utel rohkem (3-6) tallesid, kui ta suudab korralikult imetada. Sellistel juhtudel paigutatakse talled või osa neist teise, samal ajal poeginud ute alla, kellel on vaid üks tall ja piima ohtralt. Viljakate uttedega suurtes karjades võib elusana sündinud talledest jääda 10-16% kunstlikule toidule. Kunstliku söödaga üleskasvatatavad talled tuleb võõrutada juba kahe päeva vanuselt, muidu nad ei harju kunstliku söödaga.

Utt tunneb oma talled ära lõhna järgi ja võõrast talle ta imetama ei hakka. Enne võõra ute alla panemist peab tallel olema selle ute lõhn. Tall soovitatakse panna võõrasema alla kohe pärast poegimist, enne kui võõras utt on oma talle imetanud. Kui utt poegib, siis niisutatakse võõrast talle ute lootevepõie vedelikuga. Hiljem, kui utt on oma tallega harjunud, on teda raskem harjutada võõra tallega. Sel juhul tuleb panna tall ute juurde, et ta võõraga harjuks ja teda nuusutada saaks. Võõral lambal ei tohi laste talle lüüa. Mõnikord on vaja utt siduda suluredeli külge ja aidata talle imetada.

Et üles kasvatada kõik talled, ei tohi väikestes lambakarjades jätta ühtki talle emata. Emata tallede kasvatamine on märksa raskem kui nende õigeaegne harjutamine võõra utega. Kui mõned talled jäävad siiski emata, tuleb neile joota lehmapiima või piimaasendajat (tänapäeval kas Anu Ait või AS Dessert, vt. lingid eespool). Seejuures on vaja arvestada, et ute piim sisaldab 15-20% kuivainet ja on lehmapiimast poole võrra toitainerikkam. Talle ei saa ainult lehmapiimaga üles kasvatada, sest ta ei ole võimeline jooma nii palju lehmapiima, et see kataks tema päevase toitainevajaduse. Talledele antavat lehmapiima on tingimata vaja rikastada kas lõssipulbri või täispiimaasendajaga. Lisaks sellele peab tallel alati olema saadaval puhas, värske vesi. Rahuldavaid tulemusi on saadud ka siis, kui lehmapiimale on lisatud natuke rasva ja kartulitärklist. Jootmisest tuleb tall võõrutada võimalikult vara, juba 3-4 nädala vanuselt. See sõltub aga talle arengust, lisasööda söömisest ja sööda kvaliteedist.

Lamba-, kitse- ja lehmapiima ligikaudne koostis % ______________________________________________________________________________________________
Piimaliik                 Kuivaine              Rasv                 Valk                      Piimasuhkur                     Mineraalained
______________________________________________________________________________________________
Lamba                     18,50                 7,10                6,64                        4,54                                   1,04
Kitse                        13,12                 4,07                3,76                        4,44                                   0,85
Lehma                     12,20                 3,54                3,31                        4,60                                   0,75
______________________________________________________________________________________________
Soomes näiteks peetakse lambakarjas mõned kitsed, kelle piim joodetakse talledele. Kitsepiim on mõnevõrra lähedasem lambapiimale ja kergesti omastatav.

Kui talle ema hukkub või ei anna üldse piima, siis jääb tall ternespiimast ilma.Ilma ternespiimata võib tall hukkuda. On soovitav lüpsta samal ajal poeginud mõnda teist utte ja joota ternespiim lutist tallele. Sel juhul peaks tall saama 1-2-kordse jootmisega vähemalt 125 grammi ternest. Paljude autorite arvates võib kasutada ka lehma ternest. Seda tuleks anda tallele vähemalt 300 grammi. Lehma ternespiima võib säilitada külmutatult pikka aega. Inglismaal aga muutusid mõnedes lambafarmides talled, kellele joodeti külmutatult säilitatud lehma ternespiima, aneemiliseks ja osa neist hukkus. Arvati, et tallede aneemia ja surma põhjuseks oli lehma ternespiima sobimatus. Inglased soovitavad olla ettevaatlik lehma ternespiima jootmisega vastsündinud talledele.

Lihtsa ternespiima asendaja saame, kui joodame tallele 1-2 päeva jooksul 700 grammi sooja lehmapiima, millele on lisatud üks klopitud kanamuna, üks teelusikatäis kalamaksaõli või head toiduõli ja üks teelusikatäis suhkrut.Talled, kes ei ole saanud ternespiima, on väga vastuvõtlikud haigustele ning paljud neist hukkuvad.
Suurtes lambakarjades paigutatakse emata talled ja need, keda emad ei suuda toita, ühte sulgu ning kasvatatakse üles piimaasendajaga.

Võõrdetallede söötmine ja hooldamine.
Mõnikord ei võõrutata tallesid uttedest, vaid nad viibivad kogu suve koos emadega karjamaal. Sel juhul imetavad uted sageli veel poole aasta vanuseid tallesid. See pidurdab uttede õigeaegset paaritamist ja emalt saadav piim ei avalda enam mõju talle arengule.

Enamasti võõrutatakse talled uttedest 3-4 kuu vanuselt, seega maikuu algul, tihti enne karjamaale laskmist. See võõrutusaeg ei ole otstarbekas. Karjamaale minekul asendub hea hein värske karjamaarohuga. Talled, kelle magude maht on väike, ei suuda süüa nii palju rohtu, et nad saaksid toitaineid niisama palju kui heinast. Kui samal ajal jääb ära ka emapiim ning pahatihti vähendatakse ka jõusöödakogust (ei ole andmise võimalust), siis tekib stressiseisund, mille puhul ei võta talled pärast võõrutamist 1-1,5 kuu vältel kaalus juurde ning nende arenemine pidurdub. Häda on ka selles, et tallede võõrutamisel vahetult enne karjamaale laskmist, tekib utel karjamaarohul rohkesti piima, mis võib põhjustada udararikkeid. Otstarbekam on võõrutada talled uttedest 2-3 kuu vanuselt aprillis, vähemalt kaks nädalat enne karjamaale laskmist. Sel ajal on talledel vaba juurdepääs heale segajõusöödale ja heinale ning emapiima ärajäämine ei vähenda oluliselt nende juurdekasvu.

Võõrutamisel suletakse talled lisasöödasegusulgu seal söömise ajal ja jäetakse sinna. Talled lastakse mõned korrad päevas (1-3) imema. Harilikult võõrutatakse talled emadest 7-10 päeva jooksul. Kui pärast tallede võõrutamist täitub mõne ute udar liigselt piimaga, tuleb piim välja lüpsta või kasutada uttesid nõrgemate tallede imetamiseks.

Karjamaasöödaga tuleb talled harjutada pikkamööda. Ilusate ilmadega lastakse talled varakult paariks tunniks õue, kus nad harjuvad päikese ja välisõhuga. Seejärel harjutatakse nad pikkamööda karjamaasöödaga. Neil peab olema laudas ees ohtralt head heina ja segajõusööta. Nende juurest äravõetud utt- ja jäärtalledest moodustatakse omaette karjad. Karjamaale laskmise ajal on vaja üle vaadata tallede sõrad ja vajaduse korral neid lõigata, sest elu esimesel poolaastal nad peaaegu ei kulu.

Remontlammaste üleskasvatamisel tuleb meeles pidada, et karjamaal pidamine intensiivistab nende elutegevust ja ainevahetust. Seetõttu peavad nad viibima suvel võimalikult kaua karjamaal. Remontlambaid karjatatakse mahlaka rohuga karjamaadel, mille rohukamaras on rohkesti liblikõielisi taimi. Karjatamine üksi ei kata kasvavate tallede söödavajadust. Juurdekasvu suurendamiseks ja tallede paremaks arenemiseks tuleb neile anda ka jõusööta. Remontuttede juurdekasv peab sünnist kuni seistme kuu vanuseni olema vähemalt 180 grammi ööpäevas. Siis saab jaanuaris sündinud talled paaritada septembris-oktoobris, kui nad kaaluvad vähemalt 40 kg. Remontjäärtallede ööpäevane juurdekasv peab olema vähemalt 200 grammi.

Lihatallede üleskasvatamisel on eesmärgiks võimalikult suur juurdekasv väikese söödakuluga. Suvel võib neid edukalt pidada rohurikastel kultuurkarjamaadel, mitte aga kehvadel looduslikel aladel, kus rohi kasvab viletsamalt ja lambad kulutavad sööda otsimisel palju energiat. Häid tulemusi annab ka lihatallede üleskasvatamine laudas.

Nii karjamaal kui ka laudas kasvamisel tuleb anda talledele lisaks karjamaa- või haljassöödale vähemalt 300 ...500 grammi või isegi rohkem jõusööta päevas. Väikesed jõusöödaannused (100---200 grammi päevas) ei ole otstarbekad, sest siis pikeneb üleskasvamise aeg ja rahalised kulutused on suuremad.

Karjamaal peetavatele talledele antakse vajalik tapakonditsioon nende nuumamisega enne realiseerimist. Selleks on neid soovitatav pidada 2...3 nädalat laudas. Nuumamise eesmärgiks ei ole tallede lihakehas rasvasisalduse suurendamine, vaid paraja rasvasisaldusega maitsva lambaliha saamine. 

Lambalaudad ja nende sisustus. 

Laut.
Lambaidpeetakse enamasti vanades taluhoonetes. Kõige paremini sobivad neile valged, avarad, kuivad ning hästi õhustatavad puithooned. Kui lambaid peetakse kitsastes, pimedates ja niisketes lautades, kus ventilatsioon on puudulik, muutuvad lambad loiuks, nende söögiisu väheneb, vill läheb hapraks ja langeb sageli isegi maha. Loomade tervis halveneb ja lambakarjades hakkavad levima haigused ning lambad känguvad ja võivad isegi surra.

Lambaid on soovitav pidada teistest loomadest eraldi, sest paks villkate võimaldab neid pidada jahedas ruumis. Lambalaut ei tohi talvel olla liiga soe ega niiske. Õhu relatiivne niiskus peab olema 70...75%, õhutemperatuur 3...6 kraadi C. Poegivad ja vastpoeginud uted koos talledega vajavad 12 ...16 kraadi C. Laudas peaksid olema ka mõned termokiirgurid 3C-3 (à 500 watti) vastsündinud tallede kuivatamiseks ja soojendamiseks.

Tihti peetakse lambaid veiste ja teiste loomadega ühes laudas. Sel juhul tuleb lambad paigutada ruumi jahedamasse ja kuivemasse ossa. Lambaruumis ei tohi pidada kanu, sest need reostavad ja rikuvad oma väljaheidetega lamba villa.

Vähemalt kord aastas on vaja lambalaut täielikult puhastada ja värske lubjapiimaga, millesse on lisatud vaskvitrioli, üle tõmmata. Seda on sobiv teha suvel, kui lambad on karjamaal.

Lauda sisustus.
Lammaste ruum jaotatakse vahetaradega sulgudeks nii, et talituskäik jääb kas seina äärde või kahe sulurea vahele. Eraldi sulg tuleb teha sugujääradele. Ühte sulgu võib paigutada 5...10 suguutte, nooruted peetakse eraldi. Tavaliselt ehitatakse lammaste sulud nii, et nende suurust on võimalik vahetarade juurdelisamise või äravõtmisega vähendada või suurendada. Sulupinda peaks ühe täiskasvanud jäära kohta olema 2,0...2,2m2, sugu- või noorutele 1,5...2,0m2. Kui peetakse ainult üht jäära, peaks sulg olema suurem.

Vahetarad peavad olema vastupidavad ja lihtsad, 0,8...1,0m kõrgused. Need valmistatakse kas laudadest või metalltorust ja -varbadest. Lihtsad vahetarad võib teha ka ümaratest puulattidest. Tavaliselt on vahetarad konksude abil üles tõstetavad, kusjuures kunksude vahe on 30...35cm. Vastavalt sõnnikukihi paksusele kergitatakse neid kõrgemale. Sõnnik koristatakse laudast perioodiliselt iga 3...4 kuu tagant.

Tallede pääsemiseks lisasöödasulgu tehakse vahetarasse 25x40 cm suurused avad. Lammaste juurde pääsemiseks tehakse talituskäigust igasse sulgu 0,8...1,0 m laiune värav.

Lambaid söödetakse meil mitmesuguste konstruktsiooniga kombineeritud sõimedest. Neist saab lammastele anda nii koresööta, juurvilja kui ka jõusööta. Sõim peab olema selline, et lammas ei saaks sööta välja kiskuda, samuti ei tohi sõimest pudeneda lühikesi heinakõrsi ja -pepri lamba kaelale ning esikehale, mis muudab villa prügiseks.

Söödasõimed ehitatakse tavaliselt talituskäigu äärde, et lammastele oleks kerge sööta ette anda. Kõik lambad peavad pääsema korraga sõime juurde. Selleks peab sõime pikkust arvestama sugujäärale vähemalt 50 cm, suguutele 40 cm ja noorlambale 30 cm. Lühema sõime korral ei pääse kõik lambad korraga sööma ning nõrgemad ja arglikumad tõrjutakse sõime juurest eemale. Kui ruum on väike, võib lambaid sööta ümarsõimest. See võtab vähe ruumi, on hügieeniline ja kerge. Ümarsõim koosneb kolmest osast - ümmargusest rennisarnase äärega alusest, koonusest ja püstisest sõimevõrest. Alusele puistatakse jõusööt ja juurvili ning sinna kogunevad ka koresöödapudemed. Mööda koonust valguvad söödad ühtlaselt alla ning võre väldib koresööda laialivajumist. Sõime suurus (läbimõõt) oleneb sellest, palju lambaid on sulus. 70 cm läbimõõduga sõime juurde saab paigutada 10 lammast.

Tavaliselt saavad lambad juua künadest, kuhu vesi lastakse vooliku abil, või nivoojooturitest. Kasutada võib ka tööstuslikult toodetavaid lammaste automaatjootureid. Need reguleerivad ise veeseisuning sõnnikukihi paksenemise korral saab neid tõsta ülespoole. Veetorustikuga on jooturid ühendatud kummivooliku abil.

Heina ja põhku on kõige parem hoida lauda juures küünis või lakas, kuhu see tuuakse juba tegemise ajal. See on parim heina hoidmise viis, sest nii säilib hein hästi.

Lauta sõitmiseks ehitatakse selle mõlemasse või ainult ühte otsa talituskäigu ja suluridade kohale uksed, mille laius peab olema vähemalt 2,6 m (minu märkus - tänapäeva traktorite mõõdud on ilmselt suuremad, tasub enne uurida omakandi asjatundjatelt). Sõnnikuveoks ettenähtud uste laius võib olla 2,4 m. Kõigi uste kõrgus peab olema vähemalt 2,6 m.

Talvel peetakse lambaid tavaliselt sügavallapanul. Hea allapanu on kuiv põhk. Soomes näiteks pannakse kuiva ja sooja aseme saamiseks lauda põhja sügisel 30...50 cm paksune põhukiht (põhupallid). Selline allapanu on pehme ja soe, parandab sulupõranda soojapidavust, tasandab aseme konarused ning puhastab ja kuivatab lamba villa.Hea allapanu on ka turvas, mis imeb endasse umbes 5-kordse koguse vedelikku, täiesti kuivalt isegi kuni 15-kordse. Et turvas on happeline, siis seob ta virtsa ammoniaaki ning puhastab sellega lauda õhku. Turbakord tuleb katta põhuga, sest muidu satub turvast lamba villasse. Aastas kulub lamba kohta allapanuks umbes 200 kg põhku ja 100 kg turvast. Allapanuks lähevad tihti ka lammastele antava heina ja põhu jäägid.

Lambakasvatussaadused.

Lihalambad
Karja taastootmisest ülejäävad ja tõuloomadena mittemüüdavad noorlambad ja karjast väljapraagitud vanad jäärad ja uted lähevad lihaks. Väga väärtuslik on noorlambaliha, mida saadakse kuni ühe aasta vanustelt lammastelt. See on tunnustatud dieetliha, mis sisaldab rohkesti valku ja vähe rasva. Lambakasvatajad müüvad aga enamiku noorlambaid 1...2 aasta vanuselt. Nende liha on rasvasem ja ülekasvatamiskulud suured. Õige on müüa talvel sündinud noorlambad lihaks sama aasta sügisel, kui nadkaaluvad 40..50 kg, ning jätta ületalve vaid paaritatud uted ja sugujäärad. Nii saadakse väärtuslikku liha ning tallede üleskasvatamise kulud on väikesed, sest talviseid kalleid söötasid kulub vähe. Järelejäävate söötadega saab pidada ületalve rohkem uttesid ning toota seega ka rohkem lambaliha. 

Kevadel pärast tallede võõrutamist saavutavad heal karjamaal täiskasvanud uted kiiresti väga hea toitumuse ning neid ei ole vaja enne realiseerimist nuumata. Seega saab need lambad anda lihaks või tapa endale juba juuni-, juuli- või augustikuus. Väga heas toitumuses lammastel ei tungi lande- ja seljalülide ogajätked esile, välja arvatud turja piirkonnas, kus nad on kombitavad. Nahaalune rasvaladestus on landel ja seljal hästi, roietel vähem tunda. Nahk on liikuv ja eriti küljelt kergesti eemaletõmmatav.

Alla aasta vanuseid tallesid võtab lihakombinaat vastu raskuse järgi. Kui talled kaaluvad enne tapmist üle 28 kg ja neilt saadakse 13 kg raskuses lihakehad, makstakse väga heas toitumuses oleva lamba hind. Selleks peavad talled lihakombinaati üleandmisel kaaluma vähemalt 32 kg. Kui lambad on lahjad, peab neid nuumama.

Lambad tuleb 2...3 kuud enne tapmist või müümist pügada. Kahe kuuga kasvab vill 3..4 cm pikkuseks. Niisugustest nahkadest saab valmistada ilusaid karusnahku. Pöetud lammastel on ainevahetus kiirem, söögiisu suurem ja söödakulu väiksem kui pügamata lammastel. Seega nuumuvad pöetud lambad paremini.

Lihakombinaati antavad lambad peavad olema puhtad. Seepärast peetagu neid kuival allapanul. Kui lammaste vill on siiski määrdunud, tuleb lambad lihtsalt 1...2 nädalat enne müümist puhtaks pesta. Et realiseeritavad lambad peavad olema ka kuivad, ei tohi neid enne müümist vihmase ilmaga karjatada.

Lamba tapmine

Kvaliteetse liha saamine ja nakkushaiguste leviku vältimine on tagatud ainult siis, kui loomi tapetakse ja liha töödeldakse selleks kohandatud ruumides. Majandites on loomade tapmiseks ehitatud veterinaareeskirjadele vastavad tapapunktid, kus on ka tapasaaduste - nahkade, lihakehade jt. esialgse töötlemise ning säilitamise ruumid ja vastav inventar. Majandite tapapunktides on soovitatav tappa ka elanike loomad. Tegelikult peaksid tapma vastava väljaõppe saanud inimesed, kes tunnevad ka veterinaar-sanitaareeskirju.

Lambaid on kõige parem tappa tagajalgupidi ülesriputatult. Sellises asendis ei saa loom rabeleda, veri jookseb täielikult välja ega määri villa. Kui aga tahetakse võtta lamba verd maitsvate verikäkkide või mõne muu veretoidu valmistamiseks, siis tapetakse lambaid väikesel, 60 cm kõrgusel künakujulisel pingil. Sel puhul asetatakse lammas külili pingile ning abiline, asudes ise lamba selja taga, hoiab teda jalgadest kinni. Kui on tegemist tugevate lammastega, võib ees- ja tagajalad kokku siduda.

Asudes lamba kõhupoolsel külljel, võtab tapja vasakusse kätte hingetoru alumise osa ja parema käega lükkab umbes 15 cm pikkuse teraga pussi lõikehaavaga võrreldes risti ning lõikab kaela veresooned katki. Puss keeratakse tagasi pikisuunda ja lastakse verel joosta väikesesse nõusse. Sealt kallatakse veri suuremasse kaussi, millesse on pandud soola. Selles segatakse verd pidevalt puulusikaga, et see ei hüübiks. Kui lammast tapetakse ülesriputatult, lõigatakse kaela veresooned koos hinge- ja söögitoruga läbi. Pärast vere väljajooksmist lõigatakse pea kuklaliigese otsast.

Nülgimisel lõigetakse nahk peast kuni pärakuni kesket kõhtu lahti. Seejärel tehakse sisselõiked möödajalgade sisepinda tagajalgadel kannaliigesest ning esijalgadel randmest kuni kõhuni, ümber kannaliigese ning randme. Pärast nende sisselõigete tegemist hakatakse nülgima nahka, alustades seda esijalgadelt ja kaela alumiselt osalt. Seejärel lõigatakse jalad randmest maha. Pärast seda nülitakse tagajalad ja lõigatakse ka need maha. Edasi nülitakse nahk lamba kerelt. Kõige sagedasemaks veaks nülgimisel on sisselõiked nahasse või lihasse. Seepärast tuleb nahk eraldada mitte noa, vaid rusika ja väikese ümarate äärtega puust labida abil. Nülgimisel ei või naha külge jätta liha- ega rasvatükikesi, mis takistavad konserveerimisel naha sooldumist. Tapmisel ja nülgimisel tuleb jälgida, et nahk ei määrduks vere, sõnniku ega mustusega.

Sisikonna väljavõtmisel lõigatakse utel pärasoole ots koos tupega lahti. Jääral või oinal lõigatakse ära ka kuseti avanemise koht, utel udar. Seejärel lõigatakse kõhusein rinnakuni lahti. Lõigatakse lahti ka rindkere, samuti vaagnaliidus. Pärasoole ots tõmmatakse välja ja seotakse kinni. Nüüd lõigatakse ettevaatlikult läbi ka kõhukile. Sooled ja maod tõmmatakse välja ning lõigatakse lahti. Seejärel eemaldatakse süda, kopsud, maks, põrn ja söögitoru koos hingetoruga. Neerud ja neerurasv jäävad lihakeha külge. Maksa küljest lõigatakse ära sapipõis. Magude sa soolte juurest võetakse ära rasvik ning need tühjendatakse. Pärast sisikonna eemaldamist pühitakse määrdunud kohad niisutatud lapiga ja puhastatakse lõplikult noaga.

Toiduks kõlbmatud
tapajäätmed söödetakse keedetult sigadele või kanadele. Ka päid ja jalgu ei sünni ära visata, sest neist saab valmistada head suppi.

Liha säilitamine.


 

Järgneb ...

 

 
© 2013 Lambawärk